alustan sellest, et oma viimase couchsurfingu hosti juurde pidime jääma esialgu umbes 4 ööpäevaks, aga lõpuks olime seal vist kokku 8-9 ööd. ei taha mõeldagi. liiga kaua. põhjus, miks seal nii kaua elasime, oli, et tahtsime osta endale auto ja host ryan lubas aidata meil sobiva auto välja valida, sest ega me ise autodest suurt midagi ei tea. ryanil oli aga koolis kiire aeg ja enda elu ka elada, seega me sõltusime temast. kui tal vaba aega oli, helistas ta automüüjatele, päris neilt autode kohta ja sobivusel läksime koos siis autot vaatama. kokku käisime vaatamas vist 3 autot. igal autol oli mingi viga küljes, põhiliselt õlileke. lõpuks oli seis juba nii lootusetu, et mõtlesime bussiga brisbane'st edasi liikuda. siiski suht viimasel hetkel leidsime endale sobiva auto. seega rõõm teatada, oman nüüd autot: toyota camry 1999 :) eelistasime universaalkerega autot, et oma kohvrid taha ära mahutada ja et muu kola jaoks ka ruumi oleks.. ja et lisaks kraamile ise ka muidugi ära mahuks. auto on küll suur, aga selle viimasega (et ise ära mahuks) on natuke raskusi vahepeal :)
auto olemas, tuli edasi mõelda, mida teha. selge oli see, et puhkus on läbi ja peaks vist minema kusagile tööd otsima, et ka edaspidi austraalias ära elada. eelistuseks oli esialgu farmitöö, sest sinna on lihtsam korraga kolmekesi tööle saada. aga kuhu minna? austraalia on suur ja lai. ega väga ei teadnudki, kuhu minna. mina eelistasin linnakest brisbane'st lõunapool, nimega stanthorpe. sest seal pidavat parasjagu hooaeg käima ja tööd nagu jaguks. tundus, et tööle saamise aeg oleks olnud umbes paar nädalat. see on okei austraalia farmide puhul, sest tööotsijaid on siin mee-le-tult. samuti teadsime, et stanthorpes elab-töötab ka väga palju eestlasi. kuna arvamused olid erinevad, siis stanthorpe jäi esialgu kaugemasse tulevikku ja võtsime suuna hoopis brisbanest põhja poole, linna nimega gayndah, kus pidavat käima või algama tsitruseliste hooaeg. kuna vahemaad on pikad ja me pole veel profid vasakpoolses liikluses autoga, millel on rool paremal pool, siis otsustasime, et korraga tervet pikka sõitu ei tee, vaid ööbime tee peal hostelites.
esimeseks sihtkohaks sai caloundra linn. see asub sunshine coastil, mis on rannikuala austaalia idakaldal. meeletult ilus, niipalju kui nägime. ega varem suurt eeltööd ei teinud, arvasin et caloundra on mingi pisike linnake, aga ei. üsna suur rannikuäärne linn, millesse kohe armusin. populatsiooniks 40000 inimest. selle linna võib panna nende linnade listi, kus elada tahaks. vaevalt ma sinna elama satun, aga listi võib ikka kuuluda. ööbisime backpacker'ite (nn seljakotirändurite) hostelis, kus oli väga räpane ja inimesed olid lärmakad. magada siiski sai. järgmisel päeval liikusime mööda ranniku äärt veidi edasi, linna nimega maroochydore. mina jälle arvasin, et tegu mingi urkaga, aga ei. populatsiooniks üle 40000 inimese ja jällegi väga ilus rannikuäärne linn. ööbisime jällegi hostelis, kus elas ka üks eesti tüdruk. see oli mul esimene kord austaalias võõrast eestlast näha tol korral. tüdruk töötas samas linnas juuksurina. rääkis, et jube raske oli juuksurina tööd leida, sest ajatakse taga hullu kogemust. samuti rääkis, et salongis, kus ta töötab, peab juuksur olema üles löödud nagu printsess. kõike oma näos pidi rõhutama ja soeng pidi väga sätitud olema. sellel
hommikul tõusin äratuskella peale ja vedasin ennast jooksma. tegime mariliga ühe korraliku tiiru. jooksma hakkasime umbes 7 ajal hommikul. linnas elu juba käis, jooksime mööda kohvikutest, mis olid hommikusööjatest pungil täis, inimesed külastasid turgu, oli palju jooksjaid-kõndijaid-rattureid. jooksime mööda ookeani äärt. vesi oli täis surfajaid ja hommikuujujaid. enamus juba lõpetasid surfi (kell 7 hommikul). seega jah, kui mina arvasin, et olen jube varajane, kui kell 7 jooksma lähen, siis nalja kah, olin üks hilisemaid. päike lõõmas ja oi kui palav oli. õnneks oli raja ääres palju kraane, tänu millele end värskendada sai. lõuna ajal jätkasime teekonda. umbes kella 18 ajal jõudsime sihtkohta, linna nimega GAYNDAH.
oh gayndah, nii kahju oli sealt lahkuda. linn, kus meie (3 eestlast) saime kiirelt "kuulsaks". linn, kus igal hetkel püüdsin kohaneda uue olukorraga ja juba järgmisel hetkel see muutus ja siis püüdsin uuesti kohaneda. räägin siis lähemalt. olgu öeldud, et wikipedia järgi populatsiooniks 2000 inimest. meenutas sellist räpina suurust linna, ainult et KÕIK erines räpinast :D olime eelnevalt uurinud erinevate elamispaikade kohta. ega variante väga palju polnud, sobilik koht tundus karavanpark. püüdsin eelneval ja samal päeval telefonitsi karavanpargi omanikku kätte saada, aga võimatu. saatsin ka meili ning alles veidi enne gayndah'sse jõudmist sain ka vastumeili, et tulge, koht on olemas teile. huh, vähemalt ei pea lageda taeva all magama. kohale jõudes kohtusime sõbraliku tädiga, kes omas karavanparki. saime endale oma majakese, kus 3 voodikohta ja ka köögiosa. pargis oli ka palju karavane, aga meie saime majakese (cabin'i). olime väga rõõmsad ja plaanisime seal veeta ka oma jõulud.tädi lubas aidata tööd otsida. olime jälle rõõmsad. ta andis meile järgmisel hommikul kellegi telefoni nr, aga see isik teatas, et tema farmi hetkel töötajaid vaja pole. saabus väike reaalsuse hetk, et kõik polegi nii ilus. sellest hoolimata ei andnud me alla ja samal hommikul seadsime oma sammud tööbüroosse. imelik, et nii väikses linnas tööbüroo on. tööbüroo onu oli väga sõbralik ja muhe, tegi koguaeg silma, nimeks peter. rääkis, et eestlased talle väga meeldivad ja nendel siin linnas hea maine. jama ainult selles, et hetkel pole väga tööd pakkuda, kuna hooaeg pole veel alanud ja need tööd mida juba tehakse, neil on töötajad olemas. jälle reaalsuse hetk. täitsime seal siiski mingid paberid tööotsimise kohta ja onu püüdis meid siiski aidata, andis mõned nr-d ja aadressid, kust tööd võiksime küsida. helistas ka ise farmeritele, et 3 eesti tüdrukut otsivad tööd ja kiitis meid taevani. siiski polnud tööd kuskilt võtta. me polnud ainsad tööotsijaid. tööotsijate avalduste virn oli laual kõrge ja ilmselt enamus neist on seal kirjas juba enne meid ja neile leitakse enne meid töö. siiski soovitas onu nädalaks linna jääda vaadata, kas tuleb mingeid pakkumisi. järksu ilmus tööbüroosse üks mees (nimeks graig), kes uuris, kus eestlased siis ka elavad ja palju me oma karavanpargi majakese eest maksame. hinda kuuldes tegi suured silmad ja kirus karavanpargi naist (meie jaoks oli hind normaalne võrreldes eelnevate hostelitega) ja pakkus, et võime minna tema juurde elama ja maksta umbes poole vähem kui karavanpargis. mõte tundus hea, kuid ööbisime ühe öö veel karavanpargis. hommikul käisime mariliga jooksmas. absoluutselt kõik autojuhid viskasid käppa ja inimesed lehvitasid oma aedadest. kui sõbralik vastuvõtt :) päeval käisime ümberkaudsetes farmides uurimas, kas neil töötajaid on vaja. ega väga ei olnud küll vaja. jätsime igaksjuhuks oma numbrid. üks farmer saatis meile kõigile isegi sõnumid sisuga: kui te, tüdrukud, vajate kohta, kus elada, seni kui midagi selgub, võite minu juures elada mõned päevad tasuta :D tundus kahtlane. ei läinud sinna, sest meil oli võimalik graigi juurde ka minna. seda me ka tegime. graig elab koos oma abikaasaga, mõlemad väga toredad. 50-60 aastased. maja on suur, lapsed on kodust eemal, toad seisavad tühjana. see on ka põhjuseks, miks meile maja pakuti. seal on varemgi farmitöölised euroopast elanud.
ja nüüd majast: lihtsalt uskumatu!!! esiteks-igaüks meist sai oma konditsioneeriga suure voodiga toa. teiseks- meil oli oma väliköök. kolmandaks- suur aed ja jõusaal, mida võisime kasutada nii palju kui süda lustib. neljandaks- tasuta internetiühendus (suht harv nähtus siin), viiendaks- oma vannituba. mida veel tahta. ja naeruväärselt väike üürihind. lisaks pakkus onu välja, et me ei peagi maksma esialgu, piisab kui teeme paar tundi päevas aiatöid. ulme! lukselu lihtsalt. püüdsin siis kohaneda mõttega, et sinna ma jäängi ja seal veedan oma jõulud. kõige selle ilusa peale pidime mõtlema ka, et kui tööd pole, pole mõtet niisama ka passida kellegi kodus. tööbüroo onu rääkis, et püsiva töö leidmiseks võib minna koguni kuu aega. samal ajal tegelesime endiselt töö otsimisega. nähes, et gayndah'is midagi silmapiiiril pole, helistas marili stanthorpe linna tööbüroosse (see linn, kuhu mina korraga minna tahtsin). vastuseks saime, et ühes farmis oleks kohe töötajaid vaja. väga pikalt me ei mõelnud. töö ootas meid. ööbisime oma ainsa öö uues kodus. see oli kõige mugavam öö kogu austaalias veedetud aja jooksul ja kõige parem uni. suur voodi, kus üksi laiutada. couchsurfides pidime tihti voodit jagama kolmekesi ja hostelites naris magama. nagu juba öeldud, siis VÄGA kahju oli lahkuda. jutt jäi umbes selline, et tööbüroo onu püüab leida meile jaanuariks töö ja ehk on siis graigil veel majas vabu tube ja saame ikkagi sinna tagasi elama minna. nad olid ka kurvad, et me jääda ei saanud. aga jaanuarini on veel aega ja kes teab, mis meist selle aja peale saab. linn meile meeldis igaljuhul. väike, aga armas. inimesed ka toredad. nt olime ühele tüdrukule meelde jäänud, sest käisime ühes farmis tööd küsimas ja tema elas seal. kui ta järgmisel päeval tänaval meist autoga mööda sõitis, siis peatas ta auto ja esiteks vabandas (:D), et meid segab ja pakkus meile ühe temale tuttava farmeri telefoni numbrit, kust võime ehk tööd leida. kahjuks sellel farmeril hetkel rohkem töökäsi vaja polnud, aga siiski ülimalt kena sellest võõrast tüdrukust, kellele meelde jäime.
niisiis lahkusime kurvana gayndah'st, et sõita stanthorpe'i, kus ootab meid töö, mis samas jällegi rõõmustab. teekonna pikkuseks 440 km, mina sõitsin sellest viimased 140 km. päääris jube. vasakpoolne liiklus ja mina seal siis mööda vasakut kraaviäärt sõitmas. peab veel harjuma, aga sain sõidetud :) tubli olen.
rõõm teatada, et nüüd oleme tööpliksid! tööks on õunte harvendamine. seljataga on 4 tööpäeva ja tööst räägin lähemalt järgmises postituses, sest uneaeg on. loodan seda teha homme. töö leidmine läks tegelikult kiirelt. reaalselt otsisime seda vast maksimaalselt nädal aega, võibolla isegi vähem. gayndahis olime kokku 3-4 päeva ja enne seda olime netist mingeid tööpakkumisi vaadanud ja helistanud. tegelikult oleme palju pakkumisi saanud. enim kõneainet tekitas meie seas lüpsjatöö, mis algaks jaanuaris (onu on mitu korda helistanud ja uurinud, kas ikka tuleme). siis pakuti meie maitsetaimede rohimistööd, tomatite korjamist ja veel mitmeid töid. kõigi tööde puhul oleme leidnud miinuseid rohkem kui plusse. meie uue töö puhul on aga plusse rohkem.
kahjuks sellesse postitusse pilte ei tule, sest internetiga pole siin just parimad lood. saan kasutada ainult mobiilset internetti. aga pilte on mul blogi jaoks palju ka küll neid ka varsti teiega jagan.
see you!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar