esmaspäev, 25. november 2013

Rock climbing

laupäeval toimus meil siin rahvusvaheline pidu. kohal olid siinsed majaelanikud (itaallased, uusmeremaalane, venelanna, poolakas), meie - eestlased, endised couchsurferid prantslased ja uued couchsurferid sakslannad. ryan rääkis, et meie 3 oleme tema esimesed ametlikud couchsurferid, läbi internetilehe .
pidu oli tore, inimesed on lõbusad ja avatud ja ryan pakkus palju head süüa meile. õhtu edenedes toodi ülakorruselt alla kitarr ja kaunihäälne marili tutvustas selle saatel eesti muusikat. kõik olid lummatud. muideks ryan on juba teine kohalik, kes on öelnud, et eesti keel meenutab "lord of the rings" filmi.


paremal meie tore host ryan ja laual paljupalju süüa :)

pidu lõppes minu jaoks enne 4 hommikul (teil eestis oli samal ajal siis alles kell 20. jah, me elame "tulevikus"). hommikul läksid majaelanikud kriketit vaatama. see on siin väga popp. tegime kriketifännidega pilti ka:


ja kogu ülejäänud päev oli SEIKLUS. plaan oli minna jalgratastega linna ja seal mägironida. meid oli 4, aga läksime 3 rattaga linna. mina ja marili saime kumbki omale ratta , ave ja ryan sõitsid tandemrattaga, kus oli kaks paari pedaale ja kahed roolid. ryan kimas üle vasaksuunaliste autoteede, mina tema järel. hulluke :D olen väga algaja veel selles liikluses, kõik on ju vastupidi. aga eks see oligi hea harjutus tulevaseks autosõiduks.



kohale jõudnud, hakkasime valmistuma mägironimiseks. ryanil on oma isiklik varustus selleks ja ta oli ka meie niiöelda instruktoriks. ta on ikka tõeline kaskadöör, me hoidsime hinge kinni, kui ta max paari minutiga kalju tippu ronis, et meile nöörid sinna kinnitada.
võisimegi alustada, alguses ronis ave, siis marili. ilm oli ilus, aga väga lämbe, õhku polnud. ma terve selle aja mõtlesin, kas ma ikka tahan seda teha. pea valutas ja juba ainult vaatamisest oli süda paha. mõtlesin ikka proovida. panin rakmed külge, hakkasin tegema esimest sammu, ja siis kostis mürin. jah, torm saabus. ja veel kiiremini saabus vihm. kõik asjad olid pilla-palla, viskasin kaamera ja sellised asjad kotti, samal ajal hakkas sadama suurte tükkidega rahet, päris valus oli nendega vastu pead saada. jooksin puu alla, selleks ajaks olin läbimärg. 

vihma vaibudes muutus tavaline kaljusein imeliseks koseks. ryan tahtis kose alla minna, tegin temast pilte.



mõtlesin, et olen juba niigi märg, miks mitte ka ise sama teha :D eemaldasin oma mägironija rakmed ja jooksin kose alla. täitsa lõpp kui lahe!






tormi lõppedes ajasin uuesti rakmed selga, sest tahtsin ka mägironimise ära proovida. see oli VÄGA raske. kui ikka kätes jõudu pole, siis pole seal suurt midagi teha. olin kinnitatud nööri külge, aga üles pidin ronima mööda kaljut, mitte mööda nööri. nöör on ainult turvalisuse pärast. kivid olid märjad ja libedad ja ma ise olin läbimärg, kusagilt polnud kinni haarata, kaljul pole ju käepidemeid. oijah, oli raske. aga siiski suutsin ronida maapinnast ikka mitumitu meetrit kõrgemale.

mina

ave

THANK YOU RYAN!!!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar