lahkusin hilistalvisest (aga siiski soojast) austraaliast 12. augusti õhtupoolikul ja vahetult enne südaööd maandusingi uus-meremaal, lõunasaarel, linnas nimega CHRISTCHURCH. astunud lennukist välja, tabasin end mõtetelt "mida ma siin teen??? üksinda!! miks ma austraaliast ära tulin? siin on ju nii külm."
tõesti oli külm, suust tuli ainult auru, lennujaamas olid pingviinide pildid. mõtlesin omaette "oh jumal.. praegu põhimõtteliselt päevitaks austraalias, päike säraks taevas..." lennujaamas olid sõbralikud töötajad. uurisid-puurisid, mida ma siit otsin ja mida endaga kaasas kannan ja voilaaa, olingi turvaväravatest läbi, sain oma kohvri ka kätte ja olingi seaduslikult uus-meremaal. SEIKLUS ALGAS NÜÜD!
christchurchi linnas ma pikemalt ei peatunud. sõitsin vaid bussiga läbi. linna tabas 2011. aastal tugev maavärin ja seetõttu näeb linn suhteliselt räämas välja. ometi võib leida palju kaunist arhitektuuri, enamus muidugi kokku varisenud. loomulikult on palju ehitisi ka juba korda tehtud. see osa linnast, mis maavärina kahjustustest puutumata oli jäänud või juba korda tehtud, nägi väga armas välja.
 |
| polnud ammu PÄRIS jääd näinud |
 |
| ..ja lilled olid härmas |
uus-meremaa koosneb kahest saarest. põhjasaar ja lõunasaar. nagu juba mainisin, alustasin oma seiklust lõunasaarelt. erilist reisiplaani ma eelnevalt välja ei mõelnud. umbes mingid kuupäevad panin paika küll, millal järgmisse paika edasi liigun, aga broneerisin kõik oma hostelid ja bussipiletid paar päeva ennem kohapeal olles. ringi reisin bussiga, mille 10-pileti passi sain põhimõtteliselt võileiva hinnaga.
varahommikul alustasingi bussireisi linna WANAKA poole. reis kestis oma 8 tundi kindlasti. kogu teekord oli lihtsalt imeilus. lumised mäed, lumeta mäed, lumi ja rohelus käsikäes, aasad täis lambaid, imeilusad järved, pilved mägede kohal. selleks ajaks olin sattunud uus-meremaast juba vaimustusse. lennujaama mõtted a la "miks ma siia tulin jne" olid peast pühitud. kõike seda nähes sain aru, MIKS ma siia tulin! vahepeal tehti bussipeatus tekapo järve ääres.
külm lõikas kõrvust läbi, kui bussist välja astusin. ja lund sadas! LUND!!! ma nägin viimati lumesadu 2013. aasta märtsis ilmselt. õhtupoolikul jõudsingi wanakasse. üliarmas väikelinn. üks mu lemmikutest uus-meremaal.
toanaabrid hostelis olid väga toredad. sain tuttavaks carolinega, kellega järgmisel päeval ka kohe suusatama läksime. kuna tal oli rendiauto, siis läksime tema autoga, sest mägi asub wanakast umbes poole tunni autosõidu kaugusel. läksime mäele nimega treble cone. selleks et sinna jõuda, pidi mäe jalamil seisma jääma ja auto rehvidele ketid külge panema, et mööda libedat ja järsku mäge üles saada. see järsk teekond mäkke kestis umbes 15 minutit. kuna carolinel olid need ketid katki, pidime mingi muu transpordi leidma, et oma varustusega mäkke üles saada. hääletasin mingi suvalise auto peale, mis nagunii mäkke sõitis ja kohal ma olingi. hääletamine suusakuurortites on siin väga tavaline.
mäe jalamile jõudes pidin shoki saama. mida mäge!!! olin enne uus-meremaad vaid 4 korda mäel käinud.. korra eestis ja kolm korda lätis. endaarust olin päris osav. aga selle mäega, mille jalamil ma tol hetkel seisin, ei anna neid eesti-läti künkaid võrreldagi. mõtlesin, et pean nüüd kohvikusse minema ja istuma seal päeva lõpuni, sest mina küll sellise mäe tippu minema ei hakka. pärast ei saa veel alla ja mis ma siis teen... aga no caroline ütles, et lähme nüüd mäe tippu ja tuleme alla mööda kõige lihtsamat teed ehk jälgides rohelisi "easiest route down" märke. haha nalja kah. see "lihtne tee" oli ikka väga järsk ja kitsas ja kurviline, seega päris raske oli kiirust peatada seal. kuna ma ei olnud umbes poolteist aastat suusatanud, siis esimesed paar korda olin nagu tigu seal ja tulin külg ees väga ettevaatlikult alla. caroline on osav suusataja ja kadus mul eest ära. mega külm päev oli ka ja lund tuiskas. nii ma seal siis uimerdasin ja tulin vaikselt mäest alla, kuni kohtasin keset mäge kolme kutti, kes tegid mulle enamvähem märkuse, et näen välja nagu kubujuss. sellest märkusest sai alguse väga lahe tutvus nende kolme austraallasega. heath, mitch ja axel. kolm kaskadööri. ei nemad sõitnud mööda rada nagu enamus vaid hoopis kihutasid mööda järske mäeservasid alla. heath õpetas mind terve päeva suusatama ja igast muid huvitavaid trikke, mida mäel suuskadega teha. üsna pea tundsin ennast ka juba kindlamana ja "easiest route down" ei tundunudki enam nii raske. see sama route kestab ülevalt alla kokku 3 km. see oli väga huvitav päev mäel!!! õhtul käisin veel toakaaslastega peol ja esimene seiklusrikas päev oligi läbi.
 |
| üks mu lemmikpilte. nagu joonistatud |
 |
| ikka juhtub |
 |
| päev läbi. tagasi alla |
järgmine päev tegin lähemalt tutvust selle imeilusa wanaka linnaga. linn asub samanimelise järve ääres, mis on ümbritsetud lumiste mägedega. tegin järve ääres brasiillasega väikse matka ja hiljem rentisin jalgratta, millega kimasin siis teiselepoole järve, kus ma veel käinud polnud. imeline! see loodus. rada oli jalgrattaga läbimiseks küll üsna künklik, aga tagasi ma jõudsin.. ja ilm oli imeilus selle matka jaoks. olin lausa särgiväel. alles paar päeva tagasi olin hoidnud oma tutimütsi väevõimuga kinni, et see lumetormi käes peast ei lendaks.
sellest päevast alates saatis päike mind iga päev. nii paljud inimesed, kellega tutvusin, ütlesid, et pean olema väga õnnelik. nemad alustasid uus-meremaa reisiga nädalaid enne mind ja on valdavalt ainult vihma-lund-tuult saanud. aga nii kui mina saabusin, saabus ka päike. ja see sama päike saatis mind nädalaid. haha little miss sunshine!
samal õhtupoolikul lahkusin wanaka linnast. uueks sihtkohaks QUEENSTOWN. paradiiis. tegu on pisikese suusakuurortlinnaga, kus tegevused ja pidu ei lõppe iial. see on linn, millest räägitakse. ja paljud uus-meremaa külastajad veedavadki kogu oma reisiaja just seal. suusatavad-pidutsevad-puhkavad.. võibolla teevad mõne ekstreemse benjihüppe või midagi muud. ja lähevad siis koju tagasi. mina viibisin queenstownis 9 päeva. käisin matkamas queenstowni mäe tippu, samuti sõitsin gondolaga (väiksed kabiinid) ühe teise mäe tippu, millelt avanes super vaade kogu linnale ja selle ümbrusele. ilusad vaated olid igalpool. see on siin tavaline!
ühe päeva käisin ka veel suusatamas. samal mäel, kus esimesel korragi - treble cone'l. läksin koos oma kolme aussie'ga, kuna neil oli rendiauto võetud. ilm mäel oli seekord imeilus. võiks lausa öelda, et soe. sõitsin paar korda alustuseks seda 3 km pikkust kurvilist rada alla ja siis.. juhtus.. ÕNNETUS! kuna mu hoog oli liiga suur ja rada kõigest mingi 2 meetrit lai, ei suutnud ma kurvi välja võtta ja sõitsin rajalt välja, tegin mõnesekundilise õhulennu ja lohisesin mööda järsku mäeserva alla, kuni suusk lõpuks jalast tuli. õhulennu ajal käis küll elu silme eest läbi. kuna ma olin ainult mingi tunnikese mäel olnud ja jalg väga valus kukkumisest polnud, suusatasin ikka päeva lõpuni. võtsin lihtsalt veits rahulikumalt.
.jpg)
kogu see jama aga tähendas seda, et järgmisel päeval olin ma liikumisvõimetu. queenstownis! see ei olnud küll tore. kahel järjestikuselgi päeval liikusin ringi ainult aeglaselt longates. jah, suusatamine oli selle puhkuseks läbi :( sellest oli kõige rohkem kahju. küll aga ei lõppenud muud ekstreemsused minu jaoks. käisin shotover jetboat'ga sõitmas. see on ülikiire paar mööda kaljuvahelist jõge, teeb 360 kraadiseid pöördeid ja muud nalja. paadijuht on aga ilmselt väga suure kogemustepagasiga ja õnnetusi ei juhtu, kuigi paat vuhises ülikiiresti kaljudest mööda vaid mõnesentimeetrise vahega. vaata siit, mida asi endast kujutab: https://www.youtube.com/watch?v=AzhAMscTxyc . see oli väga lahe!
mu põhiline ekstreemsus queenstownis oli aga BENJIHÜPE. olen nüüdseks palju tagasisidet saanud selle kohta, et keegi ei uskunud, et ma sellise asjaga hakkama saan. ma olen ise ka väga imestunud, et seda tegin. enne kui uus-meremaale tulin, küsisid paljud sõbrad, kas uus-meremaal benji ka teen, sest see maa siin on kuulus oma benjihüppe võimaluste poolest ja peaks olema lausa benji hüppe sünnimaa. ma vastasin otseloomulikult, et ei tee ma mingit benji hüpet!!! ka caroline (kes oli ka vahepeal juba queenstowni jõudnud) pakkus välja, et võiksime koos tegema minna. endiselt vastasin, et ei lähe ma kuhugi.
KUNI ükspäev olin jalutanud ühe mäe otsa, kus sai vaadata ka benji hüpet tegevaid hullukesi. see oli muidugi kõige lahjem hüpe, mida saab uus-meremaal teha. 30 meetrit midagi. mõtlesin siis korra, et peaks ka võibolla tegema.. või siiski mitte. sinna see mõte ka jäi. KUNI ühel peojärgsel hommikul caroline saatis sõnumi, et tule reisiagentuuri. aimasin juba, et sealt midagi head ei tule.. nimelt oli caroline just endale benjihüppe ostnud ja minu oma oli ka juba põhimõtteliselt broneeritud. seega ei jäänd mul väga muud üle, kui tõesti minna seda hüpet tegema. selgus, et me läheme tegema uus-meremaa kõrgeimat hüpet. 134 meetri kõrgust!!! tule taevas appi. ma olin öösel vast vaevalt paar tundi maganud ka ja polnud just erilises hüppemeeleolus aga enne kui arugi sain, istusin juba bussis, mis viis mind mööda käänulisi teid kaljude vahele, kus antud hüpe toimuma pidi. enne kohale jõudmist tulid mul juba pisarad silma. õrnake nagu ma olen :) ma kardan kõrgust ja no ma tõesti ei tahtnud seda teha. jah, ma olen varem ka langevarjuhüppe teinud, aga see on teine asi. sa hüppad koos instruktoriga. õigemini instruktor hüppab koos sinuga. aga benjis sa pead ise pea ees kuristikku hüppama. pole minulik...
caroline hüppas esimesena. läks platvormile. seisis seal sekundi, siis hüppas suure kaarega ja nautis. küll käis kiirelt tal ikka see! siis vahepeal hüppas veel üks mees, ma isegi ei näinud ta hüpet, sest ta tegi seda nii kiiresti. ja siis tuli minu kord. mul silmad märjad peas. läksin ka siis platvormile seisma, vaatasin alla. poleks pidanud vaatama. nägin kaugel all kulgevat jõge. see vaade võttis ära viimasegi isu hüpata.
seisin ja nutsin seal. selline tunne oli, et nüüd hüppan ja ongi elu läbi siis. megasuur hirm oli. instruktor siis rahustas ja lohutas seal mind. ütles, et nemad mind lükkama ei hakka, pean ise hüppama. lõpuks, kui ma PEAAEGU olin hüppamas, aga siiski tagasi takerdusin, andis instruktor käega mulle kerge tõuke ja lendasingi sealt pea ees alla. lõpuks ometi!!! karjusin esimesed paar sekundit ja siis sain aru, mida ma ometi tegin ja nautisin oma vabalangemist täiega. kokku kestis vabalangemine 8,5 sek. see oli suppppper tunne! lõpuks kui ma seal all selle kummi küljes kõlkusin, mõtlesin et vau, millega ma ikka hakkama sain ja olin nii õnnelik, et seda tegin. thanks caroline, et mind sinna vedasid ja no tänks täiega instruktor, et sa mind sealt alla lükkasid, mida sa tegelikult teha poleks tohtinud, aga me mõlemad teame, et kui sa poleks seda teinud seisaksin ma seal ilmselt siiamaani. ja nutaks.
VIDEO!!!
üks on kindel, et ma ei teeks seda enam kunagi. igaljuhul soovitan, et kui sa, lugeja, tahad teha kunagi benjihüpet, siis tee kõige kõrgem mis võimalik (isegi kui see tundub kõige hirmsam), sest vabalangemine oli kindlalt parim osa sellest hüppest. mingil 40 meetrisel on langemise osa ilmselt maksimaalselt 2 sekundit. aga noh asi seegi :)
teine highlight queenstownis oli langevarjuhüpe. tegin seda laupäevasel päeval. olin hoolega ilmateadet jälginud ja broneerisin selle just täpselt õigeks päevaks, kus taevas oli kristallselge. ei tahtnud sama halba vaadet kogeda, nagu oma esimest langevarjuhüpet tehes austraalias. ehk siis mitte midagi ei näind tol korral seal pilvises taevas. aga ilmselt oligi hea, ei olnud nii hirmus maapinna poole kulgeda. laupäevane päev tähendab seda, et eelneval õhtul oli pidu pikale veninud ja olin maganud jällegi mingi paar tundi ainult. kuna läksin hüpet tegema wanakasse, mis on tunnise sõidu kaugusel queenstownist, lootsin et bussis, mis mulle järele tuleb, saan magada ja puhata veidi enne tähtsat hüpet. aga oh ei, ma olin ainus reisija bussis ja bussijuht oli nii tore ja jutukas, et oleks olnud ebaviisakas paluda, kas sa palun lased mul magada!? niisiis kohale jõudes tundsin end kui zombie. jällegi võibolla tuli kasuks, hüpe ei tundunud siis nii hirmus. aga elurõõm oli mul sees ja olin nii ootusärevuses, sest ilm oli lihtsalt nii-iii-iii hea ja kujutasin ette, kui ilus see vaade võib sealt kõrgelt olla.
õnneks ei pidanud pettuma. instuktor tegi nalja ja hoidis hea tuju sees. jõudsime 12000 jala kõrgusele, see on ~3,6 km. kuna ma istusin täpselt lennuki ukse ees, pidin esimesena hüppama. jaaa läksimegi!!! tahtsin seekord kvaliteetsemaid fotosid, mis pole käe peal oleva GoPro kaameraga tehtud. selleks vabalanges koos minuga samal ajal taevast alla ka fotograaf. kogu mu 45 sek vabalangemine oli nagu üks suur photoshoot. ei saanud arugi, et vabalangemine juba läbi oli, kui instruktor langevarju avas. ja samuti ei tundunud ka allalangemise kiirus sel korral 200 km/h, ometi seda ta oli. see oli uskumatu kogemus! sel korral suutsin ka nautida, mitte nagu juunis austraalias, kus karjusin terve aja alla langedes :D see oli mu teine langevarjuhüpe kahe kuu jooksul. järgmine ei tule niipea!
queenstownist oli kahju lahkuda. oleks tahtnud veel mitmeid põnevaid asju teha seal, kuid kahjuks mu mitteliikuv jalg takistas mind. ning hostel, kus ma viibisin need 9 päeva, oli täis nii lahedaid inimesi ja hosteli peal "hellooo estooonia" kuulda polnud mingi haruldus. vahest on hea olla pärit haruldasest riigist. põhimõttelt kõigi inimeste jaoks, kellega olen tutvunud, olen olnud ma esimene eestlane, keda nad oma elus kohanud on.. vaid väikeste eranditega. peol käisin selles linnas peaaegu igal õhtul. nii palju lahedaid kohti, lihtsalt kuhu välja minna.. mõnusad "pärast-suusatamist-hea-lõõgastuda" kohad, restoranid, mis õhtul muutusid klubideks, alati hubased iiri pubid ja veel kümneid lahedaid kohti, kuhu lihtsalt peab minema, kui juba seal oled.
"must-do" queenstownis. söögikoht nimega fergburger. need ülimaitsevad burgerid, mida sealt osta saab, on no nii maitsvad lihtsad. ma poleks uskund, et saan midagi sellist kunagi mingi burgeri kohta öelda. fergburger on üks populaarsemaid kohti selles linnas. polnud inimest, kes sellest kuulnud polnud. asus ta muidugi peatänaval ka ja järjekorrad olid ikka meetrite pikkused iga päev. ja fergburger asub ainult queenstownis! võtaks praegu ühe burgeri :( no tõesti on imeline!
vaadake neid nunnusid suveniire. male ja trips-traps-trull :)
need olid minu esimesed 13 päeva uus-meremaal. edasi võtsin suuna põhjapoole, linna nimega franz josef. sellest aga juba järgmises postituses :)
ühe päeva käisin ka veel suusatamas. samal mäel, kus esimesel korragi - treble cone'l. läksin koos oma kolme aussie'ga, kuna neil oli rendiauto võetud. ilm mäel oli seekord imeilus. võiks lausa öelda, et soe. sõitsin paar korda alustuseks seda 3 km pikkust kurvilist rada alla ja siis.. juhtus.. ÕNNETUS! kuna mu hoog oli liiga suur ja rada kõigest mingi 2 meetrit lai, ei suutnud ma kurvi välja võtta ja sõitsin rajalt välja, tegin mõnesekundilise õhulennu ja lohisesin mööda järsku mäeserva alla, kuni suusk lõpuks jalast tuli. õhulennu ajal käis küll elu silme eest läbi. kuna ma olin ainult mingi tunnikese mäel olnud ja jalg väga valus kukkumisest polnud, suusatasin ikka päeva lõpuni. võtsin lihtsalt veits rahulikumalt.
 |
| õhtul poisid õpetasid uusi mänge |
kogu see jama aga tähendas seda, et järgmisel päeval olin ma liikumisvõimetu. queenstownis! see ei olnud küll tore. kahel järjestikuselgi päeval liikusin ringi ainult aeglaselt longates. jah, suusatamine oli selle puhkuseks läbi :( sellest oli kõige rohkem kahju. küll aga ei lõppenud muud ekstreemsused minu jaoks. käisin shotover jetboat'ga sõitmas. see on ülikiire paar mööda kaljuvahelist jõge, teeb 360 kraadiseid pöördeid ja muud nalja. paadijuht on aga ilmselt väga suure kogemustepagasiga ja õnnetusi ei juhtu, kuigi paat vuhises ülikiiresti kaljudest mööda vaid mõnesentimeetrise vahega. vaata siit, mida asi endast kujutab: https://www.youtube.com/watch?v=AzhAMscTxyc . see oli väga lahe!
mu põhiline ekstreemsus queenstownis oli aga BENJIHÜPE. olen nüüdseks palju tagasisidet saanud selle kohta, et keegi ei uskunud, et ma sellise asjaga hakkama saan. ma olen ise ka väga imestunud, et seda tegin. enne kui uus-meremaale tulin, küsisid paljud sõbrad, kas uus-meremaal benji ka teen, sest see maa siin on kuulus oma benjihüppe võimaluste poolest ja peaks olema lausa benji hüppe sünnimaa. ma vastasin otseloomulikult, et ei tee ma mingit benji hüpet!!! ka caroline (kes oli ka vahepeal juba queenstowni jõudnud) pakkus välja, et võiksime koos tegema minna. endiselt vastasin, et ei lähe ma kuhugi.
 |
| valikuid lausa 3, millist teha |
KUNI ükspäev olin jalutanud ühe mäe otsa, kus sai vaadata ka benji hüpet tegevaid hullukesi. see oli muidugi kõige lahjem hüpe, mida saab uus-meremaal teha. 30 meetrit midagi. mõtlesin siis korra, et peaks ka võibolla tegema.. või siiski mitte. sinna see mõte ka jäi. KUNI ühel peojärgsel hommikul caroline saatis sõnumi, et tule reisiagentuuri. aimasin juba, et sealt midagi head ei tule.. nimelt oli caroline just endale benjihüppe ostnud ja minu oma oli ka juba põhimõtteliselt broneeritud. seega ei jäänd mul väga muud üle, kui tõesti minna seda hüpet tegema. selgus, et me läheme tegema uus-meremaa kõrgeimat hüpet. 134 meetri kõrgust!!! tule taevas appi. ma olin öösel vast vaevalt paar tundi maganud ka ja polnud just erilises hüppemeeleolus aga enne kui arugi sain, istusin juba bussis, mis viis mind mööda käänulisi teid kaljude vahele, kus antud hüpe toimuma pidi. enne kohale jõudmist tulid mul juba pisarad silma. õrnake nagu ma olen :) ma kardan kõrgust ja no ma tõesti ei tahtnud seda teha. jah, ma olen varem ka langevarjuhüppe teinud, aga see on teine asi. sa hüppad koos instruktoriga. õigemini instruktor hüppab koos sinuga. aga benjis sa pead ise pea ees kuristikku hüppama. pole minulik...
 |
| kellel on pisar silmis |
caroline hüppas esimesena. läks platvormile. seisis seal sekundi, siis hüppas suure kaarega ja nautis. küll käis kiirelt tal ikka see! siis vahepeal hüppas veel üks mees, ma isegi ei näinud ta hüpet, sest ta tegi seda nii kiiresti. ja siis tuli minu kord. mul silmad märjad peas. läksin ka siis platvormile seisma, vaatasin alla. poleks pidanud vaatama. nägin kaugel all kulgevat jõge. see vaade võttis ära viimasegi isu hüpata.
seisin ja nutsin seal. selline tunne oli, et nüüd hüppan ja ongi elu läbi siis. megasuur hirm oli. instruktor siis rahustas ja lohutas seal mind. ütles, et nemad mind lükkama ei hakka, pean ise hüppama. lõpuks, kui ma PEAAEGU olin hüppamas, aga siiski tagasi takerdusin, andis instruktor käega mulle kerge tõuke ja lendasingi sealt pea ees alla. lõpuks ometi!!! karjusin esimesed paar sekundit ja siis sain aru, mida ma ometi tegin ja nautisin oma vabalangemist täiega. kokku kestis vabalangemine 8,5 sek. see oli suppppper tunne! lõpuks kui ma seal all selle kummi küljes kõlkusin, mõtlesin et vau, millega ma ikka hakkama sain ja olin nii õnnelik, et seda tegin. thanks caroline, et mind sinna vedasid ja no tänks täiega instruktor, et sa mind sealt alla lükkasid, mida sa tegelikult teha poleks tohtinud, aga me mõlemad teame, et kui sa poleks seda teinud seisaksin ma seal ilmselt siiamaani. ja nutaks.
VIDEO!!!
üks on kindel, et ma ei teeks seda enam kunagi. igaljuhul soovitan, et kui sa, lugeja, tahad teha kunagi benjihüpet, siis tee kõige kõrgem mis võimalik (isegi kui see tundub kõige hirmsam), sest vabalangemine oli kindlalt parim osa sellest hüppest. mingil 40 meetrisel on langemise osa ilmselt maksimaalselt 2 sekundit. aga noh asi seegi :)
 |
| tehtuuuuuud |
 |
| samas kohas sai teha ka kaljude vahel swing'i. põhimõtteliselt jällegi langemine kuristikku,. saad valida, kas selg ees või pea ees. või jalad ees.. misiganes. caroline hulluke tegi swingi ka pärast benjihüpet, läks selg ees. oh jumal :D kandis roosat onsie't , sest onsie'ga hüpates sai soodukat ;) |
teine highlight queenstownis oli langevarjuhüpe. tegin seda laupäevasel päeval. olin hoolega ilmateadet jälginud ja broneerisin selle just täpselt õigeks päevaks, kus taevas oli kristallselge. ei tahtnud sama halba vaadet kogeda, nagu oma esimest langevarjuhüpet tehes austraalias. ehk siis mitte midagi ei näind tol korral seal pilvises taevas. aga ilmselt oligi hea, ei olnud nii hirmus maapinna poole kulgeda. laupäevane päev tähendab seda, et eelneval õhtul oli pidu pikale veninud ja olin maganud jällegi mingi paar tundi ainult. kuna läksin hüpet tegema wanakasse, mis on tunnise sõidu kaugusel queenstownist, lootsin et bussis, mis mulle järele tuleb, saan magada ja puhata veidi enne tähtsat hüpet. aga oh ei, ma olin ainus reisija bussis ja bussijuht oli nii tore ja jutukas, et oleks olnud ebaviisakas paluda, kas sa palun lased mul magada!? niisiis kohale jõudes tundsin end kui zombie. jällegi võibolla tuli kasuks, hüpe ei tundunud siis nii hirmus. aga elurõõm oli mul sees ja olin nii ootusärevuses, sest ilm oli lihtsalt nii-iii-iii hea ja kujutasin ette, kui ilus see vaade võib sealt kõrgelt olla.
õnneks ei pidanud pettuma. instuktor tegi nalja ja hoidis hea tuju sees. jõudsime 12000 jala kõrgusele, see on ~3,6 km. kuna ma istusin täpselt lennuki ukse ees, pidin esimesena hüppama. jaaa läksimegi!!! tahtsin seekord kvaliteetsemaid fotosid, mis pole käe peal oleva GoPro kaameraga tehtud. selleks vabalanges koos minuga samal ajal taevast alla ka fotograaf. kogu mu 45 sek vabalangemine oli nagu üks suur photoshoot. ei saanud arugi, et vabalangemine juba läbi oli, kui instruktor langevarju avas. ja samuti ei tundunud ka allalangemise kiirus sel korral 200 km/h, ometi seda ta oli. see oli uskumatu kogemus! sel korral suutsin ka nautida, mitte nagu juunis austraalias, kus karjusin terve aja alla langedes :D see oli mu teine langevarjuhüpe kahe kuu jooksul. järgmine ei tule niipea!
VIDEO!!!
queenstownist oli kahju lahkuda. oleks tahtnud veel mitmeid põnevaid asju teha seal, kuid kahjuks mu mitteliikuv jalg takistas mind. ning hostel, kus ma viibisin need 9 päeva, oli täis nii lahedaid inimesi ja hosteli peal "hellooo estooonia" kuulda polnud mingi haruldus. vahest on hea olla pärit haruldasest riigist. põhimõttelt kõigi inimeste jaoks, kellega olen tutvunud, olen olnud ma esimene eestlane, keda nad oma elus kohanud on.. vaid väikeste eranditega. peol käisin selles linnas peaaegu igal õhtul. nii palju lahedaid kohti, lihtsalt kuhu välja minna.. mõnusad "pärast-suusatamist-hea-lõõgastuda" kohad, restoranid, mis õhtul muutusid klubideks, alati hubased iiri pubid ja veel kümneid lahedaid kohti, kuhu lihtsalt peab minema, kui juba seal oled.
 |
| caroline |
"must-do" queenstownis. söögikoht nimega fergburger. need ülimaitsevad burgerid, mida sealt osta saab, on no nii maitsvad lihtsad. ma poleks uskund, et saan midagi sellist kunagi mingi burgeri kohta öelda. fergburger on üks populaarsemaid kohti selles linnas. polnud inimest, kes sellest kuulnud polnud. asus ta muidugi peatänaval ka ja järjekorrad olid ikka meetrite pikkused iga päev. ja fergburger asub ainult queenstownis! võtaks praegu ühe burgeri :( no tõesti on imeline!
vaadake neid nunnusid suveniire. male ja trips-traps-trull :)
 |
| paar pilti, kuidas näeb välja hosteli ühisköök. |
need olid minu esimesed 13 päeva uus-meremaal. edasi võtsin suuna põhjapoole, linna nimega franz josef. sellest aga juba järgmises postituses :)
