 |
| kaamera suutis midagi jäädvustada ka |
kolmapäev, 22. jaanuar 2014
Metsatulekahju
mõned päevad enne stanthorpest lahkumist oli meie kodu ja farmi lähedal metsatulekahju. metsatulekahjud on küll austraalias vist suhteliselt tavalised, aga täiega hirmus oli. meie kodust oli see mõne km kaugusel , aga õnneks oli tuul teises suunas. tulekahju algas õhtul pimedas ja enne magamaminekut käis boss ja rahustas meid, et tuli saadakse ilmselt kontrolli alla. kuid siiski hoiatas, et tuul võib vabalt suunda muuta ning kui midagi on, siis me helistaks talle. ma ei mäleta, et oleksin viimaste aastate jooksul nii halvasti maganud. tuletõrjeautod sõitsid koguaeg meie teeotsast mööda, lisaks kõik muud autod (ilmselt farmerid, majaomanikud). igaljuhul hommikul kell 6, kui ärkasin, oli tuli kustutatud ja sai shed'i tööle minna, kus terve päev pidi unisena töötama suitsuvingu käes. :)
reede, 17. jaanuar 2014
aastanumber vahetus
mul on olnud väga kiire. vahepeal on elukoht muutunud ja tegemisi on palju olnud. sellist üleliigset vaba aega, et blogi kirjutada, pole küll kordagi leidnud. kuna ma pole kirjutanud siia umbes 3 nädalat mitte midagi, siis mulle tundub, et sellest tõotab tulla maratonpostitus (loe: selle blogi ajaloo pikim postitus), aga püüan teha kiirelt ja lühidalt (tundes ennast ei usu, et sellega hakkama saan).
jõulud möödas, läksime 27. detsembril jälle põllule õunu harvendama. tol päeval me veel ei teadnud, et rohkem ei lähe me nendele põldudele enam kunagi. SEST ET järgmisel hommikul tuli boss kell 7 hommikul meile koju ja ütles, et kohtume kell pool 8 pakkimistehases ehk shed'is. me olime umbes nädal aega tagasi bossile maininud, et kui shed'is peaks vabu töökohti olema, siis me oleksime huvitatud. sest teised on rääkinud, et parem oleks kuskile varju alla tööle saada kui lõõmava päikese käes töötada. loogiline. ärevus uue töö ees oli suur. ma olin rõõmus, et saimegi shed'i tööle. seda tööd pidi meile ajutiselt olema. kuna enne aastavahetust oli lihtsalt palju tellimusi ja töötajaid shed'i rohkem vaja. kui kiirem aeg möödas, siis lubas boss meid tagasi põllule saata. seda aga ei juhtunud. jäimegi shed'i tööle. või noh, kes jäi, kes mitte...
kuu aega tagasi kirjutas ave oma blogis, mida oli sheditöö kohta kuulnud. tol hetkel polnud me seal veel töötanud. tsiteerin:
"Bossi naine, hüüdnimega Ella või nõiaella võimidagisellist töötab ka shedis ja kamandab pakkijaid. Temaga me kokku puutunud pole, oleme vaid eemalt näinud. Väidetavalt pidigi ta täielik nõid olema. Kõik sõltub sellest, kas naisel on hea tuju või mitte. Halva tuju puhul talle jalgu jäädes võid jällegi päeva pealt tööga hüvasti jätta. Pakkimine on tunnitöö ja tundub natuke ahvatlevam kui väljas õunapuude harvendamine, kuid pidavat siiski päris julm orjamine olema, sest sekundikski ei pääse saa kellegi silmade alt. Kellegagi suhelda seal ei tohi, kella vaadata ei saa (arvuti monitoril olevat kella ette märkmepaber või mingi kleeps kleebitud, et töötajad seda ei näeks), pause võib teha ainult ettenähtud ajal."
tundub ju väga hull!? täna, kui sheditöö on minevik, saan öelda, et just täpselt selline elu meie pakkimisshedis oligi. nõiaella kamandamas ja kontrollimas ja vigu otsimas. ja meie siis nobedasti töötamas.
tol hetkel, kui meie oma tööd shed'is alustasime, töötas seal lisaks meile umbes 15 backpacker'it + mõned vanemad inimesed. töötajad olid toredad. töid on seal igasuguseid. erineval viiisil pakkimine, halbade õunte välja sorteerimine, õunte kontrollimine. selle jaoks töötasid erinevad liinid, seega tegu oli liinitööga. lisaks pidi vahepeal kaste tegema. vanemad inimesed sõitsid kahveltõstukitega ja tegid tähtsamaid töid.
kõige parem töö oli pakkimine. sest koguaeg sai erinevate liinide vahel liikuda ja üksi liiges ega lihas valusaks ei jäänud. pakkimine toimus munakarbi materjalist restide peale ja igat õuna pidi kontrollima, mis resti peale läks. vahest sai ka õunu kilekotti pakkida, see oli kõige lebom töö. kõige hullem töö oli spotting ehk liini pealt halbade õunte välja korjamine. liin liigutas õunu ja lisaks pidi kätega ka neid liigutama, et näha õuna 360 kraadist vaadet ja kõik plekkidega/mädanenud/sisselõigetega õunad välja korjama. ja seda kiiresti! samuti pidi pakkima kiiresti. kõike pidi seal shed'is kiiresti tegema. ühest kohast teise pidi ka kiiresti liikuma. jumal hoidku, kui keegi sind jalutamas nägi või kui sa spottisid või pakkisid ühe käega.
alguses pandi mind spottima. oi see oli hull töö, eriti kui üksi kahe liini taga pidin olema. jalad ei jäänud ka sinikatest puutumata.
kuna ma mingit väljaõpet töö kohta ei saanud, siis esialgu sain iga asja kohta sõimata. aga mitte ainult mina. teised ka. see oli seal farmis tavaline. panna töötajat tundma, kui halb ta on. isegi kui hästi töötasin, siis tuli nõiaella vigu otsima. alguses leidis ikka, sest ma ei teadnud lambist, kuidas kõiki asju õigesti teha. aga hiljem, kui olin juba osav ja nõiaella enam vigu ei leidnud, muutus ta sellest veel vihasemaks ja läks kellegi teise juurde näägutama. kui midagi valesti tegin, siis nõiaella kullipilk tabas selle kohe ära ja ta tuli ähvardama, et kui ma veel korra peaks seda nägema, siis see on su viimane tööpäev siin. esimene kord tundus hirmus, kui ta nii ütles. teine kord juba naljakas. ja kolmas kord lootsin, et oleks see siis no ometi viimane päev. iga kord pärast tööpäeva lõppu, kui pidi küsima, mis kell homme tööle tulla, lootsin ma sisimas, et nad ütlevad, et ma ei peagi enam tööle minema, sest ma olen ju nii halb töötaja, et nad ei vaja mind enam. AGA EI, kogu aeg nõid vastas, et homme kell 7. (tegelt ma olin hea ja vajalik töötaja, aga ega nad ometi seda ju mulle ei öelnud-muutun veel laisaks või tõusen ära). lihtsam oli öelda, kui halb ma olen :) viimasel kahel päeval oli nõiaella kohe eriti sõbralik ja spottimise töö jäi uutele saksa tüdrukutele. vaesed nemad. mina sain terved päevad pakkida. varem olin ainult vahepeal saanud. pakkida oli lahe. mulle täiega meeldis. kiire ja liikuv töö. muuseas uutele saksa tüdrukutele tegi boss umbes pooletunnise koolituse kohapeal, kuidas shed'is töötada. hea, et mulle ka siis tehti :D
õunad, mida shed'is pakkisime, olid korjatud mitmeid kuid (isegi peaaegu kuni aasta) varem ja need on koguaeg külmas olnud või ma ei kujuta ette, mis imeläbi need säilinud on. päevas pakendasime meeeeeeletult õunu. keegi pole küll öelnud, aga kui ma võrdlen kodus oleva kartulisaagiga, siis 15-30 tonni päevas, olenevalt päevast, kui palju tellimusi vaja oli. õunad pakendati kahele suuremale poeketile coles ja woolworths. üle austraalia. no ilmselt mitte tervele austraaliale, aga idakaldale küll, sest tean et sidneysse läksid koguaeg rekkad, mis on üle 700 km stanthorpest.
aastavahetuse plaanid tulid meil päevapealt. kuna olime just shed'i tööle saanud, siis sõltus tööandjast, kas saame aastavahetuse vabaks või ei. aga boss ütles, et kui oleme nõus töötama isegi pühapäeval, siis saame 1. ja 2. jaanuari vabaks ja 31. dets oleks sellisel juhul poolik tööpäev. KUI TORE!!! see oli vist kolm päeva enne aastavahetust, kui selle uudise teada saime. tuli hakata plaane tegema ja kiiirelt. selge oli see, et oma maakolkasse me ei jää, vaid lähme vahelduseks kusagile suuremasse linna. gold coast kõlas hästi. seal olime varem korra käinud ka, kui meie esimene couchsurfingu host chris meid sinna viis. gold coast on suur ookeaniäärne linn, kus elab ligi 600 000 inimest. linna populaaarseim osa on surfers paradise (piirkond ranna ääres). see on tõesti paradiis! kuigi linna kõik ööbimispaigad olid juba mitu kuud varem ära broneeritud ja ainus soodne ööbimispaik tundus olevat oma armsas punases toyota camrys, leidus veel paar hotelli kogu linnas, kus oli vabu tube 6-le inimesele. valisime kesise valiku seast hotelli nimega Mercure Gold Coast Resort , mis asus küll surfersist (kesklinnast) 10 minutilise autosõidu kaugusel, aga hind oli allesjäänud valikust kõige normaalsem.
aasta viimasel päeval rügasime veel pool päeva tööd teha. ja pärastlõunal algaski meie tripp. 254 km! mina, marili, ave ning meie maja tüdrukud lorraine, lisa ja wendy. oi kui palju ilusat loodust nägime tee peal. hotellis olid vist kõik esimest päeva tööl. mitte et me niigi juba hilja peale poleks jäänud, siis läks meil ka check-in'i peale julgelt tund aega. lihtsalt sellist raskust valmistas adminnidele 6 inimese sisse kirjutamine. fuajees tuli selline uni peale, et mõtlesin, et selle aastavahetuse magan küll maha. siiski EI.
tuppa saades lõime end ülihelikiirusel aastavahetuseks üles, istusime natuke lorraine'i ja lisa toas ja jooksime kiirelt takso peale. kõik shampused ja säraküünlad ja muu staff, mille olime aastavahetuseks muretsenud, ununes muidugi hotelli.
kesklinn oli rahvast pungil täis. pressisime ka ennast ookeani äärde, et südaööl algavat ilutulestikku vaadata, mis on kindlasti võimas. JÄRSKU kell 23.55 ma-ei-tea-kust hakkas sadama paduvihma. jah, PADUVIHMA. vihm oli soe, aga kõik meie sätitud soengud ja meik oli ühe hetkega läinud. vihm lõppes täpselt 00.05, mõned minutid hiljem ka ilutulestik. kusjuures ilutulestik oli väga mõttetu. tartus on ka ilusam. anyway, me olime märjad nagu kassipojad ja polnud õrna aimugi, kuhu sellistena nüüd minna :D
jalad viisid meid siiski sellisesse ööklubisse nagu melbas, mille pilet maksis 30 dollarit. kuna mul ei olnud sularaha ja kaardiga maksta ei saanud, saatis klubi teenindaja mind klubisse sisse (sest seal oli sularahautomaat), et raha välja võtta ja võttis senikaua mu dokumendi endale hoiule. automaat aga ei töötanud ja raha ma ei saanud, seega pandi mulle lihtsalt käepeal ja tempel käe peale ja sain tasuta sisse. haha lucky me!
klubi wc-s selgus, et pole me nii koledad midagi ja pidu võis alata. pidu oli normaalne ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et iga laul kestis umbes 1 minut ja seega ei saanud ühestki laulust kopp ette nagu tavaliselt peol käies, kus üks mõttetu remix võib kesta nii kaua, kui viimnegi hingeline on tantsuplatsilt lahkunud. aga pärast klubipidu linnas elu käis täies hoos. kuna taksojärjekord oli ulmeline (teised ütlesid hiljem, et ootama pidi 3 tundi), seiklesin linna peal edasi ja mul oli lihtsalt niiiiiiiiiiii meeletult tore. kohtasin uusi ülitoredaid inimesi keset ööd.
SEE OLI PARIM AASTAVAHETUS!
...
hommikul ärkasin rannas liival... lained uhusid randa, tuul paitas juukseid. ma olin nii õnnelik, et öösel ei õnnestunud mul taksot saada ja et ma hotelli magama ei läinud. ma olin lihtsalt nii õnnelik kõigi nende hetkede üle. et ma olen austraalias, et ma ärkasin aasta esimesel päeval rannaliival, et ma...
ohh, just nii peabki üks aasta algama! teistmoodi...
...et oleks, millele mõelda. ma siiamaani iga jumala päev ikka veel mõtlen kõigele sellele.
hotelli jõudsin 9 ajal hommikul. selleks ajaks oli takso saamine normaliseerinud. ilmselt oli taksojuht öö jooksul igasuguseid pidulisi näinud, aga nii liivast tüdrukut polnud ta kindlasti veel näinud nagu mina :D
tegin oma hotellitoa hiiglaslikus voodis, mida avega jagama pidime, paar tunnikest iluund ning läksime avega siis randa.. jälle! sinna samasse. paradiisi. lebasime seal kuni õhtuni ja vahetasime aastavahetuse muljeid. mitte kuskile ei tahtnud rannast lahkuda. hea meelega oleks seal teisegi öö veetnud. aga pidi ikka oma uhket hotellituba ka kasutama :)
1. jaanuar rannas:
passisime rannas kuni pimedani. siis tulid ka teised tüdrukud hotellist kesklinna, kaasas säraküünlad, mis õigel õhtul hotelli jäid. aga kunagi pole hilja. põletasime õhtuses rannas säraküünlaid ja rõõmu kui palju :D
(PS! korjasime kõik põlenud säraküünlad kokku, mitte ei jätnud liiva sisse. korralikud tüdrukud)
2. jaanuar oli meie check-out'i päev. kell 10 pidime hotellist kadunud olema. ärkasime avega vara, et hotelli basseini võlusid ka nautida.
tagasi töörutiini naastes otsustasimegi, et ei taha selles farmis enam töötada, sest kohtlemine polnud paremaks muutunud. pealegi meie gaydah'i "pere" craig ja alisson uurisid, kas tuleme ikka tagasi nende juurde. detsembri alguses lahkudes jäi selline jutt, et võibolla tuleme. meid ju seal lukselamine ootamas ning tööbüroomees, kellega vahepeal ühenduses olime olnud, ütles, et leiaks meile tööd ka. samuti üks farmer bevan lubas tööd anda (aga see jäi ära). otsus stanthorpest lahkuda tuli suhteliselt päevapealt, sest ühel hetkel tundus meile kõigile, et nüüd aitab! ja kohe andsime sellest ka tööandjale teada, et soovime nädala pärast lahkuda.
kui tahad austraalias ka viisat teiseks aastaks taodelda, peab olema tehtud 88 farmipäeva. see tähendab, et kuskil maapiirkonnas töötama 88 päeva. ilmselgelt ma veel ei tea, kas tahan siia ka teiseks aastaks jääda, aga teiste kogemustest tean, et kunagi ei tea, mis tuuled aasta pärast puhuvad ja igaksjuhuks võiks farmi suht kiirelt alguses ära teha, et hiljem, kui 1. aasta viisa hakkab lõppema, enam muretsema ei peaks, et farmipäevad puudu. sellepärast andsimegi igaljuhul nädal aega varem teada oma lahkumisest, et farmipäevade paberimajanduse jõuaks korda ajada. siin võtab kõik nii kaua ju aega. ja sain oma 27 ametlikku farmipäeva kätte!!! 61 veel :D
viimane tööpäev oli reedel 10. jaanuaril ja oma majast pidime välja kolima laupäeva hommikul kell 9. käisime meie viimase päeva puhul maja tüdrukutega aasia toidukohas head sööki ostmas ja tegime kodus viimase ühise õhtusöögi. kuna teised pidid laupäeval töötama, otsutasime meie 3 viimase tööpäeva puhul ikkka välja ka minna. lootsime, et reedel on pubis sama lahe pidu kui laupäeviti ja läksime pubisse. koju lubasime tagasi jõuda kell 2 öösel, sest vaja oli hommikul asjad pakkida ja tuba koristada, et see üle anda puhtana. lisaks ootas meid ees 440 km pikkune sõit gayndahisse.
pubis polnud mingit pidu, klubiosa oli suletud, avatud oli ainult baar, kus oli paar hingelist ainult. aga avastasime linnas uue baari ja läksime sinna. õhtu oli tore ikka, ainult et koju jõudsime kell 5.55!!! heitsin kiirelt voodisse ja 5 minuti pärast oli juba äratus. olin varasemalt kella 6ks äratuse pannud, et kõik kella 9ks korda saada. mis seal ikka, pidin üles tulema. vedasime kogu oma kola autosse, niiet tagaistmel istujale jäi vaevu mingi nurgake istumiseks. 9 ajal saabus boss, kes toa üle vaatas ja viimased sõnad meile ütles. rääkis, et TEGELIKULT olime me head töötajad :) ja et oleme oodatud tema farmi tagasi tööle. no tegelikult oli tema ka tore, ainult et ülinõudlik ja läks vahest liiale sellega. käisime ju nende fämiliga jõulude ajal järve ääres ja nad tegi meile jõulukingi. seega ta vahepeal oli ikka täitsa inimlik ja kena inimene. tundub, et eestlaste mainet hoidsime ikka kõrgel, sest meie viimasel päevalgi võeti shedi üks uus eestlane tööle. muidu kogu see aeg, kui meie shedis töötasime, olime me 3 ainsad eestlased. aga üleüldiselt on eestlasi seal väga palju töötanud ja töötab ilmselt ka edaspidi...
stanthorpest oli natuke kahju ikka ära ka minna. teistel rohkem kui mul. laupäeva õhtutest on kõige rohkem kahju, need olid üliülilahedad selles kohalikus kõrtsis. ja muidugi meie maja tüdrukute juurest oli kahju lahkuda. olime headeks sõpradeks saanud.
meie teekord gayndahisse nägi väga huvitav välja. kõigil oli eelmisest õhtust paha olla. aga ees ootas 440 km sõitu. marili oli esimene julge ja sõitis 140 km linnani nimega toowoomba. tegime seal paaritunnise shopingu ja uuesti auto juures kohtudes öeldi mulle, et sina sõidad! MINA? okei :D kui muud üle ei jää. kuna ma polnud enam unine ja tundsin end juba päris hästi (ma räägin, shoping aitab!), siis olin nõus ikka, sest teistest polnud ka asja. 300 km ilusat loodust algas. kui veel viimased 100 km oli jäänud, läks pimedaks. kuna auto tuled on peaaegu, et olematud, siis püüdsin aeglasemalt sõita. mingil hetkel tuli väga kurviline tee ja mõtlesin pärast seda kurvi esimese ettejuhtuva peatumiskoha otsida ja marili tagasi rooli lasta, sest ma ei tahtnud enam pimedas sõita. kurvides aga oli mul nagu pind per*es üks auto koguaeg taga. nii kui õpuks sirge tee paistis, vähendasin kiirust, et ta minust mööda saaks sõita. JA SIIS!!! ave kõrvalistmel karjus. käis pauk. suur pauk. ma mõtlesin, et see tagumine auto sõitis tagant sisse. aga ei. känguru hüppas keset viimast kurvi auto ette. märkamatult ja kiiresti. kuna olime sisekurvis ja sõidame vasakpoolses reas ja rool on paremal pool, siis tuli ta kõrvalistuja poolt kraavist. kõik käis nii kiiresti. see oli õnnelik õnnetus, mis oleks võinud lõppeda päris kurvalt, kuna meil oli teine auto ka täpselt taga. nägin sekund enne känguru peeglist, et auto hakkab nüüd mööda sõitma. ma ei saanud pidurdada, sest auto oli veel pooleldi minu reas ja ma ei saanud kängurust ka kõrvale põigata vastassuunavööndisse, kuna sinna pidi just sõitma möödasõitu tegev auto. otsajooksnud känguru pidurdas auto hoo väiksemaks ja vedas, et tagaolev auto sisse ei sõitnud vaid juba mööda hakkas minema :) kahjustusest nii palju, et meiega on kõik korras, autol läks numbrimärk kõveraks ja see plastik, kus peal on toyota märk, liikus sissepoole. aga tänaseks on numbrimärk sirgeks tagasi painutatud ja plastik oma kohale tagasi lükatud. enam mulle kängurud ei meeldi, nüüd mul läheb süda pahaks seda pilti vaadates :D
veidike ehmunult ja väga väsinult jõudsime 11. jaanuari õhtul gayndahisse. jälle siia, kust me lahkusime detsembri alguses, kuna saime stanthorpes töö. nüüd aga on ka gayndahis hooaeg algamas. see on queenslandi osariigis kõige suurem tsitruseliste kasvatamise piirkond. ehk siis - sidrunid, laimid, apelsinid ja mandariinid.. siin ma olen, et teid korjata ja harvendada :D
kohale jõudes oli craig meile süüa teinud ja vastuvõtt oli kena. saime igaüks endale oma isikliku toa!!!!!! milline luksus, ei peagi enam nari teisel korrusel magama jeee. samuti rääkis craig, et meil oli õnnelik õnnetus. temal juhtus aasta tagasi nii, et sõitis ka autoga ja känguru hüppas kõrvalistuja aknast sisse. hüppas nii, et klaas lendas kildudeks katki. ja siis see üleni verine känguru siples seal liikuvas autos edasi. KUI JUBE! craig muidugi pidas kiirelt auto kinni. aga ma ei suuda ettegi kujutada sellist olukorda, et peab verise hüppava känguruga samas autos viibima. selline jube lugu siis, näiteks teile, milliseid avariisid kängurud põhjustavad. kängurud on kohe kindlasti vaenlased siin, mitte sõbrad. vähemalt autojuhile. õnneks meie oma oli väike. aga üle meetri pikkune känks võib auto mahakandmisele hüpata ilmselt.
selline "lühike" postitus sai siis. no ei oska ma lühidalt teha. kirjutasin seda kokku neljal õhtul vist. lõpuks saan postitada.
mäletan, et lubasin küsijatele 1. jaanuaril, et ülehomseks vast postitan. läks kaks nädalat kauem aega.
ahjaa, meil on nüüd tasuta wifi ju, ei peagi enam telefoni 500MB laadima ja sellega netis käima. vaid nüüd saan arvutit kasutada jeje. thanks craig ja alisson.
gayndahi eluga olen ära harjunud. siin on palju palavam kui stanthorpes. iga päev üle 30 kraadi. oleme juba 2 päeva käinud sidruneid korjamas, aga sellest kirjutan järgmises postituses.
see yaaaaa!
jõulud möödas, läksime 27. detsembril jälle põllule õunu harvendama. tol päeval me veel ei teadnud, et rohkem ei lähe me nendele põldudele enam kunagi. SEST ET järgmisel hommikul tuli boss kell 7 hommikul meile koju ja ütles, et kohtume kell pool 8 pakkimistehases ehk shed'is. me olime umbes nädal aega tagasi bossile maininud, et kui shed'is peaks vabu töökohti olema, siis me oleksime huvitatud. sest teised on rääkinud, et parem oleks kuskile varju alla tööle saada kui lõõmava päikese käes töötada. loogiline. ärevus uue töö ees oli suur. ma olin rõõmus, et saimegi shed'i tööle. seda tööd pidi meile ajutiselt olema. kuna enne aastavahetust oli lihtsalt palju tellimusi ja töötajaid shed'i rohkem vaja. kui kiirem aeg möödas, siis lubas boss meid tagasi põllule saata. seda aga ei juhtunud. jäimegi shed'i tööle. või noh, kes jäi, kes mitte...
 |
| pisike osa shedist. sööginurgake |
kuu aega tagasi kirjutas ave oma blogis, mida oli sheditöö kohta kuulnud. tol hetkel polnud me seal veel töötanud. tsiteerin:
"Bossi naine, hüüdnimega Ella või nõiaella võimidagisellist töötab ka shedis ja kamandab pakkijaid. Temaga me kokku puutunud pole, oleme vaid eemalt näinud. Väidetavalt pidigi ta täielik nõid olema. Kõik sõltub sellest, kas naisel on hea tuju või mitte. Halva tuju puhul talle jalgu jäädes võid jällegi päeva pealt tööga hüvasti jätta. Pakkimine on tunnitöö ja tundub natuke ahvatlevam kui väljas õunapuude harvendamine, kuid pidavat siiski päris julm orjamine olema, sest sekundikski ei pääse saa kellegi silmade alt. Kellegagi suhelda seal ei tohi, kella vaadata ei saa (arvuti monitoril olevat kella ette märkmepaber või mingi kleeps kleebitud, et töötajad seda ei näeks), pause võib teha ainult ettenähtud ajal."
tundub ju väga hull!? täna, kui sheditöö on minevik, saan öelda, et just täpselt selline elu meie pakkimisshedis oligi. nõiaella kamandamas ja kontrollimas ja vigu otsimas. ja meie siis nobedasti töötamas.
tol hetkel, kui meie oma tööd shed'is alustasime, töötas seal lisaks meile umbes 15 backpacker'it + mõned vanemad inimesed. töötajad olid toredad. töid on seal igasuguseid. erineval viiisil pakkimine, halbade õunte välja sorteerimine, õunte kontrollimine. selle jaoks töötasid erinevad liinid, seega tegu oli liinitööga. lisaks pidi vahepeal kaste tegema. vanemad inimesed sõitsid kahveltõstukitega ja tegid tähtsamaid töid.
kõige parem töö oli pakkimine. sest koguaeg sai erinevate liinide vahel liikuda ja üksi liiges ega lihas valusaks ei jäänud. pakkimine toimus munakarbi materjalist restide peale ja igat õuna pidi kontrollima, mis resti peale läks. vahest sai ka õunu kilekotti pakkida, see oli kõige lebom töö. kõige hullem töö oli spotting ehk liini pealt halbade õunte välja korjamine. liin liigutas õunu ja lisaks pidi kätega ka neid liigutama, et näha õuna 360 kraadist vaadet ja kõik plekkidega/mädanenud/sisselõigetega õunad välja korjama. ja seda kiiresti! samuti pidi pakkima kiiresti. kõike pidi seal shed'is kiiresti tegema. ühest kohast teise pidi ka kiiresti liikuma. jumal hoidku, kui keegi sind jalutamas nägi või kui sa spottisid või pakkisid ühe käega.
alguses pandi mind spottima. oi see oli hull töö, eriti kui üksi kahe liini taga pidin olema. jalad ei jäänud ka sinikatest puutumata.
kuna ma mingit väljaõpet töö kohta ei saanud, siis esialgu sain iga asja kohta sõimata. aga mitte ainult mina. teised ka. see oli seal farmis tavaline. panna töötajat tundma, kui halb ta on. isegi kui hästi töötasin, siis tuli nõiaella vigu otsima. alguses leidis ikka, sest ma ei teadnud lambist, kuidas kõiki asju õigesti teha. aga hiljem, kui olin juba osav ja nõiaella enam vigu ei leidnud, muutus ta sellest veel vihasemaks ja läks kellegi teise juurde näägutama. kui midagi valesti tegin, siis nõiaella kullipilk tabas selle kohe ära ja ta tuli ähvardama, et kui ma veel korra peaks seda nägema, siis see on su viimane tööpäev siin. esimene kord tundus hirmus, kui ta nii ütles. teine kord juba naljakas. ja kolmas kord lootsin, et oleks see siis no ometi viimane päev. iga kord pärast tööpäeva lõppu, kui pidi küsima, mis kell homme tööle tulla, lootsin ma sisimas, et nad ütlevad, et ma ei peagi enam tööle minema, sest ma olen ju nii halb töötaja, et nad ei vaja mind enam. AGA EI, kogu aeg nõid vastas, et homme kell 7. (tegelt ma olin hea ja vajalik töötaja, aga ega nad ometi seda ju mulle ei öelnud-muutun veel laisaks või tõusen ära). lihtsam oli öelda, kui halb ma olen :) viimasel kahel päeval oli nõiaella kohe eriti sõbralik ja spottimise töö jäi uutele saksa tüdrukutele. vaesed nemad. mina sain terved päevad pakkida. varem olin ainult vahepeal saanud. pakkida oli lahe. mulle täiega meeldis. kiire ja liikuv töö. muuseas uutele saksa tüdrukutele tegi boss umbes pooletunnise koolituse kohapeal, kuidas shed'is töötada. hea, et mulle ka siis tehti :D
õunad, mida shed'is pakkisime, olid korjatud mitmeid kuid (isegi peaaegu kuni aasta) varem ja need on koguaeg külmas olnud või ma ei kujuta ette, mis imeläbi need säilinud on. päevas pakendasime meeeeeeletult õunu. keegi pole küll öelnud, aga kui ma võrdlen kodus oleva kartulisaagiga, siis 15-30 tonni päevas, olenevalt päevast, kui palju tellimusi vaja oli. õunad pakendati kahele suuremale poeketile coles ja woolworths. üle austraalia. no ilmselt mitte tervele austraaliale, aga idakaldale küll, sest tean et sidneysse läksid koguaeg rekkad, mis on üle 700 km stanthorpest.
 |
| sellised olid kogu aeg shedi ees |
aastavahetuse plaanid tulid meil päevapealt. kuna olime just shed'i tööle saanud, siis sõltus tööandjast, kas saame aastavahetuse vabaks või ei. aga boss ütles, et kui oleme nõus töötama isegi pühapäeval, siis saame 1. ja 2. jaanuari vabaks ja 31. dets oleks sellisel juhul poolik tööpäev. KUI TORE!!! see oli vist kolm päeva enne aastavahetust, kui selle uudise teada saime. tuli hakata plaane tegema ja kiiirelt. selge oli see, et oma maakolkasse me ei jää, vaid lähme vahelduseks kusagile suuremasse linna. gold coast kõlas hästi. seal olime varem korra käinud ka, kui meie esimene couchsurfingu host chris meid sinna viis. gold coast on suur ookeaniäärne linn, kus elab ligi 600 000 inimest. linna populaaarseim osa on surfers paradise (piirkond ranna ääres). see on tõesti paradiis! kuigi linna kõik ööbimispaigad olid juba mitu kuud varem ära broneeritud ja ainus soodne ööbimispaik tundus olevat oma armsas punases toyota camrys, leidus veel paar hotelli kogu linnas, kus oli vabu tube 6-le inimesele. valisime kesise valiku seast hotelli nimega Mercure Gold Coast Resort , mis asus küll surfersist (kesklinnast) 10 minutilise autosõidu kaugusel, aga hind oli allesjäänud valikust kõige normaalsem.
aasta viimasel päeval rügasime veel pool päeva tööd teha. ja pärastlõunal algaski meie tripp. 254 km! mina, marili, ave ning meie maja tüdrukud lorraine, lisa ja wendy. oi kui palju ilusat loodust nägime tee peal. hotellis olid vist kõik esimest päeva tööl. mitte et me niigi juba hilja peale poleks jäänud, siis läks meil ka check-in'i peale julgelt tund aega. lihtsalt sellist raskust valmistas adminnidele 6 inimese sisse kirjutamine. fuajees tuli selline uni peale, et mõtlesin, et selle aastavahetuse magan küll maha. siiski EI.
tuppa saades lõime end ülihelikiirusel aastavahetuseks üles, istusime natuke lorraine'i ja lisa toas ja jooksime kiirelt takso peale. kõik shampused ja säraküünlad ja muu staff, mille olime aastavahetuseks muretsenud, ununes muidugi hotelli.
 |
 |
| kohustuslik grupipilt |
 |
kesklinn oli rahvast pungil täis. pressisime ka ennast ookeani äärde, et südaööl algavat ilutulestikku vaadata, mis on kindlasti võimas. JÄRSKU kell 23.55 ma-ei-tea-kust hakkas sadama paduvihma. jah, PADUVIHMA. vihm oli soe, aga kõik meie sätitud soengud ja meik oli ühe hetkega läinud. vihm lõppes täpselt 00.05, mõned minutid hiljem ka ilutulestik. kusjuures ilutulestik oli väga mõttetu. tartus on ka ilusam. anyway, me olime märjad nagu kassipojad ja polnud õrna aimugi, kuhu sellistena nüüd minna :D
 |
| 6 kassipoega |
jalad viisid meid siiski sellisesse ööklubisse nagu melbas, mille pilet maksis 30 dollarit. kuna mul ei olnud sularaha ja kaardiga maksta ei saanud, saatis klubi teenindaja mind klubisse sisse (sest seal oli sularahautomaat), et raha välja võtta ja võttis senikaua mu dokumendi endale hoiule. automaat aga ei töötanud ja raha ma ei saanud, seega pandi mulle lihtsalt käepeal ja tempel käe peale ja sain tasuta sisse. haha lucky me!
klubi wc-s selgus, et pole me nii koledad midagi ja pidu võis alata. pidu oli normaalne ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et iga laul kestis umbes 1 minut ja seega ei saanud ühestki laulust kopp ette nagu tavaliselt peol käies, kus üks mõttetu remix võib kesta nii kaua, kui viimnegi hingeline on tantsuplatsilt lahkunud. aga pärast klubipidu linnas elu käis täies hoos. kuna taksojärjekord oli ulmeline (teised ütlesid hiljem, et ootama pidi 3 tundi), seiklesin linna peal edasi ja mul oli lihtsalt niiiiiiiiiiii meeletult tore. kohtasin uusi ülitoredaid inimesi keset ööd.
 |
| 1. jaanuar kell 5.12, päiksetõus |
SEE OLI PARIM AASTAVAHETUS!
...
hommikul ärkasin rannas liival... lained uhusid randa, tuul paitas juukseid. ma olin nii õnnelik, et öösel ei õnnestunud mul taksot saada ja et ma hotelli magama ei läinud. ma olin lihtsalt nii õnnelik kõigi nende hetkede üle. et ma olen austraalias, et ma ärkasin aasta esimesel päeval rannaliival, et ma...
ohh, just nii peabki üks aasta algama! teistmoodi...
...et oleks, millele mõelda. ma siiamaani iga jumala päev ikka veel mõtlen kõigele sellele.
 |
| pilt tehtud päeval, aga varahommikul liival lebades tegid rannapuhastustraktorid siinsamas usinasti tööd |
hotelli jõudsin 9 ajal hommikul. selleks ajaks oli takso saamine normaliseerinud. ilmselt oli taksojuht öö jooksul igasuguseid pidulisi näinud, aga nii liivast tüdrukut polnud ta kindlasti veel näinud nagu mina :D
 |
tegin oma hotellitoa hiiglaslikus voodis, mida avega jagama pidime, paar tunnikest iluund ning läksime avega siis randa.. jälle! sinna samasse. paradiisi. lebasime seal kuni õhtuni ja vahetasime aastavahetuse muljeid. mitte kuskile ei tahtnud rannast lahkuda. hea meelega oleks seal teisegi öö veetnud. aga pidi ikka oma uhket hotellituba ka kasutama :)
1. jaanuar rannas:
 |
| piknik avega |
PA-RA-DIIS
passisime rannas kuni pimedani. siis tulid ka teised tüdrukud hotellist kesklinna, kaasas säraküünlad, mis õigel õhtul hotelli jäid. aga kunagi pole hilja. põletasime õhtuses rannas säraküünlaid ja rõõmu kui palju :D
(PS! korjasime kõik põlenud säraküünlad kokku, mitte ei jätnud liiva sisse. korralikud tüdrukud)
2. jaanuar oli meie check-out'i päev. kell 10 pidime hotellist kadunud olema. ärkasime avega vara, et hotelli basseini võlusid ka nautida.
 |
| korralikud padjanäod. otse voodist |
 |
| teel tagasi stanthorpe'i |
järgmine päev käisime kuskil suures shoppamise linnakus. seal oli ka turg, kus ma pehmoks muutusin, sest kõik köögi- ja puuviljade hinnad olid lihtsalt nii odavad.. näiteks ostsin endale 15 karpi maasikaid, sest see maksis ainult 5 dollarit (3,60 eur).
 |
| ploomipilt on varasemast ajast. stanthorpe lähedal oli koht, kust sai hulgi puuvilju osta. nt need 4kg ploome maksid ainul 8 dollarit (5,8 eur). seda kasti ostsin rohkem kui üks kord omale |
tagasi töörutiini naastes otsustasimegi, et ei taha selles farmis enam töötada, sest kohtlemine polnud paremaks muutunud. pealegi meie gaydah'i "pere" craig ja alisson uurisid, kas tuleme ikka tagasi nende juurde. detsembri alguses lahkudes jäi selline jutt, et võibolla tuleme. meid ju seal lukselamine ootamas ning tööbüroomees, kellega vahepeal ühenduses olime olnud, ütles, et leiaks meile tööd ka. samuti üks farmer bevan lubas tööd anda (aga see jäi ära). otsus stanthorpest lahkuda tuli suhteliselt päevapealt, sest ühel hetkel tundus meile kõigile, et nüüd aitab! ja kohe andsime sellest ka tööandjale teada, et soovime nädala pärast lahkuda.
kui tahad austraalias ka viisat teiseks aastaks taodelda, peab olema tehtud 88 farmipäeva. see tähendab, et kuskil maapiirkonnas töötama 88 päeva. ilmselgelt ma veel ei tea, kas tahan siia ka teiseks aastaks jääda, aga teiste kogemustest tean, et kunagi ei tea, mis tuuled aasta pärast puhuvad ja igaksjuhuks võiks farmi suht kiirelt alguses ära teha, et hiljem, kui 1. aasta viisa hakkab lõppema, enam muretsema ei peaks, et farmipäevad puudu. sellepärast andsimegi igaljuhul nädal aega varem teada oma lahkumisest, et farmipäevade paberimajanduse jõuaks korda ajada. siin võtab kõik nii kaua ju aega. ja sain oma 27 ametlikku farmipäeva kätte!!! 61 veel :D
viimane tööpäev oli reedel 10. jaanuaril ja oma majast pidime välja kolima laupäeva hommikul kell 9. käisime meie viimase päeva puhul maja tüdrukutega aasia toidukohas head sööki ostmas ja tegime kodus viimase ühise õhtusöögi. kuna teised pidid laupäeval töötama, otsutasime meie 3 viimase tööpäeva puhul ikkka välja ka minna. lootsime, et reedel on pubis sama lahe pidu kui laupäeviti ja läksime pubisse. koju lubasime tagasi jõuda kell 2 öösel, sest vaja oli hommikul asjad pakkida ja tuba koristada, et see üle anda puhtana. lisaks ootas meid ees 440 km pikkune sõit gayndahisse.
pubis polnud mingit pidu, klubiosa oli suletud, avatud oli ainult baar, kus oli paar hingelist ainult. aga avastasime linnas uue baari ja läksime sinna. õhtu oli tore ikka, ainult et koju jõudsime kell 5.55!!! heitsin kiirelt voodisse ja 5 minuti pärast oli juba äratus. olin varasemalt kella 6ks äratuse pannud, et kõik kella 9ks korda saada. mis seal ikka, pidin üles tulema. vedasime kogu oma kola autosse, niiet tagaistmel istujale jäi vaevu mingi nurgake istumiseks. 9 ajal saabus boss, kes toa üle vaatas ja viimased sõnad meile ütles. rääkis, et TEGELIKULT olime me head töötajad :) ja et oleme oodatud tema farmi tagasi tööle. no tegelikult oli tema ka tore, ainult et ülinõudlik ja läks vahest liiale sellega. käisime ju nende fämiliga jõulude ajal järve ääres ja nad tegi meile jõulukingi. seega ta vahepeal oli ikka täitsa inimlik ja kena inimene. tundub, et eestlaste mainet hoidsime ikka kõrgel, sest meie viimasel päevalgi võeti shedi üks uus eestlane tööle. muidu kogu see aeg, kui meie shedis töötasime, olime me 3 ainsad eestlased. aga üleüldiselt on eestlasi seal väga palju töötanud ja töötab ilmselt ka edaspidi...
stanthorpest oli natuke kahju ikka ära ka minna. teistel rohkem kui mul. laupäeva õhtutest on kõige rohkem kahju, need olid üliülilahedad selles kohalikus kõrtsis. ja muidugi meie maja tüdrukute juurest oli kahju lahkuda. olime headeks sõpradeks saanud.
meie teekord gayndahisse nägi väga huvitav välja. kõigil oli eelmisest õhtust paha olla. aga ees ootas 440 km sõitu. marili oli esimene julge ja sõitis 140 km linnani nimega toowoomba. tegime seal paaritunnise shopingu ja uuesti auto juures kohtudes öeldi mulle, et sina sõidad! MINA? okei :D kui muud üle ei jää. kuna ma polnud enam unine ja tundsin end juba päris hästi (ma räägin, shoping aitab!), siis olin nõus ikka, sest teistest polnud ka asja. 300 km ilusat loodust algas. kui veel viimased 100 km oli jäänud, läks pimedaks. kuna auto tuled on peaaegu, et olematud, siis püüdsin aeglasemalt sõita. mingil hetkel tuli väga kurviline tee ja mõtlesin pärast seda kurvi esimese ettejuhtuva peatumiskoha otsida ja marili tagasi rooli lasta, sest ma ei tahtnud enam pimedas sõita. kurvides aga oli mul nagu pind per*es üks auto koguaeg taga. nii kui õpuks sirge tee paistis, vähendasin kiirust, et ta minust mööda saaks sõita. JA SIIS!!! ave kõrvalistmel karjus. käis pauk. suur pauk. ma mõtlesin, et see tagumine auto sõitis tagant sisse. aga ei. känguru hüppas keset viimast kurvi auto ette. märkamatult ja kiiresti. kuna olime sisekurvis ja sõidame vasakpoolses reas ja rool on paremal pool, siis tuli ta kõrvalistuja poolt kraavist. kõik käis nii kiiresti. see oli õnnelik õnnetus, mis oleks võinud lõppeda päris kurvalt, kuna meil oli teine auto ka täpselt taga. nägin sekund enne känguru peeglist, et auto hakkab nüüd mööda sõitma. ma ei saanud pidurdada, sest auto oli veel pooleldi minu reas ja ma ei saanud kängurust ka kõrvale põigata vastassuunavööndisse, kuna sinna pidi just sõitma möödasõitu tegev auto. otsajooksnud känguru pidurdas auto hoo väiksemaks ja vedas, et tagaolev auto sisse ei sõitnud vaid juba mööda hakkas minema :) kahjustusest nii palju, et meiega on kõik korras, autol läks numbrimärk kõveraks ja see plastik, kus peal on toyota märk, liikus sissepoole. aga tänaseks on numbrimärk sirgeks tagasi painutatud ja plastik oma kohale tagasi lükatud. enam mulle kängurud ei meeldi, nüüd mul läheb süda pahaks seda pilti vaadates :D
veidike ehmunult ja väga väsinult jõudsime 11. jaanuari õhtul gayndahisse. jälle siia, kust me lahkusime detsembri alguses, kuna saime stanthorpes töö. nüüd aga on ka gayndahis hooaeg algamas. see on queenslandi osariigis kõige suurem tsitruseliste kasvatamise piirkond. ehk siis - sidrunid, laimid, apelsinid ja mandariinid.. siin ma olen, et teid korjata ja harvendada :D
kohale jõudes oli craig meile süüa teinud ja vastuvõtt oli kena. saime igaüks endale oma isikliku toa!!!!!! milline luksus, ei peagi enam nari teisel korrusel magama jeee. samuti rääkis craig, et meil oli õnnelik õnnetus. temal juhtus aasta tagasi nii, et sõitis ka autoga ja känguru hüppas kõrvalistuja aknast sisse. hüppas nii, et klaas lendas kildudeks katki. ja siis see üleni verine känguru siples seal liikuvas autos edasi. KUI JUBE! craig muidugi pidas kiirelt auto kinni. aga ma ei suuda ettegi kujutada sellist olukorda, et peab verise hüppava känguruga samas autos viibima. selline jube lugu siis, näiteks teile, milliseid avariisid kängurud põhjustavad. kängurud on kohe kindlasti vaenlased siin, mitte sõbrad. vähemalt autojuhile. õnneks meie oma oli väike. aga üle meetri pikkune känks võib auto mahakandmisele hüpata ilmselt.
selline "lühike" postitus sai siis. no ei oska ma lühidalt teha. kirjutasin seda kokku neljal õhtul vist. lõpuks saan postitada.
mäletan, et lubasin küsijatele 1. jaanuaril, et ülehomseks vast postitan. läks kaks nädalat kauem aega.
ahjaa, meil on nüüd tasuta wifi ju, ei peagi enam telefoni 500MB laadima ja sellega netis käima. vaid nüüd saan arvutit kasutada jeje. thanks craig ja alisson.
gayndahi eluga olen ära harjunud. siin on palju palavam kui stanthorpes. iga päev üle 30 kraadi. oleme juba 2 päeva käinud sidruneid korjamas, aga sellest kirjutan järgmises postituses.
 |
| SISALIK |
see yaaaaa!
Tellimine:
Postitused (Atom)