töö

täna räägin töö leidmisest ja oma tööst.

töö leidsime läbi telefonikõne. marili helistas stanthorpe tööagentuuri ja sealne töötaja ütles, et ilmselt oleks 3 eestlasele tööd pakkuda küll. räägitakse, et stanthorpe farmides on eestlased ja sakslased hinnatuim tööjõud. saatsime agentuuri meilile oma cv-d ja sealt edasi läksid need farmerile. õhtul veel gayndahis olles (oma uues kodus graigi pool) helistas agentuuri tädi meile tagasi oma mobiililt ning ütles, et tulge homme kohale, töö on olemas. vedas! :) meil läks ikka väga hästi, reaalselt võib austaalias tööd oodata ka kuu aega.
järgmine päev sõitsimegi siis kohale, nagu eelmises postituses kirjutasin. kohale jõudes läksime kohe tööagentuuri, ukse taga oli pilusilmade järjekord. astusime uksest sisse, seal oli ka umbes 5 asiaati tööd küsimas. tööbüroo naine just rääkis neile, et tööotsijaid on sadu ja kahjuks hetkel tööd pole pakkuda. ja hetk hiljem tervitas sama naine meid sõnadega, et siin te oletegi, eesti tüdrukud. meil lihtsalt väga vedas! täitsime erinevaid pabereid ja vastasime küsimustele. ostsin endale veel sealt laia kaabu/kübara vms, et kaela kaitsta päikese eest. näen sellega välja nagu aasia riisikasvataja :D tädi rääkis, kus elama hakkame ja andis koordinaadid kätte. edasi läksime toidupoodi, ostsin igaksjuhuks nädala varu toitu kaasa, kes teab, millal jälle poodi saab. linn on farmist 17 km kaugusel.

sõitsime farmi, kohtusime bossiga. tore mees, aga nõudlik. just selline, nagu ka tööbüroo tädi kirjeldas. ka bossi naine, 2 poega ja tütar töötavad farmis kõrgematel kohtadel.  jutud räägitud, näitas boss meile maja kätte. poisse pole lubatud majja tuua :D elame farmile kuuluvas majas. enamus farmitöötajad elavad hostelites ja kusagil mujal. farmimajas elavad lisaks meile veel 5 tüdrukut: meie toakaaslane korea pliks wendy, iirlased, inglane ja rootslane. maja asub õunapuuaedade lähedal väikse tehisjärve ääres. majas on kolm tuba, köök, söögituba, telekatuba ja piisavalt duširuume ning wc-sid. võib rahule jääda. maja ümber on palju lilli ja niidetud muru. aiandusega tegeleb siin niiöelda majahoidja widget (ilmselt on kirjapilt vale). ta on 60-70 aastane mees, kes elab kõrvalmajas ja hoiab ka meie majal silma peal. toob tuppa värskeid lilli ja on muidu muhe. oskab isegi mõned sõnad eesti keeles rääkida. minu nimi on ka tal meeles juba isegi. väike kõrvalepõige teemast, olen saanud endale 2 uut nime: secret ja sigarette. mõlemad kõlavad nagu "sigrid", seega kasutan neid kordamööda enda tutvustamisel :D ok secret ehk saladus on juba vana hüüdnimi mul, aga sigaretti kuulsin küll esimest korda aussis.

umbestäpselt kuu aega tagasi algas meie seiklus eestist ja selle kuu jooksul oleme elanud kokku 7 erinevas kohas. praegune kodu on meie kaheksas ja seda mõneks ajaks. kolimismõtteid veel peas pole. lõpuks ometi sai asjad kohvrist välja võtta ja kappidesse panna. päris väsitav on see kohvri otsas elamine.
järgmisel päeval ajasime tööpaberid korda. korralik bürokraatia ikka, ma ei teagi, kui palju pabereid me täitsime ja allkirju andsime. ja siis pidime ootama bossi, kuni ta meile näitab kuidas töö käib. oi seda ootamist, ootasime vist 5 tundi. teised töötajad, kes meist möödusid, ütlesid et see on normaalne. selline olevatki esimene tööpäev. ootamine ja ootamine. tundub, nagu uute töötajate proovile panek, et kas jõuavad ära oodata. vahepeal hakkas vihma sadama. ja täitsa lõpp kui külm oli. tuul vihises läbi. ma arvasin päriselt, et jään haigeks. ega polnud just väga pakse riideid ka seljas. üleüldse stanthorpe on selle piirkonna kõige külmem linn. ma võrdleks siinset temperatuuri eesti maikuuga. üleeelmisel laupäeval oli siin näiteks 13 kraadi sooja ainult, nii räägiti. olen siin olnud 7 päeva ja sellel ajal on ilm päris soe olnud siiski, ka 30+ kraadi.
jõudsime ikka ära oodata ja näidati ette, kuidas töö käib. ei midagi keerulist. töö ise on lihtne, aga tüütu. töö nimeks apple thinning ehk õunte harvendamine. peab lihtsalt õunu kobara küljest vähemaks võtma, et kõik saaks sama suureks kasvada selleks ajaks, kui neid korjama hakatakse.

pärast esimese täispika tööpäeva lõppu ei jõudnud ma tööd ära kiruda, nüüd kui 6 tööpäeva seljataga, olen juba rahulikum. olen arenenud ja enam mitte nii algaja, siis läheb töö ka kiiremini. teistelt kuulsime, et oleme piirkonna ühte kõige hullemasse farmi sattunud. ei oska kommenteerida veel, siiani on kõik korras olnud. ometi tean, et iga päev võib boss tulla ja öelda, et oli tore, aga kahjuks ei teinud sa oma tööd piisavalt hästi ja see on sinu viimane tööpäev. aga loodame, et niipea veel ei tule :) see farm siin on TOHUTULT suur. paarsada hektarit. töötajaid on ka paljupalju, juba ainuüksi umbes 20 eestlast töötab siin, lisaks muud rahvused. boss küsis meilt ükspäev, kas mõni eestlane veel kodumaale ka on jäänud? :D

siit kobarast tuleks nii mõnigi õun vähemaks võtta

laupäeva õhtul läksime teiste eestlaste juurde külla. neli neist töötab meiega samas farmis, kaks mujal. kuulasime, mida targematel meile farmitööst rääkida on. õhtu edenedes läksime linna, külastasime kohalikku kõrts-klubi. täitsa huvitav pleiss. samuti on see eestlaste seas väga populaarne koht laupäeva õhtuti, eks neid seal ikka oli sellel korralgi. peod lõppevad siin varem kui eestis. kell 2 pandi tuled põlema ja aeti rahvas välja, või isegi enne kl 2.

järgmisel päeval ehk pühapäeval läksime linna, toiduvarusid täiendama ja soojemaid riideid ostma. riideid me ei saanud, sest ainsad sobilikud poed on pühapäeviti suletud. linnas on kaks suurt toidupoodi: woolworths ja IGA, üks neist pühapäeviti suletud. ebanormaalne.  koju tagasi jõudes kuulsime tüdrukutelt, et boss oli meid otsimas käinud, et meiega rääkida. mul jättis süda löögi vahele. olin kindel, et nüüd on mingi jama. äkki poleks me tohtinud eile peol käia või mida iganes. olin kindel, et nüüd vallandab. sest nagu..millest ta ikka rääkida tahab?! ei jõudnud ära oodata, millal ta uuesti tuleb. üsna pea tuligi, läksime neljakesi õue rääkima.  jutt oli hoopis teistlaadi. kuna paar päeva varem ta küsis meilt, kas atv-ga sõita oskame ja mina ja ave vastasime, et oleme sõitnud küll, siis oli tal hoopis üks töö pakkuda. tööks on taimekaitse tegemine ehk õunapuude pritsimine mingite putukate vastu. tööd on iga nädal ühel-kahel päeval, ülejäänud nädala saab ikka harvendamist teha. niisiis pidimegi otsustama, kumb meist taimekaitset tegema hakkab. mõlemad olime sobivad, aga ave ütles, et ta pole päris kindel, kas ikka tahab teha. otsustama pidi kiirelt. mina olin väga põnevil. aga hirmul. maailma suurim põdeja nagu ma olen. peas keerlesid mõtted, kas ma ikka saan hakkama jne. tundus suur vastutus. olin nõus, samal õhtul läksin harjutama 10 minutiks ja järgmisel päeval oli esimene tööpäev.

töö näeb välja nii, et atv küljes on 80 liitrine paak, kuhu sisse käib vedelik ja atv lenksu vms küljes nupp, mille vajutamisel prits tööle ja kinni läheb. iga rea lõpus panen korraks kinni, keeran atv uude ritta ja panen pritsi jälle käima. tööd on palju, paaki käin täitmas iga umbes 30-45 minuti tagant. täitsa ise :)

esimene tööpäev nägi välja selline, et läksin poole 8ks kohale. minu ülemuseks (siin öeldakse supervisor) on bossi poeg daniel. tema ülesandeks on mulle blokid kätte näidata, mida pritsima pean. üks blokk on üks kuni mitu hektarit suur. ja korraga näitab ta mulle üle 10 bloki, vahest isegi 20. miks just mina pean olema maailma kõige halvem orienteeruja??? oi kui raske on meelde jätta neid kõiki. tema istub atv roolis, mina selja taga ja siis ta kihutab mööda õunaaeda ja näitab: "this one! and this one! and..." ühtede puude vahelt läheme sisse, kusagilt tagant jõuame välja. minuarust on kõik need puude read ühesugused. mööda kihutades püüan mällu salvestada kiirelt märke, mille abil mingit blokki meelde jätta ja hiljem üles leida, nt siin on see palk selline ja siit on võrk natuke katki, või siit paistab mingi maja katus natuke või mis iganes. olen nüüd aru saanud, et kõik need blokid on omavahel seoses. aga kuna ala on nii suur, siis ma ikka korralikult ekslen seal. vahest pritsin kusagil ja siis avastan, et siin olen juba olnud ja töötanud. õnneks on mul kiire atv ja saan koguaeg ringi sõita ja vaadata ja kontrollida, mis kohad juba tehtud on. atv-ga sõita mulle meeldib. boss rõhutas esimesel päeval mitu korda, et see pole mingi lõbutöö. jah, saan aru, et pean olema hoolas atv-ga sõitmisel ja tähelepanelik pritsimisel. seda ma kindlasti ka olen. aga no nii lahe on atv-ga ringi sõita, mis teha! ei saa varjata oma elevust, et fun on. kuna masin on võimas, siis käed on õhtuks ikka päris valusad rooli keeramisest. kui rida lõppeb, tuleb tavaliselt kohe kraav ja pean ettevaatlikult keerama uude ritta, et mitte kraavi sõita. samuti pole maastik päris loodis. väga tihti sõidan üks atv pool kõrgemal, või siis läbi kraavide või läbi lompide ja hüpekate. ikka igasugust maastikku on siin. kui blokid pritsitud, helistan danielile, kellega siis kokku saan ja uusi platse lähen vaatama. esimesel päeval töötasin 12 tundi. kuna siin 6 või poole 7 ajal õhtul läheb pimedaks, siis viimased tund aega töötasin tulede valgel kottpimedas. see oli kõige lahedam. nahkhiired lendasid ja mujale kui enda ette ei näinud. vihisesin mööda õunapuu aeda vist veidi kiiremini kui ette nähtud, aga sain kõik plaanitu tehtud. muidu kiirus, millega pritsimiseks sõitma peaksin on 20 km/h umbes.  õhtul koju jõudes olin niiiiiiii väsinud. 12 tundi atv-ga ringi kimanud ja korralikku mälutreeningut teinud. aga olin päevaga samas VÄGA rahul! uskumatu, et mind pandi sellist tööd tegema. sobib mu õpitud erialaga ideaalselt. kõik teised pritsijad on siin mehed ja sõidavad traktoritega, kus pütid taga. kohtun nendega siis, kui käin paaki täitmas. koguaeg lehvitavad ja naeratavad. ja siis ma taban end taas mõttelt, et teen ka sama tööd, lahe :D lihtsalt masin on väiksem. samas tundsin end vahepeal ikka täieliku puupeana. päeva lõpus küsisin oma supervisor'ilt, kuidas ta mu tööga rahule jäi. ütles et olen väga hea sõitja, aga vahest unustan ikka midagi ära. jah, nii on. õnneks sain ise alati aru, kui miskit kuskil tegemata oli ja ütlesin seda talle ja läksin uuesti tegema. sain ka järgmisel päeval veel pool päeva taimekaitset teha, kuna palju puid oli vaja pritsida. uuel päeval polnud ma enam nii juhe ega eksinud ära. ainult ühel korral olin veits segaduses. tundus, et üks blokk vajaks pritsimist, püüdsin meenutada, mida daniel selle kohta räääkis, et kas on vaja või ei. arvasin, et ju ikka on, sest õunad on küljes. püüdsin leida teed, kuidas sinna saaks. ei leidnud. otsisin kraavis laugema koha ja läksin läbi kraavi. korraga hüüdsid mind kaks töötajat, kes eemal harvendust tegid, õnneks ma kuulsin neid läbi atv müra ja sõitsin nende juurde. selgus, et olin naabri aeda läinud. siit ka põhjus, miks teed ei olnud :D õnneks pritsida veel ei jõudnud. feil :D

minu masssin:

see kollane on 80 liitrine paak

kuna õunapõldude blokke on meeletult palju ja need asuvad igalpool laiali, siis pean uude kohta minemiseks kasutama osadel kordadel ka maanteed. üks asi on autoga sõita 70 km/h maanteel, teine asi atv-ga. adrenaliiiin! :D aga kiiver on mul peas, seega no worries.

ahjaa, ja kängurusid ja jäneseid on palju siin. eriti neid esimesi. jooksevad võidu mu atv-ga koguaeg ja mitu korda on mulle ka kõrvapõõsast ette hüpanud. kui austraalia alguspäevadel käisime känkse looduspargis vaatamas, siis nüüd on kõik känksid ja jänksid mul siin sõpsid. känguru on siis sama tavaline kui eestis metskits, või siis veel tavalisem.

oh väga pikk tekst sai pritsimise kohta. aga ma ei oska kirjeldada, nii vinge oli ja hea tunne. järgmine nädal peaksin saama jälle atv tööd teha, aga eks elu näitab. loodan, et nad vahepeal meelt ei muuda. seni thinnin õunu, mis on ka juba tolereeritav töö :)

eile jäi tööpäev lühikeseks, sest ilm muutus. thinnisime õunu ja järsku hakkas tibutama. hakkasime koju minema (õnneks olime kodu lähedal põllul), ja siis hakkas rahet sadama. suuured rahejupid, päris haiget tegid. jooksime koju suures rahes, enne kojujõudmist sadu lakkas, olime läbimärjad. siis oli selge- täna tagasi tööle ei lähe, lähme hoopis linna sooje ja vihmakindlaid riideid ostma. läksime. ja mida me ei saanud, oli riided!!! lihtalt ei müüda siin soojaid riideid. riidepoe spordiosakonnas pole isegi dressipluusi müügil. ulme. ometi on see piirkonna külmeim linn. poes kohtasime eesti tüdrukut, kes kinnitas meile, et siit tõesti ei saa soojaid riideid osta. kaks kaltsukat on me viimane variant, aga need olid suletud juba tol päeval. samas kaltsuka klaasuksest sisse vaadates tundusid seal ka põhilisteks müügihittideks bikiinid ja muud õhemad riided. mul on ainult üks soe riideese siin kaasas (sest ma tulin austraaliasse!), selleks on ilus ja sädelevate kivikestega pusa. aga suva need kivikesed, kannan seda nii töö- kui puhkehetkedel.


austraalia tormieelne ilm:

edu meile tööl eks!

õnneks ei ole samasugused nokatsid