kuna erinevad sotsiaalmeedia kanalid on mu nõnda ära rikkunud, et arvutis trükkides ma ei kasuta suuri algustähti lause alguses ja lauseid läbivates nimedes, siis lähen sama rada ka blogi kirjutades, sest nii on mulle endale mugavam :)
see blogi kajastab siis minu seiklusi AUSTRAALIAS(!!!) ja vähesel määral ehk ka ave ja marili seiklusi, sest saabusime austraaliasse kolmekesi ja püüame koos hakkama saada. seega ilmselt tuleb juttu ka neist.
meie seiklus algas 11.nov 2013. aastal tallinna lennujaamast kell 21.30. kokku lendasime 3 lennukiga läbi helsingi ja hong kongi. lõpp-peatuseks oli BRISBANE (nt siit saab lugeda täpsemalt selle linna kohta). kohale jõudsime 13. nov kohaliku aja järgi kell 6 hommikul. ave, kes on juba vana kala couchsurfimises, oli meile varem välja vaadanud 3 erinevat ööbimispaika kokku umbes 2 nädalaks. aitäh ave :)
see on minu esimene kogemus couchsurfida ja täna on minu viies päev juba seda teha ja mitte midagi halba pole öelda. kes veel ei tea, millega tegu, siis maakeeli öeldes on see elamine võõraste juures tasuta (muidugi jagame ka igast eesti nänni meie host'idele) ja kusjuures nad viitsivad tegeleda oma võõraste külalistega! kuna oma esimese host'i juurde saabusime kohe pärast oma 24 tunnist lennureisi, siis põhimõtteliselt magasime terve esimese päeva. järgnevatel päevadel käisime kesklinnas ja tutvusime kohaliku eluoluga ja ajasime oma panga- ja uue telefoni nr asju. kesklinnas on korralik melu, tänavad on täis igasuguseid poekesi ja söögikohti. ja need poed...oehhh!!!! püüan nendest niimoodi mööda käia, et sisse ei vaata ega astu. mul on praegusel hetkelgi oma kohvri sulgemisega raskusi, pole vaja seda ilmvõimatuks teha. igaljuhul, poed on täis üliodavaid ja ülilusaid riideid, hinnasiltidega alates 5 dollarit (alla 4 eur), ja suurusteks pole ka viimased xxxs-id ja xxxl-id nagu eesti ale'de ajal, vaid valikut on igasugust. pidin selle lihtsalt ära mainima, sest väga raske on kesklinnas liikuda mul :D
meie esimeseks host'iks oli chris. väga palju me kokku ei puutunud, sest olime päeval kogu aeg linnas ja tema ülikoolis. tema majja viis kõrge trepp, mis esialgu ehmatas veidi ära , kui oma kohvreid vaatasime.. aga mis seal ikka, tuli alustada oma kodinate üles vedamist. meie tuba paiknes kahtlaselt mõne mitte just väga tugeva posti otsas, meenutas natuke sellist kodust kõikuvat nõiamaja, kuigi tema maja muidugi ei kõikunud.
eile viis chris meid gold coastile. seda nimetatakse surfarite paradiisiks. ja tõepoolest, just nii see ongi. gold coast asub brisbanest umbes 80 km kaugusel. kuna chris tahtis meile võimalikult palju näidata, siis rannas olime kõigest paar tundi, aga sellest hoolimata oli see megalahe kogemus. rand nägi välja nagu filmis ikka, surfareid oli palju nagu "home and away" seriaalis :D
tahtsin ka austraalias esimest korda ujumas ära käia. see peaaegu õnnestus! päris ujumisliigutusi ma teha ei saanud, aga üleni ookeaniveega olin koos küll. nimelt 2 suuuuurt lainet käisid minust üle ja olin korralikult vee all ja lisaks on mu põlv on ka veel marraskil.
gold coastile tahan ma minna veel kindlasti tagasi ja veeta seal tunduvalt kauem aega, sest see koht on väga my cup of tea.
enne kui chris meiega teekonda tagasi brisbane poole jätkas, käisime tema gold coastil elava onu juurest läbi. lähen korraks teemast kõrvale, aga kui me eelmisel päeval brisbanes olles käisime laevukesega mööda brisbane jõge sõitmas ja igast jõekaldal olevast villast mööda sõites ütles hääl mu peas "vau!" , ise samal ajal mõeldes, et huvitav missugused need kodud küll seest välja näevad ja missugused inimesed seal küll elavad, siis ei läinudki kaua aega, kui ka ise ühes sellises viibisin. nimelt chrisi onu elas gold coastil ühe kanali ääres just sellises majas. tema maja taga asuva kanali kaldalt avanes just selline vaade vastaskaldale:
chrisi onu tahtis meid ka paadiga mööda kanalit sõitma viia, aga kahjuks ei läinud paadi mootor tööle. aga selle peale vastasime rõõmsalt "it's okay" nagu aussie'dele kombeks.
järgmiseks viis chris meid mööda mägesid ja kitsaid teid vihmametsa. jah, päris vihmametsa, mis asus rahvuspargis. ma ei julgenud seal üldse olla, sest kartsin suuri sisalikke ja madusid, mis mu jalge eest läbi võivad joosta. neid ma siiski õnneks veel ei kohanud (aega on veel...). mets oli väga huvitav, täis sealsete elanike hääli. kuna oli just vihma sadanud, siis rada, mida mööda käisime, oli väga libe ja porine. püüdsin seda pori oma jalgadelt maha saada, aga ei tulnud. arvasin, et ju siis kuivas jala külge ja küll hiljem maha pesen. vahetult enne kui meie rännak metsas lõppes ja ma hakkasin pori uuesti jala küljest ära lükkama, sain ma aru, et see polegi pori.. vaid verekaan!!! ja siis läks lahti :D hakkasin oma jalga raputama ja neid eemaldama, sest koguni 3 kaani oli end minu külge imenud. teistele pakkus see muidugi nalja, aga hiljem avastasid ka ave ja marili oma jalgadelt kaanid ja mind lohutas teadmine, et ma polnud ainus :) autos jooksis jalast korralikult verd. mul vist tund aega järjest. aga ei midagi hullu, sest mürgised ei pidavat nad olema.
samal õhtul jätsime chrisiga hüvasti ja liikusime edasi meie järgmise host'i steveni juurde. õigemini meie ei liikunud kuhugi, chrisil hakkas meist vist kahju ja tema vedas oma autoga meid ja meie hiiglaslikke kohvreid-kotte. steven on 40+ vanuses sõbralik mees, kell kodus peatub lisaks meile veel couchsurfereid. üle kuu aja on siin elanud juba 2 saksa tüdrukut ja veel peatuvad siis kaks prantususe tüdrukut. stevenil oli ka juba oma couchsurfingu profiili märgitud, et ta võib oma külalisi viia känguruid vaatama ja veidi aega tagasi sealt me saabusimegi. tänu temale on nüüd nähtud ka meil esimesed kängurud.
niiii nunnuuu!!!!
paljugi, mida tahtsin veel täna kirjutada, jäi nüüd järgmiseks korraks. teised tegevused ootavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar