Brisbane

lisan mõned pildid meie brisbane'is veedetud ajast. 

rääkides linnast, siis kesklinnas on palju kõrgeid maju, kuid äärelinnas paiknevad üldiselt eramajad (ühe- ja kahekorruselised). brisbane populatsiooniks on veidi üle 2 miljoni elaniku. ma pole veel täpselt tajunud, KUI suur see linn on, et ta nii palju rahvast ära mahutab, aga ilmselt ikka väga suur..

järgnevalt pildilt on näha mingit osa brisbanest. nagu näha, siis kõrged majad ongi vaid kesklinnas ja ümberkaudsed on madalad. pildi tegin mäelt nimega cootha, kuhu viis meid meie host chris. couchsurfimine on ikka nii tore, ise ei satuks elusees sellisesse kohta, kui esimest nädalat võõras linnas oled.

ja veel üks teema, mis vajaks mainimist, on LINNUD! ebareaalne kui palju valjuhäälseid ja eriskummalisi linde siin on. aru sain sellest esimesel ööl, mil chrisi juures ööbisime... terve öö linnud lihtsalt kisasid, kraaksusid ja tegid muid imelikke hääli. vajab harjumist :) ja võin öelda, et see polnud nii ainult chrisi juures vaid linnusaaga jätkub ka steveni kodus. pika nokaga ja kirjud linnud liiguvad vabalt linnas teedel ja parkides.

lisaks lindudele on tavaline, kui pargis selliseid elukaid vabalt liikumas näed:

toidupoes käies kilekotti ostma ei pea, kõik pakitakse kassapidaja poolt sajasse erinevasse halli kilekotti. nt kui ostsin poest saia, 1 värske kurgi ja pudeli vett, siis pakiti see kahte suurde halli kilekotti. milleks? :D mõlemad kotid jäävad ju poolikuks. näide alloleva pildi näol, kui väljusime poest vist kuue kilekotiga. loomulikult on siin teeninduskultuur väga mõnus, kõik teenindava sektori inimesed on väga sõbralikud. toidupoe kassas makstes on küsimus "kuidas sul läheb?" võrdväärne "tere"-ga, kuigi ilmselgelt müüjat tegelikult väga ei huvita, kuidas mul läheb. aga kena siiski, vaheldus mitte nii kena teeninduskultuuriga eestile. vajab harjumist :) näiteks täna toidupoes müüja küsis: "tere, kuidas sul läheb?" ja kadus ise riiulite vahele, ilma et ma oleks jõudnud talle midagi vastata. või näiteks, kui tahtsime kesklinnast linnaliinibussiga koju sõita ja olime pärast pikka otsimist veendunud, et seisame lõpuks õiges peatuses, küsis sisenedes bussijuht siiski üle, et kuhu me sõidame. saades vastuseks meie aadressi, teatas ta, et oleme vales bussis. bussi nr oli õige, küll aga suund vale (see buss just tuli meie kodust). mina oleks arvanud, et nüüd juhtub see, et astume bussist välja ja hakkame uut bussiootepaviljoni otsima, aga ei. bussijuht viis meid kohta, kus meie õige buss peaks peatuma, kuigi tema enda tööaeg oli juba läbi saanud. uude peatusesse jõudes selgus, et olime hiljaks jäänud, buss oli sealt möödunud mõned minutid tagasi. kuna õues oli pime ja vihma sadas, pakkus bussijuht, et viib meid uude peatusesse, kus lähedal on rohkem inimesi ja kohvikud, et saaksime sinna sisse sooja minna, kuna uus buss läks veidi vähem kui tunni pärast. ja seda oma vabast ajast... sellised inimesed teevad tuju väga heaks!

lisaks meile (3 eestlasele), kahele saksalasele ja kahele prantslasele saabusid siia just veel 2 neiut, kes peaks olema saksamaalt. nice :)