esmaspäev, 14. juuli 2014

Puhkus 11.- 20. juuni. Cairns. Airlie Beach

kuu aega tagasi käisin puhkusel, millest kirjutan alles praegu. reisi sihtkohaks oli linn nimega cairns, millest ainult kiitvaid sõnu olin kuulnud. CAIRNS on linn, mis asub põhja-queenslandis. queensland on siis see osariik austraalias, kus ka mina elan. populatsiooniks wikipedia järgi ~140 000 elanikku. cairns asub brisbanest 1700 km ja sydneyst 2700 km kaugusel. linn on populaarne turistide seas oma troopilise kliima poolest ja see on hea koht minemaks sukelduma ja snorgeldama imelisele great barrier reefile. eesti keeles suurele vallrahule. käisin seal minagi, aga sellest hiljem.

reis oli ülitore, -mõnus, -huvitav... ainus probleem oli ILM! no ei vedanud noh... kuskil 4 päeva 10-st olid päris sombused. mingit mega paduvihma polnud, aga polnud ka päikest.. lihtsalt uduvihm ja pilvine.  vähemalt oli SOE! aga ülejäänud 6 päeva olid selle eest päikeselised.

reis algas 11. juunil. läksime mariliga brisbane'i. sealt lennukiga cairnsi. kestis see lennureis umbes 2,5 h. oma saabumisest andsime teada ka soomlanna louisele, keda tunneme gayndahist. temaga veetsime cairnsis päris palju aega koos lõpuks. ööbisime hostelis nimega calypso inn. meenutas byron bay hostelit arts factory. samasugune chill atmosfäär. broneerisime toa küll 6-kohalisse ruumi, aga anti hoopis 4-kohaline. veel parem. byron bays olime üldse 10-kohalises toas ja polnud ka midagi viga.

igal pühapäeval toimus meie hostelis roomajate show täiesti tasuta. tavaliselt peab igalpool maksma kahekümneka, kui tahad ühte pilti ussiga. no ega ma varem pole ju julgenud ka. ma kardan tavalist väikest sisalikkugi. aga seekord võtsin julguse kokku ja silitasin oma rinnal minikrokodilligi. siis maotaltsutaja vaatas, et ma julge pliks ja tuli pani seljatagant mao kaela. ohhhh sa juuuudas kui jube! :D





iga pühapäev hostelis on võimalik tellida krokodilli  vorsti ja känguru steiki. känksi olin ma varem söönud, aga krokodill oli esimest korda. maitses nagu kanaliha. püüdsin mitte mõelda, et kroku on




Cairns


nahkhiired. neid oli cairnsis nii palju

nunnud, nagu väiksed ahvid

WINTER WONDERLAND austraalia moodi

12. juuniks ehk marili sünnipäevaks ehk neljapäevaks olime ostnud endale langevarjuhüppe. pidi see algama varahommikul, aga kuna ilm oli vihmane, saime iga poole tunni tagant sõnumi, et lükkub  pool tundi edasi. lõpuks ei viitsind me enam päeva raisata, seda enam, et oli marili sünnipäev. olime nii pettunud, et ei saanud hüpata. mul oli juba instagramis piltki üleval, et wohooo homme hüppan :D ja vot siis, ei hüppagi. olime eelmisel õhtul linna peal näinud pakkumist, kus langevarjuhüpe on 100 dollarit odavam. läksime linna, cancel'dasime enda kehtiva hüppe pileti ja ostsime uue ja soodsama, pühapäevaks.
marili sünnat tähistasime 3kesi hostelis-mina, marili, louise ja hiljem läksime iiri pubisse. järgmiseks päevaks midagi suurt ei planeerinud. uudistasime linna ja shoppasime ning omasime pileteid pubirallile, mis toimus sel õhtul ehk siis reede õhtul. sinna me ka läksime. nägi see välja nii, et õhtu jooksul külastati seltskonnaga 5 erinevat pubi-klubi , kus igasühes sai tasuta joogi. õhtu lõpetasime klubis nimega giligans, mis oli täiega suur ja vinge pleiss.

marili sünnipäeva lõuna, plastikkarbis :D

me hostel



järgmiseks päevaks olime broneerinud paadikruiisi great barrier reefile, et minna sinna snorgeldama. GREAT BARRIER REEF ehk SUUR VALLRAHU. see on korallrahude süsteem, mis hõlmab kogu queenslandi rannikuala. pikkus rahul on 2600 km. nähtav on see ka kosmosest. 1981. aastal arvati suur vallrahu unesco maailmapärandi nimistusse ning on mõnikord arvatud ka 7 looduse maailmaime hulka. minu jaoks oli see täielik maailmaime!!!! paat viis meid kohta, kus oli idelaane koht snorgeldamiseks ja sukeldumiseks. selga panime wetsuit'id, et korallid keha ei vigastaks ja et soojem ka oleks ilmselt. vesi oli päris jahe siiski. rentsime ka veealuse kaamera, mis oli tegelt suht prosta ja eriti häid pilte ei teinud, aga midagi siiski.

selline kala reaalselt oli veepõhjas. sukeldujad said lähedale minna ja pilte teha. nimeks Wally. hiigel monstrum


wetsuits

marili ja mina. fotograafi tehtud pilt

kõik, mida ma nägin, oli lihtsalt nii imeline! tuhanded värvilised kalad ja korallid. üks võimsam kui teine. kuna vee all on vaikus, oli vahepeal lausa kuulda, kuidas kala näksis koralli. kõigi nende kalakestega samas vees ujuda korallide kohal - milline elamus! koralle puudutada ei tohi, surevad ära. niigi on suur vallrahu peaaegu et hävimise äärel. 2100. aastaks peaks see ilmselt hävinud olema. KAHJUKS! niiet käige ennem ära :)

meie veealuse kaamera pildid:











kramp jalas

järgmine päev oligi juba pühapäev. langevarjuhüppe päev. kauaoodatud päev. minu poolt ikka väga kaua. alates märtsi algusest, kui ave hüppas langevarjuga. kuna ma enne ave hüpet polnud sellest vaimustuses, küll aga pärast hüpet ja mul polnud tol korral enam võimalust hüpata, siis olin oma langevarjuhüppele mõelnud umbestäpselt kolm kuud, peaaegu et iga päev.  oleks see selgi korral peaaegu ära jäänud. kell 11 ajal tuli buss meile hostelisse järele ja viis koos teiste hulljulgetega cairnsist 100 km eemale innisfaili. banaaniparadiisi. banaanipuud nii vasakul kui paremal. igalpoooooool! ilm oli kehv jällegi, teel innisse sadas veidi, päikest ei paistnud mittekui kusagilt. suht imelik tunne oli, ei julgend rõõmustada ka, sest võibolla hüpe jääb jälle ära. no igaljuhul tundub et seda firmat vihm ei seganud. niikui kohale jõudsime, topiti kohe paberid nina alla, andsin paar allkirja ja hakkasin oma punaseid langevarjuhüppepükse selga ajama. ma polnud oma instruktorit veel kohanud, küll aga kohtasin marili instruktorit, kes polnud kitsi minu instruktori tutvustamisega. nimelt rääkis ta, et minu instruktor (nimega kiwi) on väga veider mees ja tal on täna suur pohmakas ja ta loodab, et meil kõik ikka hästi hüpates läheb. üsna pea saabuski kiwi ise, kes rääkis umbestäpselt sama juttu, a la et loodame, et see langevari ka siis ikkka avaneb jne.. saan aru, et nad tegid nalja, aga kuulge - julmad naljad, mu elu esimene langevarjuhüpe ja siis selliste naljadega mind ära hirmutada. :D tegelikult ega ma ei kartnudki, sest ma olin ju umbes 3 kuud iga päev mõelnud, kuidas ma sealt lennukist alla hüppan ja mis vabaduse tunne siis saabub.

röömsad veel




DANGEROUUUUUS



lõpuks olimegi jõudnud 4 km kõrgusele ja pidi hüppama hakkama. olin lennukis eelviimane, seega nägin, kuidas kõik minu ees lennukist välja hüppasid. siis oli minu kord ja pärast mind viimasena marili. liikusin lennuki servale, panin käed risti rinnale, jalad lennuki ääre alla ja juba instruktor ennast ja mind üle lennukist välja lükkaski. ees ootas 60 sekundit vabalangemist, kiirusega 200 km tunnis. see oli meeletu, ma ainult karjusin.. röökisin.. kisasin.... see oli nii jube. tunne, kuidas maa enda poole kisub meeletu kiirusega.. kõhutunne.. ma ei oska kirjeldadagi. see oli midagi, mida ma poleks osanud ette ka kujutada. kiirus oli nii meeletu ja ma ei näinud ka midagi, sest olin pilve sees. ainus mõte peas oli, et millal ta juba langevarju avab??!? veidi enne 60 sekundit instruktor selle langevarju ka avas. see oli küll nagu taeva kingitus. arvasin, et õudus on läbi, aga oh ei, kiwi hakkas siis õhus mulle kiireid ringe tegema langevarjuga. ja kõige hirmsam osa oli veel ees-maandumine. selleks pidin oma jalad nii üles tõstma kui võimalik, et maanduda, aga mul ei tõusnud. suurest hirmust olid nad vist krampi tõmmanud. maandumine oligi nii hull, kui ma arvasin. tegelikult peaks vist kergeim osa olema. ei puudunud mu kisa sealtki. lõpuks kui õnnelikult alla jõudsin, jooksin marilile, kes oli just maandunud, kaela ja kukkusime koos pikali, mul rõõmupisarad silmis. kõndisime maandumisplatsilt minema, ja inimesed platsi ääres küsisid: "who was the screamer?" (kes see karjuja oli?) MINA SEE OLIN. bussi läksin pärast, siis tuli üks instruktor ka bussi ja ütles siis kogu bussirahvale, vaadake screamer  tuli :D no mis ma teha saan, kui nii jube oli.


JAAAAA MINEK!


MINA lennuki ukse peal:

ÜKS...

...KAKS  JA..

...KOLM! LÄKSIME


surmahirm

avas langevarju lõpuks!

turvaline

jaaaa maandumine algab. õnneks mitte banaanipuudesse

THANK YOU KIWI



head näod mul :D marili on vähe rõõmsam, aga viimasel pildil on tal ka korralik nutunägu nagu mul, haha





panin oma pikast hüppe videost lühema kokku. kõik kaadrid ei kannatanud vaatamist niikuinii :D




cairnis on iga õhtu night market  ehk maakeeli ööturg. kell 17-23 vist oli, mitte päris öösel. ei jätnud erilist muljet.



müüdi pudi-padi ja seal oli ka palju hiina massaaži kabinetti. käisime meiegi ühes neist. see oli pärast naljakas kogemus. kõigepealt läksime kohale. firma omanik, kuri hiina naine saatis meile võltsnaeratuse ja tema mees pani meid plastiktoolile istuma (nagu see valge aiatool). küsis kas soovin keskmist või tugevat massaaži. tahtsin tugevat, sest see keskmine oleks ilmselt vaid selja silitamine olnud. töötajateks olid noored asiaadid. jalgade jaoks toodi mulle plastikkauss leige veega, kuhu pidin oma varbakesed sisse panema. kuna neil oli nii palju kliente, jõudis see vesi vahepeal juba külmaks minna. mõtlesin plastiktoolil istudes, millise asiaadi siis endale saan massööriks. saabus minu juurde üks šarmantne aasia noormees, kes kohtles mu jalgu nagu printsessi omasid. küll oli uhke seal plastmasstoolis istuda.lõpetades jalad, pidin edasi massaažilauale minema, siis alustas noormees selja- ja jalamassaažiga. kui 5 minutit oli veel jäänud, siis RONIS TA MULLE SELGA! ja tegi massaaži. kõigile roniti selga ja tehti nii, vaatasin ma hiljem. kogu see lõbu kestis 40 minutit ja maksis 15 dollarit.


minu šarmantne massöör

järgmisel päeval- esmaspäeval sõitsime cairnsist minema. kasutasin esimest korda austraalias bussiteenust. austraalias pole nii, et sa saad bussiga kõik külakolkad läbi loksuda nagu eestis. siin on põhilised liinid. üks nendest cairns-sydney ehk siis 2700 km pikkune liin mööda idarannikut, mis sõidab sihtkohta mitu päeva. sõidab see läbi kõigist rannikuäärsetest linnadest ja selleks et kuskile maakolkasse saada, pead sõitma edasi mõne muu bussi või rongiga, hääletama (mis on ebaseaduslik siin), omama autoga sõpru või ise autot.. mida iganes.




meie sihtkohaks oli AIRLIE BEACH. populatsiooniks alla 8000 elaniku. mõnus väike kuurortlinn. koht kuhu austraalias kindlasti minema peaks. airlie beach on enamasti populaarne selle pärast, et tema kaudu saab minna imelisele whitsundays islandile. samuti on whitsunday ja airlie läheduses jällegi suurepärased kohad tutvumaks veealuse maailmaga suurel vallrahul.




ostsime meiegi endale kahepäevase seilamise reisi. paat mahutas umbes 20 inimest magama. igaüks sai oma voodi, aga siseruume kasutasimegi ainult õhtul. päeval seilasime purjetega. ja sees olekski ilmselt merehaigeks jäänud, sest paat oli väike ja lained suured. loksus ikka korralikult. ala , kus õues istusime polnud kaetud katuse ega millegagi, seega "nautisime" oma vihmast sombust ilma tekil külmetades ja lõdisedes. püksid soolastest lainetest märjad ja valgete rantidega. polnud just kõige meeldivam tunne. ma oleks seda niiiiii nautinud, kui oleks ilus päikesevõtu ilm olnud. esimesel päeval viidi meid whitehaven randa, mis on suurim tõmbenumber whitsunday 72 saare seas.

oi kui mõnus oleks olnud seal päikest võtta ilusa ilmaga. teen seda järgmisel korral :) selle asemel võitlesin oma tšaina vihmavarjuga, mis kuidagi õigetpidi ei tahtnud püsida.

te vaid vaadake, KUI ilus rand.. valge liiv. paradiis


Marili Poppins isiklikult


meie paat

minu voodi

whitehaven beach


mõni hulluke läks ujuma ka. mina ei suutnud oma märgi riideid seljast ajada ja neid hiljem tagasi selga toppida

happy puppies

kohustuslik jalapilt

selle väikse paadiga toodi meid whitehaveni randa

meie paat, kus pidime külmetama.




mis teeb whitehavenist erilise saare? LIIV, mis on lihtsalt ülipuhas seal, 98% ränisisaldus. kui tahta, saaks rannas otse klaasi sulatada ja kulda puhastada. siit ka naljakas lugu kuidas kord üks kihlunud paar läks sellesse randa ja pruut siis tahtis oma kuldsõrmust puhastada, kuid seal selgus, et tegu on hoopis kassikullaga...
liiva väljaviimine saarelt ja ka kogu riigist on keelatud. räägiti suurtest trahvidest ja lausa vangistusest. seega pidime taskud enne üle vaatama. ja jalad enne paadile minekut liivast puhtaks pesema. nii rand kui liiv on maailmakuulsad. ainus jama asi oli sel korral ilm. aga ma väga tahan sinna veel tagasi minna, kui austraalias taas suvepäike lõõmab.
öö veetsime paadis, õõtsus vahepeal päris korralikult, kuid merehaigeks ei jäänud.

järgmise päeva highlight oli kauaoodatud snorgeldamine whitsundayl. ilm oli ka perfecto! olin juba varem uurinud ja lugenud, et whitsunday kohad on paremad, kui cairnsi lähedal ja tundub et nii ka on. sellessuhtes, et suur vallrahu on 2600km pikk ja kogu rahul on imeilusaid kohti, kus sukelduda, aga põhilisteks turistikateks ongi cairns ja whitsundays. ja mina soovitaks whitsundayd iga kell!!! minu jaoks oli korallrahu ws piirkonnas vähemalt poole suurem elamus!  ma olin juba cairnsis sellest vaimustuses, aga ws-s  oli mul vist ahvivaimustus. mul läks vahepeal suurest imestusest isegi suu lahti vee all ja neelasin kogemata pool ookeani alla. sigrid, vee all ei tehta suud lahti! see oli imeline. ujusin kõigi sajavärviliste kaladega samas vees ja neid oli niiii palju, et ma hakkasin vahepeal lausa kartma, kui nad mulle vastu keha tulid. pluss korallid olid nii kõrgel ja mina nendest vaid meeter kõrgemal. nägin, kuidas korallid hingasid ja end liigutasid aeglaselt. amazing.  osad inimesed meie paadist kartsid külma ja nad ei tulnud snorgeldama. ma julgen öelda, et nad tegid ülisuure vea. igaljuhul nemad tulid väikse paadiga sellesse kohta, kus ülejääänud snorgeldasid ja toitsid kalu. paaril korral sattusin ma täpselt sellesse kohta, kuhu sööt visati ja siis tuli hiiglaslik parv maailma ilusamaid kalu minu ümber jagelema, kes saab toitu, kes mitte. lihtsalt vau! soovitan ja tahan uuesti minna.

kuna meil whitsundayl veealust kaamerat polnud kahjuks, panen siia suvalise google'st võetud pildi. vaatepilt polnud kohe kindlasti kehvem. cairnsis oli suuri kalade parvesid vähe ja värvilisi kalu üksikuid, whitsundayl aga meeeeeletult.




snorgeldamas






pärast kahepäevast paadiseilamist läksime pubisse rugby league teist mängu vaatama. queensland oleks pidanud seekord võitma, aga kahjuks hoopis kaotas nsw-le nagu ka esimeses mängus. see tähendas, et qld kaotas oma tiitli, mida ta oli 8 aastat kaitsnud. seega kolmas mäng enam ei lugenud, ise kui qld oleks võitnud (mida ta ka tegi, mäng oli möödunud nädalal). minust on ragbi fänn saanud. 

järgmise päev ehk neljapäev oli meil viimane airlie beachis. shoppasime ja nautisime kena ilma linna peal. südaööl kell 12 läks meie buss bundabergi, mis on lähim koht gayndahist, kus see buss peatus. 770 km ja buss sõitis kooos kõigi peatustega 12h. bussipilet sellise sõidu eest maksab 120 dollarit. bussis oli usb laadija ja wifi. kuna bundabergist pole võimalik mitte kuidagi gayndahisse saada ühistranspordiga, siis ootasime 3 tundi, kuni matt mingi 70 km eemal töö lõpetas ja meile bundasse järele sõitis. bundabergist koju gayndahisse on 160 km.

Airlie Beach




mõned postkaardid sõpradele


.. ja lõpuks bundabergis. ootame sõitu koju

20. juuni õhtul jõudsimegi koju. pärast meeletuid bussisõite ja nii paljude kogemuste ja elamuste võrra rikkamana!






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar