mis toimub?

alustan kohe heade uudistega, et otsustasin oma läpaka lõpuks parandusse viia ja sain selle nüüd tagasi ja nüüd saan rõõmsasti blogi kirjutada. muidu tegin seda telefoniga, mille probleem on see, et saab ühe pildi kaupa pilte lisada, mis ka suure vaeva tagajärgel lambist ära haihtuvad kusagile... või oma katkise läpakaga, millega saab küll miljon pilti korraga lisada, aga mis sama palju kordi ka kokku jooksis, kuni lõpuks alla andsin! "ei mingit blogi kirjutamist enam," otsustasin ma. kirjutada ju isegi võiks, aga tahan ju palju pilte ka lisada... nüüd on see probleem lahendatud igatahes!

siit ta tuleb... tänane postitus tuleb siis teemal "what's been happening?" ehk mis on toimunud? viimati kirjutasin siia märtsi lõpus toimunud lääne-austraalia reisist (nüüd on käes juba juulikuu ja juba 9. juulil on mind uus põnev reisike ees ootamas) aga mis on toimunud siis 1.aprillist kuni tänaseni???

töötan ikka endiselt kaevanduslinnas köögis ja annan kaevandusemeestele süüa. töötan 14 päeva jutti kokku 126 tundi ja siis on mul täpselt 7 päeva vaba! minu jaoks on see graafik endiselt ideaalne ja paremat ei oskakski tahta. mulle meeldib, kui mul on oma aeg, mitte pole ma abiellunud oma tööga.

igaljuhul lääne-austraalia reisilt tagasi jõudes läksin kohe tagasi tööle, töötasin kaks nädalat ja vabal nädalal sõitsin bussiga esmalt rockhamptonisse, kust järgmisel päeval sai alguse teekond sügavale sisemaale linnakesse nimega roma. reisi eesmärgiks tomi ja jilli kihluspidu. austraalias on kihluse tähistamine väga tähtis. pidu peab üldjuhul tulema, isegi kui kihlutud on juba ligi aasta tagasi, aga enne pulmi millalgi peab see pidu ära olema. võibolla pole see nii tähtis igalpool, aga kõigilt oma austraallastelt tuttavatelt olen küll seda kuulnud. teine asi mis mind imestama on pannud on see, et kõik abielluvad. eestis küll ma nii suurt abielu buumi pole täheldanud. elatakse ka niisama koos elu lõpuni.. või ei elata?

teekond Romasse

kihluspidu oli tore. pidu nagu pidu ikka. pulm ise toimub septembris. järgmisel päeval sai pikalt sisemaalt tagasi ranniku poole sõidetud, seekord vanasse kodulinna gayndahisse, kus olin paar päeva, sealt bussiga tagasi rockhamptonisse, mis oli mu viimane bussisõit üldse, sest järgmisel hommikul ostsin ma endale AUTOOOO!!! tegu on punase hyunday'ga, minu Red Rocket. tänaseks olen autoga maha sõitnud jubajulgelt üle 4000 kilomeetri. ja tol päeval saingi esimest korda oma rocketiga tööle sõita. rockhamptonist tierile, kus töötan, sõidab 3,5 tundi.

töötasin jälle kaks nädalat jutti. nende kahe nädala sisse mahtus ka minu sünnipäev 26. aprillil. tegin siis öövahetusi, mis tähendab, et lõpetasin töö 9.30 hommikul, läksime siis mõndade töökaaslastega pubisse mu sünnipäeva tähistama, 15.30 õhtusöögile töö juurde ja kohe pärast seda magama, et 23.30 jälle üles ärgata, et tööle minna. tore sünnipäev küll, kella nelja ajal päeval juba magama :D

eesti hõrgutised vennalt ja hispaania hõrgutised emmelt, kes käis ka puhkusel aitasid vähemalt sünnipäeva kaugel maal rõõmsamalt mööda saata. oi seda suhkrut ja süsivesikuid :D  oi ja mittesöödavad kingitused ei mahtunud veel pildile. aitäh emme, marek ja mariliis!

pastry chef ryan kinkis mulle ühe oma 180st muffinist, mis ta igal öösel küpsetab. no söön neid niikuinii, aga sel korral sain küünlaga :D

pubiiiiiii

uuel vabal nädalal sõitsin rockhamptonisse, kus toimus austraalia suurim veiseüritus BEEF 2015. algas see juba esmaspäeval, aga mina jõudsin sinna töölt kolmapäeva lõuna ajal. korraldatakse seda iga kolme aasta tagant ja tegu on tõeliselt suure üritusega. väljas olid erinevad suured veisekasvatajad ja tõuaretajad oma bokside ja veistega, müüdi austraalia käsitööd ja cowboy riideid, palju oli restorane (sealhulgas see liharestoran, kus mina varem töötasin), väga palju baare oli pluss esinejaid nendes. üks veisekasvatajate- ja aretajate boks oli ka stu pere oma, kus minagi tsillisin ja tänu millele mul igale poole tasuta sissepääs oli. kokku kestis see üritus esmaspäevast laupäevani, ürituse krooniks reedel toimunud hirmkallis kokteilipidu 'hats and heels' (ehk eesti keeles kaabud ja kontsad), kuhu müüdi 1400 piletit, kus käisin minagi ja laupäeval toimunud veel kallim ball (üks pilet maksis üle 200 dollari, mida hinda!) kokteilipidu oli ülinaljakas, sest leidsin endale hingekaaslase adel'i, kes tuli beef weekile lõuna-aafrika vabariigist ja kellega koos sai nii palju nalja. ta saab kindlalt kolmanda koha nende inimeste seas, keda austraalias kohanud olen ja kes mu top 3 mahuvad! :D tegu oli punase vaiba üritusega. põhimõtteliselt nägi välja nii, et otse lehmasita seest astusid punasele vaibale, pühkisid vaiba ääre sisse kontsa küljest sita ära ja astusid rõõmsa näoga piletikontrollijate poole, kes su hirmkalli pileti ära tsekkisid, uksest sisse lasid, kus kohe spets fotograafi poolt sponsoriseina juures foto tehti ja sai edasi minna üritusel pakutavaid jooke ja snäkke nautima. oli väga lahe pidu, sai palju palju nalja ja ka tantsu.

meie boks

ja võõrad lehmad

pärast pidu Magnetiga

instragram

kaks hullukest

kuna beef week sai läbi ja ma rockys ei viitsind passida enam, läksin stu vanemate farmi, mis on mu töökohale ka suht lähedal, et aidata veits tööd kah teha., aitab siin lõbutseda. endalegi üllatuseks leidsin end peagi kohaliku piirkonna tuletõrje brigaadi liikmete seast, seljas viis numbrit suurem tulekindel jakk sildiga 'rural fire brigade'. nimelt oli nendeks päevadeks kõigil ümbruskonna farmeritel ja niisama suure maantee ääres elamist omavatel peredel plaanis põletada teeäärset kulu. nagu eestiski põletatakse kevadel kulu. kuna austraalia maanteed on TÄIS(!) road traine ehk neid rekkasid, mis on 20-30-40 meetrit pikad, mitmete järelhaagistega ja pole harv juhus, kui üks neist mitmeteistkümnest rehvist süttib põlema ja võib maha põletada kõrvalasuva farmi, või lihtsalt viskab keegi suitsukoni aknast välja või misiganes...kulupõletamine tagab ohutuse igaljuhul..seda me siis ka tegime. põletasime 40 km ulatuses teeääri. kummalgi pool teeäärt oli atv-dega süütajad gaasisüütajaga ja neile järgnesid umbes 15 autoga 4wd ute'd ehk neljaveolised kastikad, millel suur veepaak veega taga kastis. kui tuli hüppas üle teeääre, kustutasime ära. väga palju actionit polnud, sest tegime seda tuulevaikse ilmaga ja kui kahest erinevast äärest äärest süüdata siis põlevad nad lõpuks kokku. iga õhtu lõpetasime pimedas ja näljastena, enne südaööd. siin läheb pimedaks juba ju kella 6 ajal õhtul. igaljuhul suur töö sai tehtud ja oli uhke tunne olla ka osake brigaadist. aga mis teha, kui lähed külla, ja inimestel on vaja suur töö ära teha, ikka lähen appi ju :D

teeäärte süütamine

läksin uuesti kaheks nädalaks tööle, aga seekord küsisin endale töölt ühe vaba päeva 23. maiks, nimelt päevaks, mil emma ja glenn heitsid ühte. japjap, olin üks ligi 150st pulmakutse saajast ja tegu oli minu esimese pulmaga, kus elusees käinud oled. poleks arvanud, et esimene pulm, kuhu iial lähen, leiab aset austraalias, aga võta näpust. riietasin end sinimustvalgesse kleiti juhuslikult, ja läksin koos teiste pulmakülalistega imelisse kirikusse, kus leidis aset tseremoonia. kui imeilus pruut kiriku uksest sisse astus, ja mööda toolide vahekäiku altari ette kõndis oma tulevase armastava abikaasa poole, tulid mul pisarad silma, see oli nii kaunis hetk ja just see õige muusika mängis, nagu filmideski tavaliselt sellel ajal. tseremoonia oli tohutult ilus, pisar oli terve aja silmas! ma õrnake kah, aga no mis teha, väga liigutav oli. alati peab nalja ka ikka saama haha! ühel hetkel, kui preester rääkis, käis minu eesreas kohutav ragin, sest kõik 5 poissi toetusid samal ajal pingi päevinäinud puidust seljatoele ja see läks kohutava raginaga katki nii et kogu saali tagumine osa pahvatas naerma :D õnneks juhtus see veidi enne, kui pruut ja peigmees "I DO" laususid. ilus tseremoonia läbi, tehti õues pilte ja need kes polnud perekond või pruutneitsid või meessoost pruutneitsid (mis see sõna on eesti k meeste kohta? inglise keeles on groomsman), leidsid omale tegevust, et minna paari tunni pärast algavale järkuvale peole. mina läksin nende inimestega pubisse, keda teadsin ja algusajaks siis peole. peol peeti palju kõnesid, oli õhtusöök, lahtine baar ehk makstud joogid ja pärast kõnesid mängis taustaks ühemehebänd, kes sai korralikult vatti. koguaeg nõuti temalt soovilaule, tuli ka minu lemmik 'crazy little thing called love' ära. tantsida sai no niiiiii palju ja see oli nii lõbus õhtu. palju armastust noorpaarile!

läksin tagasi tööle järgmisel päeval, töötasin veel neli päeva, mis mul 14st järele oli jäänud ja uuel vabal nädalal sõitsin 7 tundi gayndahisse, kus olid stu ja lõuna-aafrika vabariigi kutt jan, kes tuli austraaliasse turistiviisaga veiseid vaatama, olles ise väga suure perefarmi üks omanikest lav'is. temaga tutvusin ma beefi üritusel rockys ja parasjagu oma farmide külastamisega oli ta jõudnud stu pere farmi, mis oli eelviimane farm tema jaoks ja siis pidi ta tagasi saama brisbane'i lennujaama, kust koju lav'i lennata. käisime veel ühte farmi vaatamas, mis oli jani jaoks viimane selleks korraks ja viisime ta brissi lennujaama, ise läksime kambaga mingi mega fancysse restorani nimega cha cha õhtusöögile ja siis veel baaridesse ja tuttu ära. järgmine päev sain mina shopata brisbane butiikides ja poodides ja enda garderoobi veits soojemate riietega täiendada, sest talv on siiamaale jõudnud, bbrrrr!!! ahjaa, veel käisin ma brisbane mitteametlikus eesti poes. tegu on ühe eesti mehe koduga, kes brissis elab ja kellel emme eestist külas käib. proua imbi on pojal külas kolmandat korda ja neil esikus lükanduksega kapis on niiöelda eesti pood. igast eesti head kraami seal. minuga tulid kaasa erinevad šokolaadid, kommid, rukkijahu, värska vesi, salvesti mulgi kapsad ja mõned asjad veel, mis hetkel ei meenu. värska vesi noo supeeerr!!!

hinnad ka muidugi korralikud, tiina kommide eest 5,50 dollarit ehk 3,7 eurot, aga that's what happens kui tahad austraalias eesti nänni süüa :)

kuna pool postitust olen ainult lehmadest rääkinud, ega siis lõppki selleta tule haha. cowgirl nagu ma olen viimasel ajal olnud. brisbanest sai tuldud tagasi laupäeva õhtul, et pühapäeval rõõmsalt tööle hakata ei kellegi muuga kui...

...



LEHMADEGA!

juuuuusstt nimelt! lehmadega. seda siis gayndahis. see oli juba mu kolmas kord tagasi gayndahis olla, kui sealt eelmise aasta augustis pärast kaheksat kuud elamist lahkusin. nimelt vajasid stu farmis mitmed tähtsad tööd tegemist ja mulle meeldib neid lehmatöid teha. aga asja juurde. esmalt oli vaja tuua umbes sada lehma aedadesse, kus kõik need tööd tuli ette võtta. nagu ma siin varemgi sellest kirjutanud olen, kutsutakse seda 'mustering'. lehmasid läksime tooma hobuste ja koertega. ehk siis ratsutasime mäest alla koerad kaasas, üle maantee ja siis kuskille võssa lehmasid kokku ajama. lehmad koertega kokku ajatud, tuli see pea sajapealine kari esmalt üle üsna liiklusrohke maantee saada ja edasi mäest üles ja aedadesse. kui lõpuks lehmad aedades, mis võttis mitu tundi, sest üks sellest kambast tahab alati omaette kuskile ära joosta, eraldasime vasikad lehmadest ja need vasikad, kes võsas või põllul või kusiganes sündinud on, neile tuli 'branding' teha. sarvemugulad maha ajada, et neist suuri teravaid sarvi ei kasvaks, mille abil üksteist tulevikus vigastada, kõrva eartag ehk see silt vms ja süst haiguste vastu ja kõik uue eartagi omanikud tõuaretuse raamatusse kanda, vanused ja sugu määrata. see töö tehtud, tegime järgmiseks 'preg testi'. selleks õlani kilekinnas kätte ja sõna otseses mõttes käsi lehmale per*esse, et siis määrata, mitu kuud vana vasikas lehmal kõhus on ja kas üldse on või vaadata udara järgi, kas ta parasjagu imetab vasikat. õnneks kuna ma väga osav pole seal lehma kõhus kompamises nagunii, et aru saada kas on viie nädalane või 7 kuune vasikas kõhus, kirjutasin ma ainult tulemusi üles. aga ühe korra, kui öeldi, et see on 8 kuune, ajasin oma käe ka lehmale taguotsast sisse, et tajuda, kui suur on siis 8 kuune vasikas kõhus. oli suuuur! ja oli soe :D

another day in office

kõrvasilt

meie kolm hobust. minu hobune eddie esiplaanil

järgmiseks tegevuseks oli 'mothering up' ehk aitama vasikatel taas emad leida ja kirjutada kõrvanumbri järgi üles, kes on kelle ema. see on vajalik tõuaretuseks, selleks pidi üks meist hobusel olema ja vasikatel taga käima, et näha, kes kelle laps on. mõni vasikas on nii rumal, et arvab, et igaüks on tema ema, mõni lehm aga nii rumal, et ei tunnista alguses oma vasikat. kõik lõpuks õnnelikud, leidsid oma emme üles. see oli kõige südantsoojendavam töö, mis tegime. näha neid nunnusid pisikesi vasikaid, kes veel õieti püstigi ei seisa, jooksujalu oma ema poole tõttamas. ja lõpuks viimane asi, mustering jälle, tagasi lehmad ja vasikad vaja viia üle maantee ja nende karjamaale. ja järgmine päev sama kordus, ainult teiste lehmade ja vasikatega ja umbes 20 km eemal teisel karjamaal. teisel päeval olin ma autojuht, sest esimesel päeval ma ei tundnud end väga kindla ratsutajana. no ratsutada on tore, aga kui hobune on su töövahend, siis on asi hoopis teine ja naljast kaugel. ühel hetked ajavad koerad lehmad närvi ja see omakorda ajab hobused närvi ja need hakkavad perutama mööda kivist maad ja allamäge. huhhhhh! õnneks teisel päeval olime kohas, kus sai ka kastiautoga musteringi teha, taga vedasin hobusehaagist. õppisin haagisega tagurdama lõpuks, yay :D see oli väga hariv töölt vaba nädal!

emade üles leidmine

lehmade tagasiajamine nende põllule. mina jäin koju, aga poisid läksid kahekesi koertega. kogu see kari vaja üle tee saada ja siis edasi vasakule ja ongi kohal

naabrite kari läks ka pöördesse meie karja peale, hakkasid ka üheskoos kusagile tõttama

tüüpiline vaade austraalias. töökoerad ute tagakastis sõitmas. ootamas, kui tööd saavad teha. koerad lammaste ja lehmade ajamiseks on siin sama vajalik töövahend kui kombain viljafarmis. ja koerad võivad vabalt ute kastis hängida, isegi kui sõidad mööda linna ja pooltel kordadel pole nad isegi rihmaga kinnitatud.

uus päev, aga sama töö

lemmikpilt. look for trains

lemmikpilt vol 2. railway crossing ja 'anna teed' märk ja meie oma saja lehmaga seal.

pärast vaba nädalat sai jällegi kaks nädalat töötatud ja vaba nädala pärast seda veetsin rockys, kus käisin üle pika aja kinos, kokkasin üle pika aja, lasin arvuti korda teha ja lihtsalt puhkasin tööst ja kõigest. kaks viimast vaba päeva veetsin jällegi farmis, kus aitasin teha 'fencing'ut ehk aeda ehitada. nimelt kui mina saabusin, oli juba aiaehitamise kaheksas päev ja vaid veel kaks päeva kuluski, et see valmis saada. kokku sai aeda ligi 10 kilomeetrit. ja eks ikka lehmadele, kellele muule :) mis ma ikka pikalt jauran, näitan parem pilte. ahjaa õppisin lõpuks veoautoga sõitma... ja aeda ehitama! oi seda õudset tööd ja kuumust ja kärbseid, but that's life :D

minu töö. traate läbi postide ajada, mis hiljem okastraati kinni hoiab. 

moepolitseid andke andeks, mul ausalt on normaalsemaid riideid ka. aga kauboi peab kandma teksasid, isegi kui on üle 30 kraadi. veits veider minu jaoks, ma jookseks hea meelega lühkade väel ringi, aga nii nagu kogenud farmi inimesed soovitavad. kui hobustega musteringi tegin üle kuu aja tagasi, hõõrusin retuuse kandes põlve sisekülje nii ära, nii et tänaseni näeb välja nagu oleks eile ratsutanud. niiet teksad on tegelt õige valik!

sellega mu lehmajutud tänaseks lõppevad. püsige lainel, et uusi lugeda. ok nali, järgmine kord kirjutan ma juba oma reisikesest näiteks. nii et lehmajutud jäävad kaugemasse tulevikku.

lisan paar pilti oma maja tagaaia faunast ka.

pillowface, ärkasin just üles 10 minutit tagasi. ja õllepudel varahommikul pole minu oma vaid majakaaslastest suitsetajate konihoidja.

rainbow lorikeets

kakaduud

kuna ma olen oma blogis austraalia toitu kirunud rohkem, kui üks kord, siis ükskord oli mul meeles teha pilt tanklas, kus oma pikkade sõitude vahel peatuse tegin, et midagi hamba alla saada. aga pole midagi saada hamba alla, sellist jälkust mina ei söö. pildil siis austraalia põhiline tanklatoit ja mitte ainult tanklatoit. see on paljude vanema generatsiooni austraallaste lemmikroogasid. õlis imbununud käkid ja pie'd ehk pirukad ja sausage rollid ehk viineripirukad, mille täidis on tegelikult hakkliha mingi möks. minu arvates ei kannata need road mingit kriitikat. ainuke normaalne asi pildil on köögiviljad, aga ega needki väga isuäratavad välja ei näe. jah austraalia pluss on, et värsket köögivilja on siin palju ja üsna soodsalt selle palga juures, mis siin teenitakse. kõik kasvatatakse oma riigis ja aastaringselt suht. kuigi olles töötanud austraalia õunafarmis, kus pakkisime õunu, mis korjatud umbes pool aastat tagasi ja mida mingi imeläbi kuidagi säilitatud on, tekib küsimusküll nende värskuses?! aga siiski parem, kui need õlis praetud käkid. enamus toitu austraalias on deep fried ehk fritüüritud, ehk sellest ka see, miks austraallased natuke ümaramad on kui enamus eurooplased. aga mis ma siin ikka kirun, see on kultuuriline erinevus ja ise ma siia riiki olen tulnud, kuigi vahel siin tanklas süüa otsides tuleb küll meelde eesti statoili everyday breakfast baguette, mis näeb värske välja ja omab värsket keedumuna vahel.. ma ei tea, kas selline toode veel müügil on statoilis, aga kaks aastat tagasi küll oli ja see oli nii hea! :)
ahjaa ja üleüldse väikestes linnades on tihtipeale tanklates ka restoraniosa. niiet kui minnakse õhtusöögile perega või peikaga, siis toimub see tanklas! või pubis! või healjuhul korralikus restoranis.

nagu näha on valikus nii krokodilli- kui ka kängurupirukas. 

'ümarate austraallaste' teemal kirjutamise tõttu tekkis huvi googeldada maailma rahvaste rasvumist ja leidsin, et austraalia kuulub kolmadale (mõndade tabelite järgi viiendale) kohale maailma rasvumise- ja ülekaalulisuse tabelis, aga ei pane ka imestama, nähes nende toitumisharjumusi. samuti võib leida esikümnest veel soome, inglismaa ja iirimaa ja ungari.

igaljuhul aitab mu statistikast, lähen ära tööle. ilusat eesti suve!