Viimane nädal Gayndahis

lahkusin küll gayndahist juba 3 nädalat tagasi, aga üks postitus vajab veel kirjutamist.

viimane nädal gayndahis oli igaljuhul väga tore. viimased tööpäevad. käisin näiteks apelsine korjamas ühe päeva, tegin oma tavapärast tööd pakkimist ja viimased 2 päeva koristasime pakkimisshed'i, oi see oli alles must pärast pooleaastast hooaega. viimane tööpäev tundus nii imelik. nagu et mismõttes homme ei peagi enam tööle tulema??? mul oli ikka nii lahe boss ja töödejuhataja!!!

smokooo

viimane tööpäev!

lisaks leidsid viimasel nädalal aset mitmed õhtusöögid erinevate inimestega lahkumise puhul. vist lausa igal õhtul. ja loomulikult viimased peod armsaks saanud grand hotel pubis. käisin isegi "issi" graigiga peol. ta võõrustas gayndahis peatunud sõdureid, kuna ta ise on sõjaveteran ja kutsus mind ka sõdurite õhtusöögile. nende poistega olin tegelikult varem juba kohtunud, aprillis toimunud niiöelda punasel pühal Anzac Day'l. päev, mil meenutatakse üle kogu austraalia sõjas elu kaotanud mehi.

selfieee "issi" ja riinuga

  sellel õhtusöögil tutvusin ka graigi sõbra peteriga. ma vanust ei küsinud, aga ilmselt kuskil 50 aastane. väga lõbus onu! igaljuhul avaldasin talle vist muljet ja ta uuris, mis päeval ma siis gayndahist ka ära lähen. vastasin, et juba teisipäeval ehk üleülehomme. onu nägu siis vajus norgu, et ta ei saagi mind lendama viia. LENDAMA! või siiski.. esmaspäeval saab! nimelt.. peteril on oma lennuk... tegelikult lausa mitu. ühe nendest on ta lausa ise ehitanud II maailmasõja sõjalennuki järgi. samuti tegeleb ta lennukite remondiga. ja lennuk on ta endatarbeks. hea kaugematesse linnadesse sõita ja lihtsalt lõbusõite teha. leppisimegi siis kokku, et esmaspäeval lendama minek. ma ei suutnud küll uskuda, mis põhjusel ta mind lendama tahab viia, aga ju ma siis olen vinge plixx :D peter ütles sellepeale lihtsalt, et harju sellega, et austraallased on lihtsalt vahepeal sellised.. ee.. lahked! no eks ma siis harjun :)

esmaspäeval kõndisin siis kodust lennujaama. gayndahi lennujaam- naljanumber :D nii pisike, aga siiski lennujaam. 10 minuti jalutuskäigu kaugusel kodust. ja peter saabuski. tuli mulle oma kodulinnast gympie'st järgi. linn ise on gayndahist 200km kaugusel. no lennukiga on see ainult koos tõusu-maandumisega vast mingi pool tundi lennata, aga siiski!! lennuk oli kahekohaline. mõlemad reisijad saavad olla piloodid. mõlema istme ees olid kõik need näidikud ja roolimoodi asi ja pedaalid. tõusime õhku ära ja peter siis ütleb mulle, et proovi sina ka. mina? juhtida lennukit? why not! peter jagas hulgaliselt õpetussõnu ja minu esimene mitteametlik lennutund võiski alata. õppisin lennukit õhus pöörama ja sirgelt sõitma ja tõuse tegema, langusi tegema. kõike! ja lõpuks tuli välja nii, et mina juhtisin lennukit, mitte enam peter. lihtsalt ülim kogemus, mul oli terve aeg ahvivaimustus peal :D lend oli väga huvitav ja lõbus ja hariv. lihtsalt nii põnev. ma juhtisin lennukit. sõitsime umbes pool tundi. nagu ma juba maininud varemgi olen, ma jumaldan seda maastikku. kohati väga ära kuivanud, palju mägesid, farmid täis tsitrusepuid. lendasime päris kaugele, vulkaaniliste mägede kohale ja igalepoole ilusatesse kohtadesse. vahest avasin lennukiakna ja tegin pilte. hea, et kaamera käest ära ei lennanud. lennuki kiirus oli umbes 190 km/h. ja üsna raske oli lennukit juhtida tegelikult, aga esimese korra kohta tegin seda väga hästi. vähemalt peter kiitis mind. ja mu sõber stu, kelle majast ma üle lendasin ja kes ise piloodiks õpib, ütles, et lennuki siht oli sirge. hästi tehtud siis! :) 

let's go

lennuk, mille Peter ise ehitas. II maailmasõja sõjalennuki järgi

thank you Peter!!!!!!

pärast lendu tuli asjad pakkida, viimane viisakas õhtusöök oma armsa austraalia perega maha pidada, magama minna ja järgmisel päeval lahkuda gayndahist. lahkumine oli kurb, "emme-issi" ja meie koer missi tulid mind bussijaama saatma. lehvitasid viimase silmapilguni, kuni buss nurga taha ära keeras. ma olen nii tänulik sellele armsale paarile, graigile ja alisonile, et nad peaaegu 7 kuud mind oma kodus võõrustanud on. tundsin end seal täiesti nagu oma kodus.

oi kuidas mulle ei meeldi asju pakkida

buss viis mind gayndahist bundabergi, kust sõitsin rongiga brisbane'i. loomulikult ma udupea olin oma aega üsna valesti planeerinud ja et lennukile jõuda, pidin ikka korralikult kiirustama. õnneks tuli sõber mulle rongijaama sportautoga vastu ja lennujaam ei tundunudki enam nii kaugel. lennujaama jõudsin suht viimasel hetkel enne check-in'i. pidin veel sada korda oma asju ümber pakkima, sest mu kohver oli ülekaalus, aga kõik läks hästi ja olin õigel ajal õiges kohas. 

kes veel ei tea, siis lennuk tõi mind UUS-MEREMAALE!!! siin ma hetkel olen, reisin ringi, olen õnnelik ja naudin täiega. järgmine postitus juba minu seiklustest uus-meremaal.