esmaspäev, 21. aprill 2014

PUHKUS 3.-29. märts

olen lootusetult hiljaks jäänud oma puhkuseteemalise blogipostitusega, aga lõpuks sai ta valmis ja siin ta on. hoiatan, et tegu on vääääääga pika postitusega.

tänaseks on puhkus on läbi. maailma kõige lahedam puhkus! oleme ikka hullukesed küll, et sellise tripi ette võtsime :D poleks iial uskunud, et 27 päeva jooksul jõuab NII palju kogeda ja et iga päev saab olema totaalne seiklus.

seiklus algas esmaspäeval 3. märtsil. toppisime oma kullakese toyota camry erinevaid reisiks vajalikke asju täis, ja pöidlad pihus, et kullake pärast 4 nädalat reisimist endiselt sõidukorras on ja meid koju tagasi toob, asusime teele. sihtkohaks BYRON BAY!
juhuslikult olin bronninud meile ülilaheda hipihosteli, milles elamine andis kogu byronis veedetud ajale nii palju juurde. see õhkkond seal.. inimesed.. superlahe! üleüldse byron bay on täielik hipilinn.. surfilinn... linn, kus on meeletult palju teha. linn, kuhu võikski jääda. mu lemmiklinn kohe kindlasti. ametlikult elab byronis inimesi veidi alla 6000, aga puhkajad teevad linnast just selle erilise.
kohale jõudsime õhtupoolikul ja läksime kohe randa (loe: paradiisi). ma ei suutnud uskuda, et puhkus on alanud.. pärast kõiki neid õunu ja mandariine :D see oli ka üks väheseid päevi, kus randa sain nautida, sest meie 6 päeva byronis olid nii tegevust täis, et isegi rannas polnud aega lebada.



chill




põhiline vaatamisväärsus austraalias. endast selfisid tegevad asiaadid







järgmisel päeval plaanisime minna majaka juurde. koht, kus super vaated ja kuhu tasub kindlasti minna. polnud ta kaugel.. mõned kilomeetrid, aga läksime autoga. võtsime autole tunnikese parkimist ja läksime jalutama ja pildistama. taeva kohal lendasid "linnud", tegelikult inimesed, kes lendasid nagu linnud. kutsutakse seda hang gliding'uks. ma olin nii lummatud, mis tunne võiks küll olla lennata taeva kohal nagu lind. tegin pilte, olin kade ja vahtisin suu ammuli.


sini-must-valge






majaka juures olid vaated ilusad, lained olid võimsad. kuna parkimine sai varsti läbi, kiirustasime tagasi auto juurde. teel auto poole nägin ka delfiinide perekonda ookeanis. esimest korda! auto juurde jõudes tsillis parklas üks mees flaieritega, küsis kas tahame hang gliding'ut teha, neil just paar vaba aega pakkuda. ave oli kohe nõus. mina veits pikema mõtlemisega juurdlesin omaette, kas ma ikka julgen ja tahan, olles ise just suu ammuli vaaadanud inimesi, kes taeva kohal lendasid. mõtlesin välja, et tahan, aga ei julge. oi ma kartsin, aga endalegi märkamatult kõndisin varsti mäejalamile, varustus õlul. mulle pandi varustus selga, nagu kookon oli seljas, tehti kiire õpetus ja juba olingi platvormil, kust lend algab. hirrrrrrmus! 






kookonis
lend toimus koos instruktoriga, võisin temast kinni hoida. ootasime kolm minutit õiget tuult ja järsku see tuligi, ütles, et nüüd jookseme ja maapind kaduski jalge alt! ja ma lendasin!!!!! nagu lind... vauuu, mis elamus. lendasime metsa kohal ja ookeani kohal, nägin haid ja delfiine ja kilpkonni, imelist rannajoont, kõike... inimesed rannas olid nagu kirbud nii väiksed.. puud mu all nagu pisikesed tikud...lend ise kestis 20 minutit ja ma ei kartudki. samal ajal lendas taevas ka ave, teise instruktoriga. kui üksteisest möödusime, siis lehvitasime. nagu linnud ikka teevad eks :D instruktor oli osav, oskas tuule suunda edukalt ära kasutada. maandusime randa, see oli lihtsam kui ma arvasin. ja tehtud see oligi! olime õnneseened, et õigel ajal parklas olime ja selline võimalus avanes.

marili minemas



nii ma siiis lendan
ja maandun



happpyyy

ülitore instruktor ja 3 õnnelikku eestlast
olime bronninud byronis endale kahepäevase seikluse. esimesel päeval ocean kayaking ehk kanuuga (kajakiga) ookeanil seilamine ja teiseks päevaks matkamine. me ei teadnud kummastki üritusest mitte midagi. läksime lihtsalt kohale. meie tiim oli päris suur, rannas ootasid meid paarteist paati ja kiire õpetus instruktorite poolt. olin samas kajakis mariliga. tiimitöö, saime hakkama. algus oli ikka väga raske, pidime end läbi suuuuuuure laine murdma, samal ajal aerutades ja mitte ümber vajudes. kui laine murtud, läks lihtsamaks. kui vinge, lained olid tugevad, kajak muudkui seilas lainetes, meie muudkui andsime kätele tööd. oi neid valusaid lihaseid pärast.


jõudes ideaalsesse kohta, anti kõigile vapratele snorklid ja võisime tutvuda ookeanipõhjaga. KUI ILUS!



 mul vedas, ma sattusin snorgeldama täpselt instruktori kõrvale ja vee all näitas ta mulle igasuguseid uhkeid kalasid ja taimi, mida oma silm korraga ei seletanud. ja ta muudkui tõusis pinnale ja sukeldus siis taas ookeanipõhja. juba seda vaadata oli omaette elamus. ohhh, nii vinge :D kokku kestsid kayaking ja snorgeldamine oma kaks tundi. tagasi kaldale saamine oli ka omaette katsumus. paat võis vabalt külje ette lüüa, sest lained olid ikka megasuured. nii ka juhtus, aga õnneks saime ikka õnnelikult kaldale. suurest seiklusest väsinud, viidi meid tagasi hostelisse, kus meil oli vaevu tunnike aega, et sool maha pesta ja süüa ja asjad kokku panna, SEST järgi tuli meile üks onu, kes meid siiis matkale viis. no mul polnd õrna aimugi, mida see matk endast üldse kujutab. arvasin, et mingi lebo vast kuskil byron bay lähedal. tegelikkuses aga ootas meid ees 70 kilomeetri pikkune sõit wollumbini rahvusparki, kus asub mägi nimega mount warning, kus järgmisel päeval matka pidime alustama. rahvusparki jõudsime hämaras. telgid olid juba püsti, onu tegi meile süüa, tegi lõket. või noh - onu.. tegelikult matkajuht. tore mees, kes palju käinud-palju näinud. rääkis meile lõkke ääres austraalia loodusest palju põnevat. rääkis, mida austraalias kindlasti nägema peaksime. ja kuna olime eelmise õhtu pikale veninud peost ja päevasest kayaking'ust jubedalt väsinud, läksime telki ära magama, et tõusta järgmisel hommikul kell... 3.15! jah, keset ööd, kottpimedas. ja miks? et minna matkale, kottpimedas. oleks ma seda varem teadnud, ma poleks sellist seikluspaketti eluski valinud. mulle üldjuhul ei meeldi jalutada väga kottpimedas. ja veel vähem matkata, mägedes.. koos ussidega. aga no mis seal ikka, tagasiteed polnud :D

ööks telgis valmis



tagantjärele mõeldes oli see tegelikult tore, totaalne eneseületamine, millega väga rahule jäin. matk pidi algama kell 4 hommikul (ei väsi kordamast, et kottpimedas), onu andis kaasa pealambid, energia saamiseks natuke süüa ja vihmakeebi. tema kaasa ei tulnud, lubas kella 9ks järele tulla.

ja nii see algaski. 4,4 km tippu ja sama palju alla tagasi. et teekond liiga üksluine poleks, alustasime pimedas, et jõuda päiksetõusuks tippu ja alla juba valges jalutada. saatjaks sahinad põõsastes ja erinevad lindude hääled.



4 kilomeetrit teed oli kivine, sopane, käänuline, konarlik ja viimased 400 meetrit oli põhimõtteliselt kivine kalju, mida mööda pidi tippu ronima. selleks oli kaljuseina vastas tugev kett, millele tuginedes sai ennast üles vedada. 400 meetrit mägironimist... ebanormaalne! ahjaa...kottpimedas...nii et mitte kui midagi ei näinud. minu pealamp oli kahjuks väga kehv ja ei valgustanud põhimõtteliselt midagi. terve tee kuni kaljuni kõndisin ave ja marili vahel, et midagi näha, sest nende lambid olid õnneks head. aga siis nad hakkasid tippu ronima ja sinna ma jäingi. olin vast 50 meetrit roninud, kui loobusin. passisin seal pimedas kalju ääres, mõtlesin, mida teha. alla ka ei julge ronida (sest ma ei näe midagi), üles veel vähem. üsna pea saabus üks austraalia pliks, kellel oli üüüberhea pealamp ja ütles mulle, et kammoon, roni üles. nõnda me siis koos läksime, tema valgustas mulle teed. super tunne oli tippu jõuda, nagu ei tea millega oleks hakkama saanud. jama oli see, et oli väga pilvine ja udune. nii pidi juhtuma ühel korral kümnest, et ilm ei soosi vaadet. kujutan ette, mis vaade see oleks olnud. me olime nii kõrgel ja oleks me vaid päiksetõusu näinud...aga lahe oli ikka, olime nagu siilid udus oma pealampidega ja naljakas oli, saimegi hakkama.

"päiksetõus"





üsna pea läks valgeks ja hakkasime tagasi alla minema. kõigepealt 400 meetrit mööda kaljut alla ja siis 4 km alla jalutades. valges oli palju turvalisem ja tee oleks pidanud kiiremini minema, aga oh ei.. siis võtsime oma kaamerad välja ja kooberdasime iga puud ja lille pildistades mitu tundi alla. oli palju, mida jäädvustada. õnneks läks ilm ka selgeks.


mäkke üles hop-hop


ja alla...





kena vaade eks


juba parem vaade



pool teed ma jooksin alla, kartmata usse ega kedagi.. onu ju rääkis, et võite madusid kohata ja olge ettevaatlikud. ei kohanud ma kedagi, läks meelestki, et võin kohata.. siis aga, jõudes õnnelikult alla tagasi autoparklasse, tuli mu juurde üks hipikutt ja küsis, kas püütonit tahan näha. ma ei uskunud oma silmi, oligi püüton! pikk, paks ja päris. magas okste sees. nimelt hipikutt ja ta tüdruk veetsid öö oma mikrobussis selles samas parklas ja hommikul, kui nad ärkasid, oli püüton risti üle nende bussi. päris hirmus võis olla. kui nad oma bussi liigutasid, liikus madu meetri eemale okste sisse ja jäigi sinna. ma arvan, et see madu oli 2-3 meetri pikkune. ta oli keras ja okste sees, seega ma hästi aru ei saanud.

püüüton


õnnelikud mäevallutajad all tagasi


üldiselt ma pole just eriline matkafänn, aga pärast seda katsumust olin ikka väga rahulolev, et selle ära tegin.. siiski peaaegu 9 km. kell polnud veel 10 hommikulgi, kui matk läbi oli ja onu meile järele tuli. teel byronisse rääkis, et ta käis ükspäev gyrocopter'iga sõitmas byron bay kohal ja et see on üks suurepärasemaid asju, mida ta kunagi teinud on.. ja seda rääkis mees, kes on näinud-teinud nii palju. soovitas meilegi minna. läksimegi. järgmisel päeval! ave läks sõitma ja mina läksin esialgu lihtsalt autojuhina kaasa. aga üsna pea kohapeal olles sain aru, et see on asi, mida peab tegema! gyrocopter kujutab endast kaheinimese kopterit, mis on pealt avatud. nagu mootorratas, aga propelleriga. alguses tehti privaatlend avele, siis oli minu kord. kostüüm selga ja kopterisse. piloot oli hästi tore mees, sakslane. pähe pani ta mulle kiivri, mille küljes ka kõrvaklapid ja mikrofon, et omavahel suhelda saaksime lennates. jama oli see, et kuna ma ei olnud seda lendu ette plaaninud, oli kaamera aku tühi. paar videot sain ikka tehtud ja õnneks ave tegi sadu pilte. seega millestki ilma ei jäänud. saingi nautida, mitte koguaeg pildistada. nonii, lend algas. õhkutõus oli võimas, lahtise kopteriga. ja siiis algasid need vaated. I-M-E-L-I-N-E! mul oli terve lennu aja vist suu lahti - rõõmust ja imestamisest. nägin kõike, mida olin siiani byronis maa pealt näinud. ja uskuge, õhust vaadates oli kõik veel ilusam. kopteriga lendasime üle kogu byroni ja ka ümberkaudsete linnakeste kohal. vahepeal lendasime ookeanist ainult paarikümne meetri kõrguselt. nägin haid jällegi, muid suuri vee-elukaid, delfiiniperekondi... ja see loodus! super kogemus oli, ma täiega soovitan teha seda lendu, kui byronisse minna. rohkem saab uurida siit: http://www.flygyro.com.au/






!!!!!!!





kayakid

jõgi suubub ookeani
kuigi aeg byronis oli meil hommikust õhtuni tegevust täis, jõudsin siiski kahel õhtul ka peol käia. ülejäänud õhtud veetsin hostelis tsillides lahedate inimestega, sest meie vinges hipihostelis käis ka koguaeg pidu. linna, mis oli umbes 1,5 km kaugusel, viis iga 10 minuti tagant tasuta peobuss :D esimene linnapeo päev oli kolmapäev. läksime linna, aga keegi mu seltskonnast klubisse ei tahtnud. ma mõtlesin, et kammoonn, byronis peab ju klubis ära käima ja astusin siis sisse klubisse, mille juurde juhuslikult kõndinud olin, nimeks cheeky monkeys! ohsaa vana, kui sisse astusin, mis emotsioon mind tabas. mis pidu!!! tantsimiseks pole mitte tantsuplats, vaid LAUAD! jep inimesed tantsisidki laudadel. sellistel kaheastmelistel nagu pink oleks ka laua küljes ja siis sa saad pingi pealt lauale astuda. megahaige, päris ohtlik oli, sest polnud just keeruline kukkuda seal. olin kindel, et marili ja ave peavad ka selle koha ära nägema ja et ma pean nad ka siia tooma. seega reedel läksime uuesti. nende emotsioon oli sama, hull koht :D aga see oli väga populaarne bäkkerite seas ja inimesed seal olid  täiega lahedad.

meie hostel. arts factory

tahavad ka pannkooki

pärast mäevallutamist. väsinuuuuud ja koristame autot



pärast mäevallutamist sõitsime autoga armsasse bangalow'i linnakesse byronist paarikümne km kaugusele. külastasime armsaid butiike, sõime hiina õnneküpsiseid ja kolasime niisama linna peal.










monteerisin reisi eredamatest hetkedest kokku ka 4 videot. andke andeks mu oskamatus kasutada windows movie maker'it. esimene kasutamine, aga tehtud need videod suure hädaga said :D



ESIMENE VIDEO ON SIINhttps://www.youtube.com/watch?v=lnbjSU4LW5Q ... Byron Bay kohta!


byronist lahkusime laupäeval. väga kurb oli. süda jäi sinna. tahan kindlasti tagasi minna! edasi viis teekond meid sydney poole. kuna aga teekord on pikk, tegime esimese ööbimispeatuse PORT MACQUARIE nimelises linnas. kohale jõudsime pimedas. hommikul uudistasime linna peal. käisime ookeani ääres, mille ääres kulgesid suured kivid, mis olid kõik täis kirjutatud ja joonistatud. sinna võiski end unustada neid vaatama. käisime koaalade haiglas, mis on populaarne niiöelda vaatamisväärsus selles linnas. haiglasse olid toodud koaalad, kellega juhtunud õnnetused (auto alla jäänud või metsatulekahjus põletada saanud jne) või lihtsalt kellel mõni haigus kimbutab. päris armas koht oli, koaalad ju üsna nunnud. viimaseks peatuspaigaks port macquaires sai majakas. igas sellises suuremas ookeniäärses linnas on majakas, mille lähedalt on enamasti vaated imeilusad.






kohustuslik igapäevane õlichekkk


HAI!!! ok tegelt delfiin :)


yoyoyo



üsna pea jätkasime teed. uueks peatuspaigaks, kus öö veeta, sai linn nimega NEWCASTLE.  no see oli täielik helsingi.. või vähemal määral tallinn. kui sa tead, kuidas need linnad (vähemalt sadama ümbrus) välja näevad, siis just selline ta välja nägigi. üsna tööstuslik. pooleliolevad ehitused. suur tuul. ööbisime ühes hostelis, mis pakkus ka surfitunde. või õigemini nende käest sai osta ja nad transportisid sind siis randa kohale. kuna byronis (võib vist ka öelda, et aussi surfipealinnas) meil lihtsalt ei jätkunud surfamiseks aega, siis newcastles kukkus surfamine meile põhimõtteliselt ise sülle. olime maininud õhtul hosteli vastuvõtulauas, et tahaks surfi õppida kui võimalik. arvasime, et ei jõua jällegi ajaliselt, kuna plaan oli hommikul suht vara lahkuda. läksime õhtul linnapeale uudistama ja tagasi hostelisse jõudes saime teada, et teenindaja oli meile bronninud homseks surfitunnid. lahe, lõpuks saamegi teha seda!



hostel

hommikul läksimegi siis kohale. tavaliselt kui olen randades jälginud surfitunde, siis on grupid ikka suured olnud. aga meie olime neljakesi ainult. privaattund :) kiire "kuiv trenn" rannas ja lainetesssseeeeee!!! woohooo kui lahe. õppisime õigeid laineid valima ja surfilaual ka püsti saama. noo lõpuks peaaegu õnnestus. väga osav ma polnud, aga ainuüksi see lainetes möllamine ise oli väga lõbus. oi seda soola, mis suhu läks. aasta soolavaru vist sai ära söödud. surfilauda peab hoidma koguaeg laine suunas, mitte lainega paralleeselt. ükskord aga oli laine nii tugev, et laud vahetas suunda ja teisel hetkel sain  järgmise lainega meeletu hooga surfilauaga vastu kaela. oi seda valu, hinge lõi kinni. mul oli kaks päeva hääl ära ja neelata ei saanud. õnneks sai kõik korda. surfamine oli lahe, ühest  tunnist ilmselgelt ei piisanud, aga alustuseks asi seegi. järgmine kord juba pikemalt :)



pesime soola maha ja jätkasime oma teekonda sydney suunas, mis oli meie õhtuseks sihtkohaks. enne aga vahepeatus teate kus!!! SUMMER BAY! rand, kus on kõik need aastad filmitud "kodus ja võõrsil" seriaali võtteid. ametlik nimi kohal on palm beach, aga tuntud on ta ilmselgelt summer bay'na. mina, kes ma olen terve lapsepõlve seda seriaali vaadanud ja fännanud, ma poleks iial uskunud, et viibin ühel ilusal päeval ise ka seal. tegu on sydney põhjapoolseima äärelinnaga, jäädes sydney kesklinnast 41 km kaugusele. tundus olevat rikkurite elamispaik.. palju uhkeid maju ja villasid. kohale jõudes olin nii ärevil.

teeel summer bay'sse. soooo happyyy and exciteeeed!!!!
silmasime ranna ääres kohe valgeid rekkasid, see tähendas vaid üht - parasjagu käivad filmivõtted. kas saab veel paremini minna? :D ma pole ausaltöeldes seda seriaaali aastaid vaadanud, ainult vahepeal näinud, seega näitlejad olid minu jaoks võõrad. küll aga teadsin veidi steve peacocke'i nimelist mees, kes mängib seriaalis paha poissi braxi. temaga käisid parasjagu ka võtted. võtete vahepeal üks vanem iiri naine läks tema juurde ja küsis, kas brax on nõus temaga pilti tegema koos. pilt tehtud, küsis brax, kes veel pilti tahab teha. otseloomulikult mul käsi püsti :D nii lahe ikka! vaatasime rannas, kuidas filmivõtted käivad, väga põnev oli. kaks stseeni tehti sel hetkel, kui me seal olime. jube kaua läks ikka ühe tegemiseks. 10 korda vist filmiti, kuidas kaks tüdrukut kõnnivad ja räägivad möödunud õhtust, samal ajal viskab üks koolipoiss tühja pitsakarbi prügikasti, teisest suunast tuleb surfar surfilauaga, siis veel paar inimest jalutavad... kõik liigutused olid nii täpselt paigas. kui võte ebaõnnestus, siiis urgitseti pitsakarp prügikastist jälle välja ja alustati uuesti. jalutasin ka rannas.. mõeldes samal ajal, kui palju sally või alf või kesiganes on selles rannas jalutanud. vot see oli elamus! olgugi, et ma seda seriaali isegi ei vaata enam. nüüd pärast seal käiku olen isegi mõnda austraalia osa vaadanud, vaadates tundub veel uskumatum, et seal ise käisin. ja muideks, seda põhilist maja, kus varem sally elas, summer bays pole. samuti ka haagiseparki. need asuvad sydneyle lähemal. seega summer bays tehakse ilmselt ainult rannavõtteid.. ja muidugi oli rannas ka surfiklubi.






woohooo ma olen summer bay's


1..2..3.. check!















õhtuks pidime jõudma sydneysse, kus pidime couchsurfima. kes ei tea, millega tegu, siis lühidalt- kellegi võõra juures tasuta elama (www.couchsurfing.org). meie host vedas meid aga alt ja elukohta nädalaks sydneys meil enam polnud. seega jäime üheks ööks hostelisse sydney eeslinna nimega MANLY, asub 17 km sydney kesklinnast. tuntud eelkõige vist oma ranna tõttu. hommikul käisin mööda rannaäärt jooksmas - endiselt kiireim ja lihtsaim viis linnaga tutvuda.





 pärastlõunal pidime juba sydney poole sõitma, sest leidsin meile lõpuks elamiskoha ja pidime sinna enne kl 14 jõudma. nimelt tutvusin byron bay klubis ühe sydney kutiga, kes kuuldes, et liigun sydney poole, pakkus välja, et saame tema juures elada sydneys nädala. tol hetkel oli meil aga potensiaalne koht olemas, kus ööbida ja ma keeldusin. õnneks oli mul kuti number ja võtsin ühendust, et kolmel eestlasel oleks nüüd elamiskohta vaja :D õnneks oli ta endiselt nõus, kuigi ega ta väga läbi polnud mõelnud seda, kuhu meid mahutada, kuna tal oli just kolimine ja asjade pakkimine käsil. igaljuhul, korter oli kena ja asus sydney kesklinnas. ka poiss osutus täiega lahedaks. tegi meie viibimise sydneys täiega huvitavaks. ta on 21. aastane, sündinud lõuna-aafrika vabariigis, aga enamus elu elanud sydneys. nimeks kyle. viitsis meid niii palju linna peal ringi vedada ja ilusaid kohti näidata. samuti viis meid lahedatesse klubidesse, suurlinna ööelu peab ka ikka nägema. veel käisime koos bondi beachis, mis on väga populaarne ja ilus rand.



MAAAILMA KÕIGE LAHEDAM DJ... AUSALT


kyle viiiis meid jäätist sööma

yum yum

bondi beach




sydney
niii SYDNEY SYDNEY!  mis me seal siis veel korda saatsime? esiteks tahan öelda, et autoga pole sydneys mitte midagi teha. saabusime sydneysse, viisime asjad kyle'i poole ära ja hakkasime autole parkimiskohta otsima. soovitavalt terveks nädalaks, sest rohkem me autot sydneys kasutada ei plaaninud. tegelikult lausa kaheks nädalaks, sest pärast nädalat sydneys pidime lendama melbourne'i nädalaks. seega, tuli leida mõni hea parkimiskoht, esialgu kasvõi paariks tunniks. parkimine on jube kallis sydneys ja teate kui raske on parkimiskohta leida, kus sa võid viibida kauem kui 2-3 h. oi me siis sõitsime mööda sydney kesklinna ringi ja otsisime parkimiskohta. või õigemini- marili sõitis. sydney suurlinnas, kus elab 4,6 miljonit inimest.. mina olin kaardilugeja :D hullukesed oleme ikka küll, me ei julge tallinnaski sõita ja siis ronime otse sydneysse. või noh, millest ma räägin... mina isiklikult ei julgenud tartuski sõita.
parkimiskohta me ei leidnudki. ühte parkimismajja sõitsime korra sisse, aga too oli kirvehinnaga ja maksime siis 7 dollarit, et sealt välja saada oma autoga. kurtsime oma muret kyle'le ja tema põline sydneylane pakkus kohe lahenduse välja, kuhu auto jätta. nimelt mõndades linnaosades on tänavaid, kus pole parkimise hinda ega aega märgitud ehk siis tasuta parkimine. jah, tundus meilegi uskumatuna. aga nii me siis võtsime kyle'i kaasa ja ta leidis meile tänava, kuhu auto jätta. newtowni linnaossa. juhuslikult asus samal tänaval ka tema ema maja, seega lubas kyle me autol silma peal hoida, kui emale peaks külla minema. meil ju kaks nädalat vaja autot seal hoida. no ja auto kõrval juhuslikult paar meest tegid midagi graffitilaadset ja nende maja asus ka kohe üle tee, lubasid nemadki autol silma peal hoida. kui toredad inimesed!

sigrid austraalias=ausgrid






automure sai vähemalt kaelast ära. sai hakata sydneyt nautima. sydneys käisime kurikuulsat ooperimaja vaatamas, madame tussauds vajakujude muuseumis, lihtsalt linna peal uudistamas ja shoppamas, sydney eesti majas, klubides-baarides-kohvikutes... eesti maja oli armas. juba aia taga kuulsime eesti keelt. 95. aastane mees ja veidi noorem naine ütlesid meile eesti keeles "tere". rääkisime emakeeles juttu, saime teada, et mees tuleb maikuus tagasi eestisse elama ja naine on elanud 65 aastat aussis, aga ikka külastab aastas 1-2 korda eestit. igal neljapäeval toimub eesti majas e-klubi, kus tehakse tublide eesti naiste poolt õhtusööki ja kõik on oodatud sööma. tol korral oli menüüs pikkpoiss kartulipudruga ja õunakook, eelroaks heeringaleib. riiulid olid täis eesti purgisuppe, hapukapsaid ja karastusjooke, et ikka austraalias olles ka millestki puudus ei peaks tundma. ostsin koju kaasa tatart ja rukkikroovjahu. kohapeal jõin värska vett, no mida veel elult tahta :D tagasi eesti majast tänavale astudes oleks nagu jälle austraaliasse sattunud.

ooperimaja






HEA PANORAAM MARILI







MADAME TUSSAUDS VAHAKUJUDE MUUSEUM:















otsisin mis ma otsisin, aga leidsin sydney hiinalinnast üles ka kurikuulsa marketi. nagu tartus sepa turg, aga kordades kordades suurem. ma ei jõudnud lihtsalt kõike läbi käia. müüdi seal odavaid riideid ja igast muud kraami. kogu alumine osa oli täis värsket toidukraami. tahtsin paar banaani osta, aga lihtsalt ei suutnud, sest sain kultuurišoki :D kümnest erinevast letist karjuti mulle asiaatidest banaanimüüjate poolt midagi sellist: "ilus tüdruk, tule osta banaani", kuni ma ei suutnud valida, millisest osta ja läksin minema. kõrvallettides mustad mehed kisavad: "arbuus ainult 1 dollar kilo", "kast tomateid 3 dollarit" jne. nagu ikka austraalias toiduturul.. lärm on meeletu!


väike vaade turule
mulle isegi meeldis sydney. liiga busy  mu jaoks, aga kesklinn on mõnus. kõik vajalik käe-jala juures olemas. mõnus linn, kus nädalakese veeta. elama sinna päris ei jääks. järgmiseks sihtkohaks oli meil melbourne. enne seda aga pidime oma armsa auto juures käima, et üleliigsed asjad ära viia ja kokku pakkida üks korralik käsipagas, mis melbourne'i lennukisse kaasa võtta. aga oh meid blondiine, tõeliseks katsumuseks kujunes auto üles leidmine. läksime mariliga autot otsima, sõitsime rongiga newtowni linnaossa, aga me ei teadnud tänavanime.. nii me siis seal ringi jalutasime. paduvihma ja äikesetormiga... autootsijad :D üle tunni aja otsisime, kuni lõpuks kylelt asjalikud juhised saime ja üles leidsime. oh meid küll!!!


TEINE VIDEO SUMMER BAY JA SYDNEY KOHTA https://www.youtube.com/watch?v=pLZevGq7fqA


järgmisel päeval lendasime MELBOURNE'i. vastu tuli meile eelnevalt couchsurfingu lehelt välja vaadatud host. seega tasuta elamine jälle olemas juhhuu! väga ilus kodu.

minu ja ave tuba
võõrustajaks 23. aastane matt, magistrant. väga lahe kutt jällegi. viitsis meid mööda linna ringi vedada ja oli meile autojuhiks. ma ikka armastan couchsurfimist :) MELBOURNE'S ON KÜLM! 


külllmmm


nii kui lennukilt oma plätude ja suveriietega maha jõudsime, pidin otsad andma. väljas oli maksimaalselt 15 kraadi sooja ja peaaegu et jäine tuul. kiiremas korras tuli kinnised jalatsid ja paar soojemat hilpu muretseda. loomulikult olime varem ka kuulnud, et melbourne's on ühe päeva jooksul kõik aastaajad esindatud. nii oligi. linna peal käisin suure kotiga. kaasas vahetusjalatsid, kui külm hakkab ja kampsun. kui hommikul läksid linnapeale suveriietega, siis õhtuks koju tulid tagasi sügisriietega. eks praegu oli jahedam ka kui muidu, sest kogu austraalias on hetkel sügis. eks põhjapool on soojem nagu alati, aga lõunas, nt melbourne's oli korralik sügisilm.

igaljuhul melbourne'i jõudsime pühapäeva hommikul, samal päeval oli ka vormel 1 austraalia grand prix viimane võistluspäev melbournes. olin sellele üritusele niii palju varem mõelnud ja minult on korduvalt küsitud, kas sa ikka lähed võiiiii sigriiiiiid?! piletihindadest polnud aimugi, samuti oma päevaplaanist, mis kellast jõuame jne. aga kuna jõudsime hommikul, siis kaua ei mõelnud. otsisime netist piletiinfot. selgus, et viimased piletid veel müügis ja ostsin ära. ega me ei saa siis kehvad tüdrukud olla. vormelist küll ju suurt midagi ei tea, aga kuidas sa ei lähe seda vaatama, kui sa oled samal ajal samas linnas.


juba üsna pea sõidutas matt meid albert parki, kus kogu üritus toimus. mul süda tahtis põuest välja hüpata, olin niiii elevil, nagu suurim fänn. kaasa elasin austraallasele ricciardole, kes sõidab red bull tiimis. kahjuks sai ta teise koha. sakslane rosberg võitis. kuna meil olid kõige odavamad seisupiletid, siis võisime ringi nii palju käia, kui tahame. lõpuks jäime alguse sirge juurde pidama, kust oli päris hea vaade autodele ja suurele ekraanile. müra oli tugev, aga mitte nii hull nagu kartsin. mis ma oskan kosta, ÜLIÜLILAHE OLI! sellisest üritusest ise osa saada... peaaegu enamus külastajatest olid mehed muuseas. no nii 80% kindlasti.



KOLMAS VIDEO ON VORMELI KOHTAhttps://www.youtube.com/watch?v=sReamJlwDqo


ricciardo fänn














järgmine hommik lugesime ajalehest, et ricciardo auto ei vastanud normidele ja temalt võeti 2. koht ära vms

melbourne on väga mõnus linn. suurlinn jällegi! 4,3 miljonit elanikku. umbes sama rahvaarv, mis sydneyski, aga tunduvalt rahulikum linn. näiteks liikluse mõttes, tänaval jalutavad ratsapolitseid. ehk siis politseinikud hobustega. ja sõidavad hobused vankritega. no tegelt nägin kokku nelja-viit hobust nädala jooksul, ülejäänud on ikka autod. linn täis kunsti, omaette vaatamisväärsuseks on melbourne graffitit täis tänavad. kui ilus! ja katusebaarid-kohvikud, kuhu päikeseloojangut vaadates võidki end unustada. melbournes olime kokku neli päeva. ühel päeval käisime kohalikus pilvelõhkujas nimega eureka skydeck, millel 88 korrust. sõitsime siis liftiga 88. korrusele imelist vaadet nautima. käisime lausa kaks korda-päeval ja päikseloojangu ajal.














oma hostiga sushit söömas
















edasine plaan oli minna GREAT OCEAN ROAD'ile. see on 243 km imeilusat ookeaniäärset teed sadade peatuspaikadega erinevates vaatepunktides ja randades. tee saab alguse 90 km kauguselt melbourne'ist väiksest torquai linnakesest.
nõnda me siis tegime. meie seiklus road'il algas neljapäeval, selleks olime rentinud endale campervan'i (matkabussi), sest meie enda auto oli ju sydneys. olgu öeldud, et netis autot rentides panime kirja, et soovime automaatkäigukastiga autot, sest meie enda toyota on ka automaat. ja me keegi pole kordagi aussis manuaaliga sõitnud. ei taha mõeldagi vasaku käega käigu vahetamisele, brrr. auto rentisime firmast nimega wicked campers, vääga nurjatud ja naljakad värvilised autod neil. meie hipibuss nägi välja selline:


jõudsime kontorisse, allkirjastasime lepingu ja siis öeldi nii muuseas, et teie auto on manuaalkäigukastiga, et me ei tee nii vanasid autosid automaatideks ümber vms. MIDA? manuaal? kes sellega sõitma hakkab? kõigi näod venisid pikaks...marilil tuli muidugi geniaalne idee, et SIGRID SÕIDAB! sest marili pole eestiski eriti manuaaliga sõitnud. no mina olengi eestis sõitnud ainult manuaaliga, aga mitte mingi vana mikrobussiga.. .. .. mis seal ikka, hüppasin siis värisevate käte ja peksleva südamega rooli. "kuidas need käigud sisse käivad? oh siin on ju sidur ka, mis jalaga ma seda vajutan?" ausalt, kõik oli meelest läinud, kõigest viie kuuga. ja mitte, et manuaalkäigukast oleks suurim probleem olnud, probleem oli, et tegu oli mikrobussiga.. vana ja loksuvaga.. ja suurimaks mureks see, et ma ei pidanud sõitma kusagil porisel kruusateel, vaid melbourne'i suurlinnas, kus 4 ja pool MILJONIT elanikku ja no seega ilmselgelt peale minu veel palju autosid. alustasin sõitu. ma ei saand parklastki välja, juba suri auto välja. võõras auto. kohapealt minema saamine oli niiii raske, gaasi pidi väga tugevalt vajutama (okei, hiljem sain aru, et mitte nii kõvasti). esimeseks sihtkohaks oli paari kilomeetri kaugusel asuv tankla. kui sinna kohale jõudsin, olin niii õnnelik-auto on terve, meie oleme terved, kõik on hästi. tahtsingi sinna tanklasse jääda. aga ei, sinna me ei jäänud. autole hääled sisse ja great ocean roadi poole ajama. 




great ocean road'i sõitsime läbi 3 päevaga. kui oleks vaid rohkem aega olnud, oleks võinud viis päeva ka seal veeta. lihtsalt nii palju on vaadata ja teha seal. imeilusad rannad, armsad väikelinnad, metsik loodus tee peal... ja enamus teekonnast on kurviline ja mägine, kus soovituslik kiirus 25-45 km/h. 80-100 km/h lõike polnud just meeletult. seega võtsime asja rahulikult ja tegime road'i kolm päeva. 
















foto autor: Ave






marili kaamera töötlusprogramm

sini-must-valge










ööbisime oma autos, mille parkisime karavanparkidesse, et saaks kasutada dušše jne. kahjuks polnud meie rendiautos tekke ega magamiskotte, mida me ei osanud arvatagi. seega esimese öö külmetasime nii mis hirmus. ma ei suutnud meenutada, millal mul viimati nii külm oli. ärkasin öösel kell 2 ja vahepeal suikudes ei jõudnud hommikut ära oodata. ma polnud ainus külmavares. külmetasime kõik, aga ma sain sellest ööst endale palaviku, kurguvalu, nohu ja köha. kena puhkus eks :) järgmisel päeval meil ilmaga ei vedanud, sadas terve päeva ja lõpetasime sõidu juba kell 14 ning läksime magama, sest keegi polnd eelmisel ööl end välja puhanud. viimane road'i päev oli kõige pikem, sest tahtsime selle päevaga lõppu jõuda. nägime esimest korda elus vabas looduses koaalasid. nunnukad! külastasime road'i populaarseimat randa, kus asusid vanasti 12 apostlit. need on sellised lubjakivi moodustised ookeanis. väga ilusad ja omapärased. tänaseks neid seal enam 12 pole, vaid 7-8. aja jooksul on apostlid lagunenud, viimane langes alles mõned aastad tagasi. 



mõned apostlid..

mina ja 4 apostlit










külmmmmmm

terve great ocean roadi jooksul olin ma ainus autojuht, seega saan uhkusega öelda: "I DROVE THE GREAT OCEAN ROAD!" kui alguses tundus meie hipibuss mulle täielik nuhtlus, siis lõpuks hakkas ta mulle nii meeldima. käigud läksid ilusti sisse ja nii mugav auto tegelikult. harjusin suure autoga sõitmisega ka ära. nii mõnus oli istuda kõrgel ja näha kõike, nii et kapott ees pole. meil oli ees kolm istet, seega istusime kõik esireas nagu linnud õrrel. ainus jama oli auto juures see, et peegleid ei saanud reguleerida, need olid liiga madalal. seega kui vaja taha oli vaadata, siis pidin ennast allapoole laskma või siis pea-aknast-välja sobis ka. auto ise oli vana nagu juba mainisin. rool oli nagu vene traktoril, suur ja ümmargune. plärises ka nagu traktor. tundsin ennast nagu vanaaegse koolibussi juht. nii lahe :D



gas, grass or ass... no one rides for free :D:D järjekordne vaimukas wickedi buss

almost sigrid





wicked!



SHE SAID YES!!!

igas parklas leidus mõni lõbus wickedi rendiauto




meie kodu


uneaeg


mu armas autooo



maailma imet kaemas

ettevaatust maod!

NELJAS EHK VIIMANE VIDEO ON MEIE HIPIBUSSIST JA GREAT OCEAN ROAD'ISThttps://www.youtube.com/watch?v=48R8TgoLNXY



pärast great ocean road'i läbimist ootas ees viie tunnine sõit phillip islandile. selleks tuli sõita ka läbi melbourne'i. tulin küll mööda kiirteed ja pidin sellel püsima, kuid ei mina ega mu kaardilugejad suutnud aru saada, kuhu ritta pean hoidma ja keerama ning juhheeii!!! sõitsin siis kogemata melbourne'i kesklinna. õnneks selleks ajaks olin juba suht proff koolibussijuht, seega liiklusõnnetust ei põhjustanud.



järjekordne "hea" panoraam.. sisenen melbourne'i linnnaaa

PHILLIP ISLAND'il veetsime pooliku päeva. loodus meenutab iirimaa või uus-meremaa loodust, mitte et ma kummaski neis käinud veel oleks, aga pilte vaadates tundub sama. tühjad mägised rannaääred, ainult lambukesed puudu. niii ilus!






õhtu kulminatsiooniks oli meil pingviinide paraad. nimelt phillip islandil on võimalik osa saada pingviinide vaatlusest. selleks tuleb lunastada pilet ja minna pingile istuma ookeani äärde ja oodata. pingid olid kaares nagu teatris või kinos, stseeniks oli lainetes ookean. pimeduse saabudes hakkasid väiksed imearmsad pingviinid ookeanist väikeste gruppidena tulema. küll nad olid arad. ootasid üksteist ja kogusid kamba kokku ja kõndisid siis kaldale ja mäest üles oma ööbimispaikadesse. tegu on väikeste pingviinidega, nad olid sama suurusega nagu rannas olevad kajakad. pilte teha ei tohtinud, sest välgu särvides polekski need arakesed muidu kaldale julgenud tulla. niigi kujunes pingviinide paraadist välja pigem asiaatide paraad. kuna natuke tibutas, siis pärast esimeste pingviinide ära nägemist hakkasid asiaadid edasi-tagasi siblima - küll läksid ära, küll tulid juurde, küll vahetasid istekohta...püüdke olla noh :) aga siiski väga vahva üritus oli. toimub igal õhtul nagu ma aru sain. natuke üle 20 dollari maksnud pileti rahade eest hoitakse pingviinide elamispaiku korras ja hoolitsetakse ka muude loomade heaolu eest, kes saarel looduses elavad. näiteks oli saar täis imearmsaid väikseid jäneseid.. ja kahjuks ka nende laipu, sest nad on nagu kohalikud kängurud, keda nende rohkuse tõttu ka kahjuks palju auto alla jääb.


pilt: google


käisime ka šokolaadivabrikus. mmm...






järgmisel päeval sõitsin tagasi melbourne'i, andsime oma rendiauto tagasi. pidin nutma hakkama. no niii kurb oli. armusin täiesti ära sellesse autosse lõpuks. iga kell sõidaks sellega ennem kui meie toyota camryga. kahjuks hipibussi endale ei saanud jätta ja lendasime samal päeval tagasi sydneysse, kus meie kullake camry meid ootas. auto oli endiselt tänaval alles, kuhu ta jätsime. parkmistrahvi polnud saanud. kyle oli meid nõus jälle enda juurde ööseks ka võtma. vedas meil, sest järgmisel päeval pidi ta korterist välja kolima. käisime marili ja kyle'ga viimast korda ka sydney's klubis. seekord scubar nimelises klubis. see oli lahe koht, meeldis kõige rohkem nendest, kus sydneys käisime. tagasiteel koju jalutasime läbi ka sydney suurimast kasiinost. ma polnud varem kasiinos sees käinud, tahtsin näha milline see välja näeb. väga uhke oli, aga kuna esmaspäev, siis oli suhteliselt vaikne. 

kyle'ga peoleee

ja viimane puhkuse nädal oligi alanud. lahkusime oma autoga sydneyst. sõitsime BLUE MOUNTAINS'i, mis asub sydney külje all. sinimägedes (blue mountains) plaaanisime olla kaks päeva, kuid mõlemaks päevaks lubas vihma. õnneks ilmateade valetas ja esimesel päeval oli korralik rannailm. käisime matkamas ja erinevatel õhuteedel ning raudteel sõitmas. raudtee viis otse orgu, nii hirmus oli. kuskil hoiatavat silti ka ei näinud, üllatus oli suur kui alla sõites järsku kõik asjad ette lendama hakkasid. 





raudteee







sinimäed on meeeeletult ilusad. nii võimsad! kaljuäärel seistes näed all laiuvat vihmametsa. puud tunduvad pisikesed, sest ise seisad kõrgel. ümberringi laiuvad võimsad mäeahelikud. inimesed vastasasuval kaljuäärel on väiksemad kui kirbud. sellisel hetkel mõtled, kui väike on inimene ja kui võimas on loodus... kõikvõimas! 






kolm õde (three sisters)






ka oma teisel päeval plaanisime ühe pikema matka mägedes ette võtta, aga kuna ilm oli vihmane, siis lühendasime distantsi. vaated polnud paksu udu tõttu just väga head. meenus kohe byron bay lähedal tehtud mount warningu vallutamine, kus näha oleks olnud nii palju, aga mäetipus olev udu takistas seda. ometi oli matk mõnus, jalutasime koskede juurde ja sumedates vihmametsades.




sügis austraalias



blue mountains rahvuspark asub katoomba nimelise linnakese külje all. õhtul linnas jalutades kohtusime täiesti juhuslikult minnaga. oma sõbrannaga, soome tüdrukuga, kes varem gayndahis elas. küll maailm on ikka väike! pisikeses linnakeses keset suurt austraaliat juhuslikult sõpra näha. me teadsime, et minna parasjagu ka reisib, aga polnud õrna aimugi, et ta oma retkel ka parasjagu sydney lähedale on sattunud. sellepuhul läksime vihma eest sooja ülihubasesse kohvikusse nimega yellow deli, kus sooja õunasiidrit nautisime. küll see maitses omapäraselt ja hästi :) teenindajad olid nii jutukad ja istusid lausa lauda, et kliendi elulugu ära kuulata.

pärast sinimägesid algas tagasisõit kodu poole. kuna koju oli üle 1250 km, siis sõitsime seda teed 3 päeva. vahepeal ööbisime teepeale jäävas armidale'i linna ja tegime poolepäevase peatuse vanas heas stanthorpe's, kus terve detsembri ja pool jaanuarigi elasime ja töötasime. veetsime aega mõndade sõpradega ning ööseks sõitsime toowoomba linna, mis on meile ennegi hea paik olnud toidu-ja riidevarude täiendamiseks. pärast shopingut algas viimane sõit kodupoole. õnneks toowoomba-gayndah lõik on ainult 300 km. seekord kängurusid alla ei ajanud. enne gayndah'sse jõudmist lasi marili mulle vanu häid laule, mis alati gayndahi peale mõtlema panevad ja lõpuks silti 'WELCOME TO GAYNDAH' nähes tuli küll naeratus näole. koduuuu! 27 päeva olime eemal ja oli ikka hea tunne küll tagasi koju jõuda. elusa ja tervena, pärast sellist seiklusrikast reisi.




need 27 päeva olid kindlasti kõige põnevamad 27 järjestikust päeva mu elus. nautisin reisi iga päeva rohkem kui sajaprotsendiliselt. aga meeldejäävaimad punktid olid kindlasti kogu byron bay ja sealsed tegevused, 'kodus ja võõrsil' ranna külastus, vormel 1 etapp ja great ocean roadi läbisõitmine.. need on asjad, mida tehes ja milles viibides ei kadunud rõõm vist kordagi silmist


aitäh austraalia, et sa pakud mulle nii palju põnevat!


hakkan juba uut trip'i plaanima... :)





2 kommentaari:

  1. Jaa, Siki, väga lahe ja pikk postitus! Ütleks, et lausa sitaks äge :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ütleks täpselt sama! rõõm kuulda, et meeldis :)

      Kustuta