töö

täna räägin töö leidmisest ja oma tööst.

töö leidsime läbi telefonikõne. marili helistas stanthorpe tööagentuuri ja sealne töötaja ütles, et ilmselt oleks 3 eestlasele tööd pakkuda küll. räägitakse, et stanthorpe farmides on eestlased ja sakslased hinnatuim tööjõud. saatsime agentuuri meilile oma cv-d ja sealt edasi läksid need farmerile. õhtul veel gayndahis olles (oma uues kodus graigi pool) helistas agentuuri tädi meile tagasi oma mobiililt ning ütles, et tulge homme kohale, töö on olemas. vedas! :) meil läks ikka väga hästi, reaalselt võib austaalias tööd oodata ka kuu aega.
järgmine päev sõitsimegi siis kohale, nagu eelmises postituses kirjutasin. kohale jõudes läksime kohe tööagentuuri, ukse taga oli pilusilmade järjekord. astusime uksest sisse, seal oli ka umbes 5 asiaati tööd küsimas. tööbüroo naine just rääkis neile, et tööotsijaid on sadu ja kahjuks hetkel tööd pole pakkuda. ja hetk hiljem tervitas sama naine meid sõnadega, et siin te oletegi, eesti tüdrukud. meil lihtsalt väga vedas! täitsime erinevaid pabereid ja vastasime küsimustele. ostsin endale veel sealt laia kaabu/kübara vms, et kaela kaitsta päikese eest. näen sellega välja nagu aasia riisikasvataja :D tädi rääkis, kus elama hakkame ja andis koordinaadid kätte. edasi läksime toidupoodi, ostsin igaksjuhuks nädala varu toitu kaasa, kes teab, millal jälle poodi saab. linn on farmist 17 km kaugusel.

sõitsime farmi, kohtusime bossiga. tore mees, aga nõudlik. just selline, nagu ka tööbüroo tädi kirjeldas. ka bossi naine, 2 poega ja tütar töötavad farmis kõrgematel kohtadel.  jutud räägitud, näitas boss meile maja kätte. poisse pole lubatud majja tuua :D elame farmile kuuluvas majas. enamus farmitöötajad elavad hostelites ja kusagil mujal. farmimajas elavad lisaks meile veel 5 tüdrukut: meie toakaaslane korea pliks wendy, iirlased, inglane ja rootslane. maja asub õunapuuaedade lähedal väikse tehisjärve ääres. majas on kolm tuba, köök, söögituba, telekatuba ja piisavalt duširuume ning wc-sid. võib rahule jääda. maja ümber on palju lilli ja niidetud muru. aiandusega tegeleb siin niiöelda majahoidja widget (ilmselt on kirjapilt vale). ta on 60-70 aastane mees, kes elab kõrvalmajas ja hoiab ka meie majal silma peal. toob tuppa värskeid lilli ja on muidu muhe. oskab isegi mõned sõnad eesti keeles rääkida. minu nimi on ka tal meeles juba isegi. väike kõrvalepõige teemast, olen saanud endale 2 uut nime: secret ja sigarette. mõlemad kõlavad nagu "sigrid", seega kasutan neid kordamööda enda tutvustamisel :D ok secret ehk saladus on juba vana hüüdnimi mul, aga sigaretti kuulsin küll esimest korda aussis.

umbestäpselt kuu aega tagasi algas meie seiklus eestist ja selle kuu jooksul oleme elanud kokku 7 erinevas kohas. praegune kodu on meie kaheksas ja seda mõneks ajaks. kolimismõtteid veel peas pole. lõpuks ometi sai asjad kohvrist välja võtta ja kappidesse panna. päris väsitav on see kohvri otsas elamine.
järgmisel päeval ajasime tööpaberid korda. korralik bürokraatia ikka, ma ei teagi, kui palju pabereid me täitsime ja allkirju andsime. ja siis pidime ootama bossi, kuni ta meile näitab kuidas töö käib. oi seda ootamist, ootasime vist 5 tundi. teised töötajad, kes meist möödusid, ütlesid et see on normaalne. selline olevatki esimene tööpäev. ootamine ja ootamine. tundub, nagu uute töötajate proovile panek, et kas jõuavad ära oodata. vahepeal hakkas vihma sadama. ja täitsa lõpp kui külm oli. tuul vihises läbi. ma arvasin päriselt, et jään haigeks. ega polnud just väga pakse riideid ka seljas. üleüldse stanthorpe on selle piirkonna kõige külmem linn. ma võrdleks siinset temperatuuri eesti maikuuga. üleeelmisel laupäeval oli siin näiteks 13 kraadi sooja ainult, nii räägiti. olen siin olnud 7 päeva ja sellel ajal on ilm päris soe olnud siiski, ka 30+ kraadi.
jõudsime ikka ära oodata ja näidati ette, kuidas töö käib. ei midagi keerulist. töö ise on lihtne, aga tüütu. töö nimeks apple thinning ehk õunte harvendamine. peab lihtsalt õunu kobara küljest vähemaks võtma, et kõik saaks sama suureks kasvada selleks ajaks, kui neid korjama hakatakse.

pärast esimese täispika tööpäeva lõppu ei jõudnud ma tööd ära kiruda, nüüd kui 6 tööpäeva seljataga, olen juba rahulikum. olen arenenud ja enam mitte nii algaja, siis läheb töö ka kiiremini. teistelt kuulsime, et oleme piirkonna ühte kõige hullemasse farmi sattunud. ei oska kommenteerida veel, siiani on kõik korras olnud. ometi tean, et iga päev võib boss tulla ja öelda, et oli tore, aga kahjuks ei teinud sa oma tööd piisavalt hästi ja see on sinu viimane tööpäev. aga loodame, et niipea veel ei tule :) see farm siin on TOHUTULT suur. paarsada hektarit. töötajaid on ka paljupalju, juba ainuüksi umbes 20 eestlast töötab siin, lisaks muud rahvused. boss küsis meilt ükspäev, kas mõni eestlane veel kodumaale ka on jäänud? :D

siit kobarast tuleks nii mõnigi õun vähemaks võtta

laupäeva õhtul läksime teiste eestlaste juurde külla. neli neist töötab meiega samas farmis, kaks mujal. kuulasime, mida targematel meile farmitööst rääkida on. õhtu edenedes läksime linna, külastasime kohalikku kõrts-klubi. täitsa huvitav pleiss. samuti on see eestlaste seas väga populaarne koht laupäeva õhtuti, eks neid seal ikka oli sellel korralgi. peod lõppevad siin varem kui eestis. kell 2 pandi tuled põlema ja aeti rahvas välja, või isegi enne kl 2.

järgmisel päeval ehk pühapäeval läksime linna, toiduvarusid täiendama ja soojemaid riideid ostma. riideid me ei saanud, sest ainsad sobilikud poed on pühapäeviti suletud. linnas on kaks suurt toidupoodi: woolworths ja IGA, üks neist pühapäeviti suletud. ebanormaalne.  koju tagasi jõudes kuulsime tüdrukutelt, et boss oli meid otsimas käinud, et meiega rääkida. mul jättis süda löögi vahele. olin kindel, et nüüd on mingi jama. äkki poleks me tohtinud eile peol käia või mida iganes. olin kindel, et nüüd vallandab. sest nagu..millest ta ikka rääkida tahab?! ei jõudnud ära oodata, millal ta uuesti tuleb. üsna pea tuligi, läksime neljakesi õue rääkima.  jutt oli hoopis teistlaadi. kuna paar päeva varem ta küsis meilt, kas atv-ga sõita oskame ja mina ja ave vastasime, et oleme sõitnud küll, siis oli tal hoopis üks töö pakkuda. tööks on taimekaitse tegemine ehk õunapuude pritsimine mingite putukate vastu. tööd on iga nädal ühel-kahel päeval, ülejäänud nädala saab ikka harvendamist teha. niisiis pidimegi otsustama, kumb meist taimekaitset tegema hakkab. mõlemad olime sobivad, aga ave ütles, et ta pole päris kindel, kas ikka tahab teha. otsustama pidi kiirelt. mina olin väga põnevil. aga hirmul. maailma suurim põdeja nagu ma olen. peas keerlesid mõtted, kas ma ikka saan hakkama jne. tundus suur vastutus. olin nõus, samal õhtul läksin harjutama 10 minutiks ja järgmisel päeval oli esimene tööpäev.

töö näeb välja nii, et atv küljes on 80 liitrine paak, kuhu sisse käib vedelik ja atv lenksu vms küljes nupp, mille vajutamisel prits tööle ja kinni läheb. iga rea lõpus panen korraks kinni, keeran atv uude ritta ja panen pritsi jälle käima. tööd on palju, paaki käin täitmas iga umbes 30-45 minuti tagant. täitsa ise :)

esimene tööpäev nägi välja selline, et läksin poole 8ks kohale. minu ülemuseks (siin öeldakse supervisor) on bossi poeg daniel. tema ülesandeks on mulle blokid kätte näidata, mida pritsima pean. üks blokk on üks kuni mitu hektarit suur. ja korraga näitab ta mulle üle 10 bloki, vahest isegi 20. miks just mina pean olema maailma kõige halvem orienteeruja??? oi kui raske on meelde jätta neid kõiki. tema istub atv roolis, mina selja taga ja siis ta kihutab mööda õunaaeda ja näitab: "this one! and this one! and..." ühtede puude vahelt läheme sisse, kusagilt tagant jõuame välja. minuarust on kõik need puude read ühesugused. mööda kihutades püüan mällu salvestada kiirelt märke, mille abil mingit blokki meelde jätta ja hiljem üles leida, nt siin on see palk selline ja siit on võrk natuke katki, või siit paistab mingi maja katus natuke või mis iganes. olen nüüd aru saanud, et kõik need blokid on omavahel seoses. aga kuna ala on nii suur, siis ma ikka korralikult ekslen seal. vahest pritsin kusagil ja siis avastan, et siin olen juba olnud ja töötanud. õnneks on mul kiire atv ja saan koguaeg ringi sõita ja vaadata ja kontrollida, mis kohad juba tehtud on. atv-ga sõita mulle meeldib. boss rõhutas esimesel päeval mitu korda, et see pole mingi lõbutöö. jah, saan aru, et pean olema hoolas atv-ga sõitmisel ja tähelepanelik pritsimisel. seda ma kindlasti ka olen. aga no nii lahe on atv-ga ringi sõita, mis teha! ei saa varjata oma elevust, et fun on. kuna masin on võimas, siis käed on õhtuks ikka päris valusad rooli keeramisest. kui rida lõppeb, tuleb tavaliselt kohe kraav ja pean ettevaatlikult keerama uude ritta, et mitte kraavi sõita. samuti pole maastik päris loodis. väga tihti sõidan üks atv pool kõrgemal, või siis läbi kraavide või läbi lompide ja hüpekate. ikka igasugust maastikku on siin. kui blokid pritsitud, helistan danielile, kellega siis kokku saan ja uusi platse lähen vaatama. esimesel päeval töötasin 12 tundi. kuna siin 6 või poole 7 ajal õhtul läheb pimedaks, siis viimased tund aega töötasin tulede valgel kottpimedas. see oli kõige lahedam. nahkhiired lendasid ja mujale kui enda ette ei näinud. vihisesin mööda õunapuu aeda vist veidi kiiremini kui ette nähtud, aga sain kõik plaanitu tehtud. muidu kiirus, millega pritsimiseks sõitma peaksin on 20 km/h umbes.  õhtul koju jõudes olin niiiiiiii väsinud. 12 tundi atv-ga ringi kimanud ja korralikku mälutreeningut teinud. aga olin päevaga samas VÄGA rahul! uskumatu, et mind pandi sellist tööd tegema. sobib mu õpitud erialaga ideaalselt. kõik teised pritsijad on siin mehed ja sõidavad traktoritega, kus pütid taga. kohtun nendega siis, kui käin paaki täitmas. koguaeg lehvitavad ja naeratavad. ja siis ma taban end taas mõttelt, et teen ka sama tööd, lahe :D lihtsalt masin on väiksem. samas tundsin end vahepeal ikka täieliku puupeana. päeva lõpus küsisin oma supervisor'ilt, kuidas ta mu tööga rahule jäi. ütles et olen väga hea sõitja, aga vahest unustan ikka midagi ära. jah, nii on. õnneks sain ise alati aru, kui miskit kuskil tegemata oli ja ütlesin seda talle ja läksin uuesti tegema. sain ka järgmisel päeval veel pool päeva taimekaitset teha, kuna palju puid oli vaja pritsida. uuel päeval polnud ma enam nii juhe ega eksinud ära. ainult ühel korral olin veits segaduses. tundus, et üks blokk vajaks pritsimist, püüdsin meenutada, mida daniel selle kohta räääkis, et kas on vaja või ei. arvasin, et ju ikka on, sest õunad on küljes. püüdsin leida teed, kuidas sinna saaks. ei leidnud. otsisin kraavis laugema koha ja läksin läbi kraavi. korraga hüüdsid mind kaks töötajat, kes eemal harvendust tegid, õnneks ma kuulsin neid läbi atv müra ja sõitsin nende juurde. selgus, et olin naabri aeda läinud. siit ka põhjus, miks teed ei olnud :D õnneks pritsida veel ei jõudnud. feil :D

minu masssin:

see kollane on 80 liitrine paak

kuna õunapõldude blokke on meeletult palju ja need asuvad igalpool laiali, siis pean uude kohta minemiseks kasutama osadel kordadel ka maanteed. üks asi on autoga sõita 70 km/h maanteel, teine asi atv-ga. adrenaliiiin! :D aga kiiver on mul peas, seega no worries.

ahjaa, ja kängurusid ja jäneseid on palju siin. eriti neid esimesi. jooksevad võidu mu atv-ga koguaeg ja mitu korda on mulle ka kõrvapõõsast ette hüpanud. kui austraalia alguspäevadel käisime känkse looduspargis vaatamas, siis nüüd on kõik känksid ja jänksid mul siin sõpsid. känguru on siis sama tavaline kui eestis metskits, või siis veel tavalisem.

oh väga pikk tekst sai pritsimise kohta. aga ma ei oska kirjeldada, nii vinge oli ja hea tunne. järgmine nädal peaksin saama jälle atv tööd teha, aga eks elu näitab. loodan, et nad vahepeal meelt ei muuda. seni thinnin õunu, mis on ka juba tolereeritav töö :)

eile jäi tööpäev lühikeseks, sest ilm muutus. thinnisime õunu ja järsku hakkas tibutama. hakkasime koju minema (õnneks olime kodu lähedal põllul), ja siis hakkas rahet sadama. suuured rahejupid, päris haiget tegid. jooksime koju suures rahes, enne kojujõudmist sadu lakkas, olime läbimärjad. siis oli selge- täna tagasi tööle ei lähe, lähme hoopis linna sooje ja vihmakindlaid riideid ostma. läksime. ja mida me ei saanud, oli riided!!! lihtalt ei müüda siin soojaid riideid. riidepoe spordiosakonnas pole isegi dressipluusi müügil. ulme. ometi on see piirkonna külmeim linn. poes kohtasime eesti tüdrukut, kes kinnitas meile, et siit tõesti ei saa soojaid riideid osta. kaks kaltsukat on me viimane variant, aga need olid suletud juba tol päeval. samas kaltsuka klaasuksest sisse vaadates tundusid seal ka põhilisteks müügihittideks bikiinid ja muud õhemad riided. mul on ainult üks soe riideese siin kaasas (sest ma tulin austraaliasse!), selleks on ilus ja sädelevate kivikestega pusa. aga suva need kivikesed, kannan seda nii töö- kui puhkehetkedel.


austraalia tormieelne ilm:

edu meile tööl eks!

õnneks ei ole samasugused nokatsid

We are 3 estonian girls and we are looking for a job

pole väga kaua kirjutanud. see ei tähenda, et oleksin elanud igavat elu. vastupidi - vahepeal on juhtunud vägaväga palju.
alustan sellest, et oma viimase couchsurfingu hosti juurde pidime jääma esialgu umbes 4 ööpäevaks, aga lõpuks olime seal vist kokku 8-9 ööd. ei taha mõeldagi. liiga kaua. põhjus, miks seal nii kaua elasime, oli, et tahtsime osta endale auto ja host ryan lubas aidata meil sobiva auto välja valida, sest ega me ise autodest suurt midagi ei tea. ryanil oli aga koolis kiire aeg ja enda elu ka elada, seega me sõltusime temast. kui tal vaba aega oli, helistas ta automüüjatele, päris neilt autode kohta ja sobivusel läksime koos siis autot vaatama. kokku käisime vaatamas vist 3 autot. igal autol oli mingi viga küljes, põhiliselt õlileke. lõpuks oli seis juba nii lootusetu, et mõtlesime bussiga brisbane'st edasi liikuda. siiski suht viimasel hetkel leidsime endale sobiva auto. seega rõõm teatada, oman nüüd autot: toyota camry 1999 :) eelistasime universaalkerega autot, et oma kohvrid taha ära mahutada ja et muu kola jaoks ka ruumi oleks.. ja et lisaks kraamile ise ka muidugi ära mahuks. auto on küll suur, aga selle viimasega (et ise ära mahuks) on natuke raskusi vahepeal :)
auto olemas, tuli edasi mõelda, mida teha. selge oli see, et puhkus on läbi ja peaks vist minema kusagile tööd otsima, et ka edaspidi austraalias ära elada. eelistuseks oli esialgu farmitöö, sest sinna on lihtsam korraga kolmekesi tööle saada. aga kuhu minna? austraalia on suur ja lai. ega väga ei teadnudki, kuhu minna. mina eelistasin linnakest brisbane'st lõunapool, nimega stanthorpe. sest seal pidavat parasjagu hooaeg käima ja tööd nagu jaguks. tundus, et tööle saamise aeg oleks olnud umbes paar nädalat. see on okei austraalia farmide puhul, sest tööotsijaid on siin mee-le-tult. samuti teadsime, et stanthorpes elab-töötab ka väga palju eestlasi. kuna arvamused olid erinevad, siis stanthorpe jäi esialgu kaugemasse tulevikku ja võtsime suuna hoopis brisbanest põhja poole, linna nimega gayndah, kus pidavat käima või algama tsitruseliste hooaeg. kuna vahemaad on pikad ja me pole veel profid vasakpoolses liikluses autoga, millel on rool paremal pool, siis otsustasime, et korraga tervet pikka sõitu ei tee, vaid ööbime tee peal hostelites.
esimeseks sihtkohaks sai caloundra linn. see asub sunshine coastil, mis on rannikuala austaalia idakaldal. meeletult ilus, niipalju kui nägime. ega varem suurt eeltööd ei teinud, arvasin et caloundra on mingi pisike linnake, aga ei. üsna suur rannikuäärne linn, millesse kohe armusin. populatsiooniks 40000 inimest.  selle linna võib panna nende linnade listi, kus elada tahaks. vaevalt ma sinna elama satun, aga listi võib ikka kuuluda. ööbisime backpacker'ite (nn seljakotirändurite) hostelis, kus oli väga räpane ja inimesed olid lärmakad. magada siiski sai. järgmisel päeval liikusime mööda ranniku äärt veidi edasi, linna nimega maroochydore. mina jälle arvasin, et tegu mingi urkaga, aga ei. populatsiooniks üle 40000 inimese ja jällegi väga ilus rannikuäärne linn. ööbisime jällegi hostelis, kus elas ka üks eesti tüdruk. see oli mul esimene kord austaalias võõrast eestlast näha tol korral. tüdruk töötas samas linnas juuksurina. rääkis, et jube raske oli juuksurina tööd leida, sest ajatakse taga hullu kogemust. samuti rääkis, et salongis, kus ta töötab, peab juuksur olema üles löödud nagu printsess. kõike oma näos pidi rõhutama ja soeng pidi väga sätitud olema.  sellel
hommikul tõusin äratuskella peale ja vedasin ennast jooksma. tegime mariliga ühe korraliku tiiru. jooksma hakkasime umbes 7 ajal hommikul. linnas elu juba käis, jooksime mööda kohvikutest, mis olid hommikusööjatest pungil täis, inimesed külastasid turgu, oli palju jooksjaid-kõndijaid-rattureid. jooksime mööda ookeani äärt. vesi oli täis surfajaid ja hommikuujujaid. enamus juba lõpetasid surfi (kell 7 hommikul). seega jah, kui mina arvasin, et olen jube varajane, kui kell 7 jooksma lähen, siis nalja kah, olin üks hilisemaid. päike lõõmas ja oi kui palav oli. õnneks oli raja ääres palju kraane, tänu millele end värskendada sai. lõuna ajal jätkasime teekonda. umbes kella 18 ajal jõudsime sihtkohta, linna nimega GAYNDAH.
oh gayndah, nii kahju oli sealt lahkuda. linn, kus meie (3 eestlast) saime kiirelt "kuulsaks". linn, kus igal hetkel püüdsin kohaneda uue olukorraga ja juba järgmisel hetkel see muutus ja siis püüdsin uuesti kohaneda. räägin siis lähemalt. olgu öeldud, et wikipedia järgi populatsiooniks 2000 inimest. meenutas sellist räpina suurust linna, ainult et KÕIK erines räpinast :D olime eelnevalt uurinud erinevate elamispaikade kohta. ega variante väga palju polnud, sobilik koht tundus karavanpark. püüdsin eelneval ja samal päeval telefonitsi karavanpargi omanikku kätte saada, aga võimatu. saatsin ka meili ning alles veidi enne gayndah'sse jõudmist sain ka vastumeili, et tulge, koht on olemas teile. huh, vähemalt ei pea lageda taeva all magama. kohale jõudes kohtusime sõbraliku tädiga, kes omas karavanparki. saime endale oma majakese, kus 3 voodikohta ja ka köögiosa. pargis oli ka palju karavane, aga meie saime majakese (cabin'i). olime väga rõõmsad ja plaanisime seal veeta ka oma jõulud.tädi lubas aidata tööd otsida. olime jälle rõõmsad. ta andis meile järgmisel hommikul kellegi telefoni nr, aga see isik teatas, et tema farmi hetkel töötajaid vaja pole. saabus väike reaalsuse hetk, et kõik polegi nii ilus. sellest hoolimata ei andnud me alla ja samal hommikul seadsime oma sammud tööbüroosse. imelik, et nii väikses linnas tööbüroo on. tööbüroo onu oli väga sõbralik ja muhe, tegi koguaeg silma, nimeks peter. rääkis, et eestlased talle väga meeldivad ja nendel siin linnas hea maine. jama ainult selles, et hetkel pole väga tööd pakkuda, kuna hooaeg pole veel alanud ja need tööd mida juba tehakse, neil on töötajad olemas. jälle reaalsuse hetk. täitsime seal siiski mingid paberid tööotsimise kohta ja onu püüdis meid siiski aidata, andis mõned nr-d ja aadressid, kust tööd võiksime küsida. helistas ka ise farmeritele, et 3 eesti tüdrukut otsivad tööd ja kiitis meid taevani. siiski polnud tööd kuskilt võtta. me polnud ainsad tööotsijaid. tööotsijate avalduste virn oli laual kõrge ja ilmselt enamus neist on seal kirjas juba enne meid ja neile leitakse enne meid töö. siiski soovitas onu nädalaks linna jääda vaadata, kas tuleb mingeid pakkumisi. järksu ilmus tööbüroosse üks mees (nimeks graig), kes uuris, kus eestlased siis ka elavad ja palju me oma karavanpargi majakese eest maksame. hinda kuuldes tegi suured silmad ja kirus karavanpargi naist (meie jaoks oli hind normaalne võrreldes eelnevate hostelitega) ja pakkus, et võime minna tema juurde elama ja maksta umbes poole vähem kui karavanpargis. mõte tundus hea, kuid ööbisime ühe öö veel karavanpargis. hommikul käisime mariliga jooksmas. absoluutselt kõik autojuhid viskasid käppa ja inimesed lehvitasid oma aedadest. kui sõbralik vastuvõtt :) päeval käisime ümberkaudsetes farmides uurimas, kas neil töötajaid on vaja. ega väga ei olnud küll vaja. jätsime igaksjuhuks oma numbrid. üks farmer saatis meile kõigile isegi sõnumid sisuga: kui te, tüdrukud, vajate kohta, kus elada, seni kui midagi selgub, võite minu juures elada mõned päevad tasuta :D tundus kahtlane. ei läinud sinna, sest meil oli võimalik graigi juurde ka minna. seda me ka tegime. graig elab koos oma abikaasaga, mõlemad väga toredad. 50-60 aastased. maja on suur, lapsed on kodust eemal, toad seisavad tühjana. see on ka põhjuseks, miks meile maja pakuti. seal on varemgi farmitöölised euroopast elanud.
ja nüüd majast: lihtsalt uskumatu!!! esiteks-igaüks meist sai oma konditsioneeriga suure voodiga toa. teiseks- meil oli oma väliköök. kolmandaks- suur aed ja jõusaal, mida võisime kasutada nii palju kui süda lustib. neljandaks- tasuta internetiühendus (suht harv nähtus siin), viiendaks- oma vannituba. mida veel tahta. ja naeruväärselt väike üürihind. lisaks pakkus onu välja, et me ei peagi maksma esialgu, piisab kui teeme paar tundi päevas aiatöid. ulme! lukselu lihtsalt. püüdsin siis kohaneda mõttega, et sinna ma jäängi ja seal veedan oma jõulud. kõige selle ilusa peale pidime mõtlema ka, et kui tööd pole, pole mõtet niisama ka passida kellegi kodus. tööbüroo onu rääkis, et püsiva töö leidmiseks võib minna koguni kuu aega. samal ajal tegelesime endiselt töö otsimisega. nähes, et gayndah'is midagi silmapiiiril pole, helistas marili stanthorpe linna tööbüroosse (see linn, kuhu mina korraga minna tahtsin). vastuseks saime, et ühes farmis oleks kohe töötajaid vaja. väga pikalt me ei mõelnud. töö ootas meid. ööbisime oma ainsa öö uues kodus. see oli kõige mugavam öö kogu austaalias veedetud aja jooksul ja kõige parem uni. suur voodi, kus üksi laiutada. couchsurfides pidime tihti voodit jagama kolmekesi ja hostelites naris magama. nagu juba öeldud, siis VÄGA kahju oli lahkuda. jutt jäi umbes selline, et tööbüroo onu püüab leida meile jaanuariks töö ja ehk on siis graigil veel majas vabu tube ja saame ikkagi sinna tagasi elama minna. nad olid ka kurvad, et me jääda ei saanud. aga jaanuarini on veel aega ja kes teab, mis meist selle aja peale saab. linn meile meeldis igaljuhul. väike, aga armas. inimesed ka toredad. nt olime ühele tüdrukule meelde jäänud, sest käisime ühes farmis tööd küsimas ja tema elas seal. kui ta järgmisel päeval tänaval meist autoga mööda sõitis, siis peatas ta auto ja esiteks vabandas (:D), et meid segab ja pakkus meile ühe temale tuttava farmeri telefoni numbrit, kust võime ehk tööd leida. kahjuks sellel farmeril hetkel rohkem töökäsi vaja polnud, aga siiski ülimalt kena sellest võõrast tüdrukust, kellele meelde jäime.
niisiis lahkusime kurvana gayndah'st, et sõita stanthorpe'i, kus ootab meid töö, mis samas jällegi rõõmustab.  teekonna pikkuseks 440 km, mina sõitsin sellest viimased 140 km. päääris jube. vasakpoolne liiklus ja mina seal siis mööda vasakut kraaviäärt sõitmas. peab veel harjuma, aga sain sõidetud :) tubli olen.

rõõm teatada, et nüüd oleme tööpliksid! tööks on õunte harvendamine. seljataga on 4 tööpäeva ja tööst räägin lähemalt järgmises postituses, sest uneaeg on. loodan seda teha homme. töö leidmine läks tegelikult kiirelt. reaalselt otsisime seda vast maksimaalselt nädal aega, võibolla isegi vähem. gayndahis olime kokku 3-4 päeva ja enne seda olime netist mingeid tööpakkumisi vaadanud ja helistanud. tegelikult oleme palju pakkumisi saanud. enim kõneainet tekitas meie seas lüpsjatöö, mis algaks jaanuaris (onu on mitu korda helistanud ja uurinud, kas ikka tuleme). siis pakuti meie maitsetaimede rohimistööd, tomatite korjamist ja veel mitmeid töid.  kõigi tööde puhul oleme leidnud miinuseid rohkem kui plusse. meie uue töö puhul on aga plusse rohkem.

kahjuks sellesse postitusse pilte ei tule, sest internetiga pole siin just parimad lood. saan kasutada ainult mobiilset internetti.  aga pilte on mul blogi jaoks palju ka küll neid ka varsti teiega jagan.

see you!

Rock climbing

laupäeval toimus meil siin rahvusvaheline pidu. kohal olid siinsed majaelanikud (itaallased, uusmeremaalane, venelanna, poolakas), meie - eestlased, endised couchsurferid prantslased ja uued couchsurferid sakslannad. ryan rääkis, et meie 3 oleme tema esimesed ametlikud couchsurferid, läbi internetilehe .
pidu oli tore, inimesed on lõbusad ja avatud ja ryan pakkus palju head süüa meile. õhtu edenedes toodi ülakorruselt alla kitarr ja kaunihäälne marili tutvustas selle saatel eesti muusikat. kõik olid lummatud. muideks ryan on juba teine kohalik, kes on öelnud, et eesti keel meenutab "lord of the rings" filmi.

paremal meie tore host ryan ja laual paljupalju süüa :)

pidu lõppes minu jaoks enne 4 hommikul (teil eestis oli samal ajal siis alles kell 20. jah, me elame "tulevikus"). hommikul läksid majaelanikud kriketit vaatama. see on siin väga popp. tegime kriketifännidega pilti ka:

ja kogu ülejäänud päev oli SEIKLUS. plaan oli minna jalgratastega linna ja seal mägironida. meid oli 4, aga läksime 3 rattaga linna. mina ja marili saime kumbki omale ratta , ave ja ryan sõitsid tandemrattaga, kus oli kaks paari pedaale ja kahed roolid. ryan kimas üle vasaksuunaliste autoteede, mina tema järel. hulluke :D olen väga algaja veel selles liikluses, kõik on ju vastupidi. aga eks see oligi hea harjutus tulevaseks autosõiduks.

kohale jõudnud, hakkasime valmistuma mägironimiseks. ryanil on oma isiklik varustus selleks ja ta oli ka meie niiöelda instruktoriks. ta on ikka tõeline kaskadöör, me hoidsime hinge kinni, kui ta max paari minutiga kalju tippu ronis, et meile nöörid sinna kinnitada.

võisimegi alustada, alguses ronis ave, siis marili. ilm oli ilus, aga väga lämbe, õhku polnud. ma terve selle aja mõtlesin, kas ma ikka tahan seda teha. pea valutas ja juba ainult vaatamisest oli süda paha. mõtlesin ikka proovida. panin rakmed külge, hakkasin tegema esimest sammu, ja siis kostis mürin. jah, torm saabus. ja veel kiiremini saabus vihm. kõik asjad olid pilla-palla, viskasin kaamera ja sellised asjad kotti, samal ajal hakkas sadama suurte tükkidega rahet, päris valus oli nendega vastu pead saada. jooksin puu alla, selleks ajaks olin läbimärg. 

vihma vaibudes muutus tavaline kaljusein imeliseks koseks. ryan tahtis kose alla minna, tegin temast pilte.

mõtlesin, et olen juba niigi märg, miks mitte ka ise sama teha :D eemaldasin oma mägironija rakmed ja jooksin kose alla. täitsa lõpp kui lahe!

tormi lõppedes ajasin uuesti rakmed selga, sest tahtsin ka mägironimise ära proovida. see oli VÄGA raske. kui ikka kätes jõudu pole, siis pole seal suurt midagi teha. olin kinnitatud nööri külge, aga üles pidin ronima mööda kaljut, mitte mööda nööri. nöör on ainult turvalisuse pärast. kivid olid märjad ja libedad ja ma ise olin läbimärg, kusagilt polnud kinni haarata, kaljul pole ju käepidemeid. oijah, oli raske. aga siiski suutsin ronida maapinnast ikka mitumitu meetrit kõrgemale.

mina

ave

THANK YOU RYAN!!!

Road trip

täna oli selline päev, mille sarnaste pärast ma aussi tulin. ehk siis seiklust täis. kuna meil kolmel on plaan kambapeale endale auto osta ja sellega brisbane'st edasi liikuda, siis hetkel tegeleme autootsinguga. meie host  ryan teab autodest väga palju ning oli nõus meid auto ostmisel aitama. valisime siis netist suure portsjoni meile sobivad autosid välja, ryan praakis enamus välja ning alles jäi täpselt 5 autot, mida oleks mõtekas osta. müüjatele helistades selgus, et enamus on müüdud või muu viga autol küljes. üks tundus aga ok, seda tahtsime minna vaatama. millega aga minna? ryani autoga. seal oli üks AGA. autos on ainult 2 kohta, sest taga istmeid pole. mis seal ikka, mina istmest ei hoolinud, ryan ütles et "kuudis" võib ka sõita. selles niiöelda kuudis polnud aga istmeid ega selletõttu ka turvavöösid. suva, hüppasime avega kuuti, kükitasin mingi rattakoopa ääre peale labida kõrvale ja sõit võis alata. kestis see mööda kurve oma pool tunnikest. taustaks mängis kohaliku kollektiivi (Cheap Fakes) CD, tripp algas selle lauluga. mõõnnuuusss!!! soovitan teilegi seda bändi.

see oli seiklus :) loksusime kuudis, kohele jõudes vaatas ryan auto üle, ei sobinud. õli lekkis ja muud probleemid. väga kahju oli. aga samas, kui me oleks ilma temata läinud ja vaadanud, et "oi näe kena sinine auto. päris suur ka, mahutab kindlasti me kohvrid ära. müüja ütles, et väga hea auto on ja kõik on korras", siis oleksime halva diiili teinud. pole mõtet kurvastada. uus auto on parem :)

väike video meie kuudis sõitmisest:

koju jõudes hakkasime söömaa. peagi saabusid igaõhtused külalised opossum koos pojaga. nagu kaks kassi, kui siin sarnasust püüda leida. nina ja saba on siiski teistsugused. ryan andis neile rosinasaia ja see maitses neile. minu loomalistis on nüüd ka opossum. kes järgmiseks? :D

meil on väga vedanud oma host'iga. oma vabast ajast viitsib meiega nii palju tegeleda. vastutasuks küpsetame talle homme hommikusöögiks pannkooke. see pole aga kõik, kuuldavasti on ryanil meile ka pühapäevaks üks plaan välja pakutud, aga sellest juba järgmises postituses.

Koaala park

eilseks oli meil plaanitud minek koaala parki. mõeldud-tehtud. ärkasime tunduvalt varem kui muidu, sigrid liigutas ka end kiiremini kui muidu.. ja juba 8.40 astusime koduuksest välja, et minna rongile, millega sõita linnaliini bussipeatusesse ja sealt edasi 9.20 bussile, mille lõpp-peatuseks Lone Pine Koala Sanctuary nimeline "loomaaed", lisainfot SIIT. bussijaama jõudsime õigeks ajaks, kuid seni kui bussiaegu vaatasime ja kohmitsesime, sõitis meie buss meist mööda. siin ei peatu bussid igas peatuses, vaid ainult siis kui bussijuhile peatumiseks viipad. meie seda ilmselgelt ei märganud teha ning ei jäänud muud üle kui uut bussi oodata, mis pidi minema tunni aja pärast. päike lõõmas ja lõime siis tunnikese aega surnuks kõrval asuvas mcdonaldsi sarnases burksiputkas.

pärast mõttetut passimist läksime tagasi bussijaama, kuhu meie buss ei tulnud ega tulnud. mulle tundus, et teine tunnike passimist ootab ka vist ees. õnneks mitte, buss hilines "kõigest" 20 minutit.

koaala park oli väga põnev!

see pole tavaline loomaaed, mida harjunud nägema. peamised eksponaadid on koaalad, kelle majakesi leidus iga mõnekümne meetri tagant. koaalad olid väga armsad ja naljakad. magasid, liigutasid ennast väga aeglaselt ja hoidsid vaevu silmi lahti. nüüd pilte vaadates on jälle hea meenutada nende naljakaid poose.

lisaraha eest sai ka koaalat kallistada ning siis see ka fotole jäädvustada. kes pilti ei tahtnud, võis ka tasuta koaalat kallistada. seda ma ka tegin ja salvestasin pildi mällu :) selleks oli spetsiaalne inimene, kes pani koaala minu kätele istuma ning seejärel pontsakas koaala haaras minust kinni. koaalad on pehmed nagu karvapallid.

kuigi selle lühikese austraalias oldud aja jooksel olin juba kängurusid näinud, ei jätnud ma kasutamata võimalust nendega uuesti kohtuda. selles pargis oli kängurude jaoks suur aiaga ümbritsetud ala, kuhu nad siis turistide jaoks toodud olid. kuna nad inimestega nii harjunud olid, ei teinud nad teist nägugi, kui neid paitati ja koos pilti tehti. minu hirm oli muidugi suur, kartsin looma reaktsiooni. esimene pilt, kus tahtsin känguruga olla, on minu poolt väga arglik. vaevu julgesin käe looma poole välja sirutada.

veidi aja pärast muutusin julgemaks ja julgesin kängurule lausa ligemale minna.

lisaks kahele eelmainitud loomale näidati erinevaid suuri linde, madusid ning sai uudistada dingode, vombatite jt puuride juures. samuti toimus väike show, kus näidati kuidas välja õpetatud koerad ajasid lambaid karjana täpselt sinna paika, kuhu nende treener käskis. lambad tundusid lollikesed ja koerad targad.

lisaraha eest sai lasta endale madu (püütonit) kaela panna ja siis sellest pilti teha. kardan KÕIKI roomajaid vägaväga, kuid korraks olin nõus isegi proovima ja oma hirmust jagu saama, aga siiski EI. nii julge ma veel pole, hirm oli suur. siiski kasutasin võimalust esimest ja ilmselt viimast korda päris madu katsuda. ei olnud just meeldiv..ja kui ta mul veel kaelas oleks olnud, uuhhh.. külmavärinad!

ja jälle jooksid pargis vabalt ringi hiigelsuuruses sisalikud. nad on sama värvi kui kuivanud lehed ja tuleb jalge ette vaadata, et peale ei astuks. kuigi ilmselgelt tema kardab mind rohkem kui mina teda ja ta jookseks enne eest kui ma ta sabani jõuaks, aga ikkagi. mina ka kardan (jah, austraalia on minusuguse roomajate-kartja jaos küll õige koht :D).

oli tore päev :)

koju jõudes pakkisime kiirelt kohvrid ja kotid, jätsime steveniga hüvasti ja asusime teele uue kodu poole. uus kodu asub kesklinnale lähemal. meie võõrustajaks on uus-meremaalt pärit ryan. kohale jõudes valmis tal just spaghetti bolognese, mida ta lahkelt ka meiega jagas. maja on väga suur, tube on 5-8 ma arvan. pole kokku lugenud. korruseid on 2 nagu ikka. saime oma kohvreid jälle trepist üles vedada. mõne päeva pärast alla tagasi... lisaks ryanile elavad siin hetkel itaallane, itaallanna, poolakas ja venelanna. seltskond on super!!! ja laupäeval saabuvad siia couchsurfima kaks sakslannat. kuna mu inglise keel ei ole (veel) väga hea, siis on mul esialgu võõral maal natuke raske suhelda, kui kõigest aru ei saa. aga märkasin, et selles majas pole mul nii suurt keelebarjääri. ilmselt sellepärast, et majaelanikud on tulnud austraaliasse igalt poole maailmast ja pole seda austraalia aktsenti nii tugevalt. palju lihtsam on suhelda, kui eelmiste host'ide juures.

...õhtusöögi ajal külastab meid loomake nimega opossum, kes kannab poega turjal. mööda maja seina ronivad sisalikud. sigrid peab veel harjuma :) täna sai alles nädal aega austraalia pinnal. ning nähtud ja katsutud on juba kängurud, koaalad, maod, kaanid ja teised elukad. mis järgmiseks?

uus kodu mõneks päevaks:

samas ruumis pliit, grill, söögilaud ja auto. parempoolne uks viib kööki.

meile eraldatud nurgake, ruumi jagub:

Fake beach

täna veetsime enamuse päevast brisbane'i kesklinnas päevitades. meie kolm + siin peatuv sakslanna. keset linna on rajatud tehisrand ehk fake beach. päike võttis hästi ja vesi oli selge ning soe. Seega nüüd saan öelda, et esimene päris ujumine tehtud! :)

homme läheme koaala parki. jah, tõelised turistid!

täna on meie viimane öö steveni kodus, sest homsest elame juba ryani juures. tema on ilmselt selleks korraks brisbane'is meie viimane host, sest plaanime edasi liikuda. kuhu, eks see veel selgub. 

Steven's place

ma olen siiani vaimustuses couchsurfimisest. meie host steven on äärmiselt tore ja humoorikas mees. põhimõtteliselt elab ta oma majas üksi, kuid päris nii siiski öelda ei saa. tundub, et kogu aeg peatuvad siin mõned rändurid. ta käib esmaspäevast reedeni tööl, naudib elu ja võõrustab igapäevaselt inimesi üle maailma. hetkel elab tema kodus koos meiega 9 võõrast. siiski võtab ta meid kui omasid. steven valmistas meile täna ülimaitsva õhtusöögi, milleks oli taipärane green beef curry. minu, kui tai karri austaja jaoks oli see super maitseelamus. julgelt võin väita, et antud toit maitses palju paremini kui selles aasia restoranis, kus tartus ülikooli ajal töötasin. sakslanna virginia tegi päeval juustukooki, mida ka õhtusöögilauas koos nautisime ning jutujätkuks oma rahva traditsioonilistest toitudest rääkisime. kiire mõtlemise tulemusena jõudsime järeldusele, et traditsiooniline eestlaste toit on kartul ja magustoiduks õunakook. kiire ja lihtne!

eile tegime ave ja mariliga ise ka siin oma "rahvustoitu" ahjukartuleid ja -porgandeid. meie sööming terrassil:

näide ühest kodust. esmasel vaatlusel ei saa arugi, et seal maja ka on :)

näide meie kõrvaltänavast:

meie praegune kodu:

JAH! MINU ESIMENE PILT KOOS KOAALAGA :)