Western Australia 22.-31. märts

Lääne Austraaliasse olen tahtnud koguaeg minna. Ja Marega, kes oli eelmine aasta lääne austraalias, ja pidime mitu korda kokku saama (mis aga kunagi ei õnnestunud), tahtsin ka väga kokku saada. minu kodust Rockhamptonist mööda kõige otsemat teed (suht mööda rannikut) on lääne austraalia pealinna Perthi 4700 km. Otse sirgelt läbi aussi sõita aga ei saa, sest seal on kõrb.. Mina läksin teisele poole austraaliat Western Australiasse seega lennukiga. Maandusin Perthis pühapäeva öösel ja oh sa juudas kui külllmmm oli.  Mina ju queenslandi osariigi pliks ja igapäevase 35-40 kraadiga ära harjunud.  Sellel öösel kui jõudsin, oli väljas vast vaevu 15 kraadi sooja. Soojaid riideid polnd ka kaasa saanud, sest ma olin lendamise päeval nii busy,et lõpuks enne lendu pakkisin koti 5 minutiga. Mis sai kaasa, see sai. Mis ei saanud, see lihtsalt jäi maha.

Kuna Mare pidi jõudma perthi kolmapäeva varahommikul, oli mul kaks päeva aega avastada lääne austraaliat omaette. Esimeseks päevaks ehk esmaspäevaks broneerisin ma ühe tripi. See sisaldas pinnacles kõrbe külastamist, kuhu ma täiega minna tahtsin, ühte loomaparki ja lisaks sand dunedes neljaveolise bussiga sõitmist.  Sand dunes on nagu liivamäed. Ja lisaks veel sandboarding ehk liiva lauatamine. No umbes nagu lumelauatamine aga liivamägedes. No tegelikult nägi see rohkem välja nagu künka otsast kelguga alla sõitmine aga see oli siiski päris ohtlik ja niii vinge! Tasakaalu tuleb hoida käed rinnal muidu kisub liiva sees koha külje ette.  Ja hoog läks ka teiega suureks, täiega cool elamus!

Inglanna Gemmaga lauatamaaaa!

pildilt tundub nagu 20 meetrise mäe otsast kelguga alla sõitmine, aga nõlva otsas seistes tundus mägi palju järsem, ja seda ta ka oli

Kõrbes käik oli lahe. Tegu pole suure kõrbe alaga. Ja ei näe ta välja ka nagu päris kõrb.  Ala ise pole meeletu lahmakas nagu kõrb ikka vaid pisem,  täis lubjakivimoodustusi ja eemal paistis isegi ookean! Väga omapärane paik siin maamunal.  see oli üks korralik liivane päev. Veel järgmiselgi päeval leidsin kõrvast liiva, olgugi,et vist kolm dušši järjest võtsin.

 

Järgmisel päeval läksin Rottnest Islandile, kuhu saab Perthist praamiga 25 minutiga. See on saar, kus autod ei sõida. Korralik turistisaar.  viimasel ajal kuulsust kogunud quokka selfie saarena. Nimelt elab seal vabas looduses väga palju väikseid armsaid loomi quokkasid. Ta on känguru sugulane ja umbes kassi suurune.  Ta on arvatud maailma õnnelikumaks/rõõmsamaks loomaks ehk 'happiest animal on earth'. ja nad reaalselt poseerivadki oma rõõmsa nunnu näoga kaamerasse. Hea on omada selfie sticki kiire pildi püüdmiseks , sest sama kiiresti jooksevad nad minema ka, niiet hea selfie saamiseks on üksjagu tegemist, aga ma arvan et ma sain küll hea pildi selle nunnuga.

quokka!

Rotness Islandil on rattalaenutus väga populaarne. Poole päevaga jõuab enamusele saarele kenasti ringi peale teha ( kui ära ei eksi muidugi). Võtsin ka siis ratta ja tegin saarele peaaegu ringi peale nagu kõik teisedki turistid saare peal. jah quokkad on sellel saarel toredad,  aga veel toredam on, kui kaunid rannad on sellel saarel. Ja üleüldse enamuses lääne austraalias. Need rannad lõid mind pahviks. Kui ma olin arvanud, et queenslandis on superilusad rannad (mida nad tegelikult ka on), siis minu arvates western Australia randadele ei jõua nad ligi ligilähedalegi. Need on lihtsalt nii helesinised ja mitut tooni.  Tumesinine selles helesinises vees on tingitud korallidest vees. Põhimõtteliselt igas rannas saab snorgeldama minna, mida tegin ka mina, ei pea selleks kusagile kaugele sõitma paadiga. Üle Queenslandi idaranniku laiuv great barrier reef ehk suur vallrahu on muidugi ime omaette ja raske on leida sellele vastast,  kuid western Australia imeilusad rannad üllatasid mind väga positiivselt. Saarel ära eksides küsisin juhuslikult kaarti ja 'abi andjateks' osutusid kolm toredat saksa poissi. Ühel neist - Timil oli ka parasjagu sünnipäev. Tsillisin nendega ülejäänud päeva ringi ja tagasi Perthi jõudes vaatasime Fremantle rannas päikseloojangut. Lääne austraalias on päikseloojangud imelised,  sest päike loojub ju läände otse ookeanisse! Queenslandis kus mina elan ta tõuseb ookeanist.

Rotness island

 

german guys

 

ausalt, ma polnud ainus kes quokka selfie saamiseks mööda maad roomas :D seda sama teeb saarel iga päev sada minusugust veel. oleks te veel saksa poisse näinud :D need roomasid mööda quokka väljaheiteid oma 15 minutit ja tulemuseks quokka-musi selfid :D hiljem lugesime kusagilt flaierilt, et ära mingi hinna eest nende limaskestaga kokku puutu, mis on ka loogiline, aga saksapoisid olid nii ekstaasis oma musipiltidest, haha

 Mõned pildid õhtusest Fremantle rannast. Fremantle on üks Perthi linnaosa. Väga kaugel kesklinnast. Täiesti nagu omaette pisike linn.

Bart Simpson

SEE päikseloojang

Järgmisel päeval ehk kolmapäeval saabus Mareeee!  Pidime rongijaamas kokku saama,aga rongijaam ka korralik pirakas läbi kahe korruse.  Vahepeal tekkis küsimus, kas ikka õiges rongijaamas olen, aga siis nägin aknast allkorrusel seismas ja kui mõnus soe tunne tuli hinge. Saamegi kokku! Lõpuks! Marel oli pikk lend seljataga, kuid kuna me aeg koos oli limiteeritud ( kõigest seitse päeva), asusime kohe tegutsema,et selle aja jooksul meie reisiplaanid ellu jõuaks viia! Plaan oli osta auto ja teha ligi 2000 kilomeetrine roadtrip south wa-sse ehk lääne austraalia lõuna poolele ehk siis osale mis jääb Perthist allapoole. Kuna Mare austraalia sõps elab linnas nimega Bunbury, mis on Lääne austraalia suuruselt kolmas linna pärast Perthi ja Mandurahi,  sõitsime rongiga sinna. Sõber lubas aidata meil autot osta ja ühtlasi ööbisime tema juures ka tasuta. Päeva jooksul vaatasime netist autode kuulutusi ja saatsime hulga sõnumeid et tuleme õhtul autot vaatama.. Kui Mare sõps töö lõpetas, valis ta meie soosikute seast välja, milliseid autosid on üldse mõtet vaatama minna. Me olime ju põhimõtteliselt iga enamvahem normaalse auto omanikele sõnumi saatnud, et tuleme autot vaatama. Valikud tehtud, teine auto osutus normaalseks ja Mare ostis auto ära. Ja oligi ta Volvo omanik :) meie seiklus algas järgmisel hommikul.

siil

linnas nimega COWaramup. Ehk linn, mis täis lehmakujusid.

Austraalia on väga väga tuntud oma viinamarjaistanduste ja veinikeldrite ja veinituuride poolest. Kuna osariik, kus mina elan, veinitootmise poolest just ei hiilga, tahtsin kindlasti minna veinituurile western austraalias. Nimelt asub seal kuulus Margaret River veinipiirkond. Ma pole mingi eriline veinifänn, aga see on kogemus,  mis jääb meelde. Külastasime nelja veiniistandust, kus pakuti väga erinevaid veine shirazidest pinot noirini välja. Enamuste veinide peale krimpsutasin küll nina, aga huvitav oli veinikultuuri rohkem tundma õppida. Õhtuks sõitsime linna nimega Augusta,  kus meid ootas ees öö suht inimtühjas, kuid väga hubases hostelis.

selline veinipudelihoidja veinigurmaanile

selline nägi välja üks neljast veinidegusteerimise kohast

viinamarja istandus

 

estonian girls and australian flag

veinimõisa roosiaias

Järgmine päev oli pikk. Alustasime hommikut koobaste külastamisega. Nimelt siis Jewel Caves giidituur. Tegu on western Australia (edaspidi WA) suurimate koobastega. Las pildid räägivad enda eest.

Ps! Sellest päevast alates hakkasin kasutama ka oma kaamerat. Ma ei tea tea, miks seni telefoni kaamerat kasutasin. Anyway järgmised pildid peaks olema parema kvaliteediga.

 

Edasi jätkasime sõitu linnakesse nimega Albany.  Tee peal käisime läbi valley of giants tree top walkist. See on rahvuspark, kus on tehtud spets kõnnitee puu tippude kõrgusele. Pärast puude kohal kõndimist jalutasime veits ringi selles samas rahvuspargis ja imestasime selle rikkaliku taimeriigi üle. Kaua aga ei saanud molutada, edasi oli veel vaja mitmeid tunde sõita, et jõuda Albanysse.

Enne albanysse jõudmist tegime peatuse ühes väga kaunis rannas nimega green pools, mille kõrval asus ka elephant rocks, ehk massiivsed kivid, mis näevad välja nagu elevandid. Seal vaatasime imeilusat päikseloojangut ja pidasime hilist pikniku. Edasi sihtkohta albanysse, oli parasjagu reede õhtu ja mis muud kui WA ööelu kaema. Hosteli uksest välja astudes tervitas meid esmalt kõige ilusam ilutulestik, mida ma omaelus nainud olen. See oli sellepuhul, et mingi suur laev jõudis linna, kui ma õigesti aru sain. Ilutulestik vaadatud, otsisime kohta, kus süüa ja edasi peole minna, aga kell oli liiga palju ja süüa enam ei saand, küll aga sai pidu. Kohanimesid ei mäleta. Alguses läksime ühte pubisse, kus esines live band ja oi kui lõbus oli.  Kui sealt lõpuks välja aeti, oli klubi uksed avanud ja ega sealgi kehvem pidu polnud.

Elephant Rocks

päike paistab...

..ja loojub

Hommikul plaanisime varavalges sõitma hakata, aga nii vara me vist üles ei ärganud. Käes oli laupäev ja ühtlasi ka Mare sünnipäev!!!!!!!! Enne suurt sõitu käisime väikses loomapargis koaalasid ja kängurusid ja muid austraalia elukaid kaemas, mitte et neid varem näinud poleks, aga lootsime et saame seal koaalat kallistada :D ja paar selfit ka ikka teha!

blue tongue lizzard. sinikeel sisalik

nahkhiired

gala

Sellel päeval pidime sõitma 500 Km, et jõuda meie lõpp -peatusesse esperance'i. Päev otsa teel. Need lõputud teed. Reaalselt ongi,et oled teel ja seal pole mitte ühtegi kurvi ja näed mitmeid mitmeid kilomeetreid ette. Loodus on Wa-s imeline. Vahepeal oleks nagu läbi savanni sõitnud. Puud nägid täpselt sellised välja.

Bambi'd

need lõputud sirged teed. anname autole puhkust ja teeme paar hääletamispilti, mitte et suur lootus oleks autole saada, kui vaja oleks, sest liiklus on vägaaaa hõre

the world awaits

austraalia savann

Tee peal tegime pilte nagu näha ja piknikuid ,mis aga tähendas,  et esperance jõuame pimedas, mis pole väga hea ajastus, sest see tähendab,  et ühtlasi peame sõitma ka päikseloojanguga, mis on lemmikaeg kangurutele oma eluküünla kustutamiseks. nimelt on päikseloojangud austraalias nõnda kaunid, et ka kängurud kogunevad tee äärde seda tsekkima ja auto saabudes meeldib neile kangesti autole ette hüpata. Meie autole nad õnneks ette ei hüpanud ( küll aga on see varem minuga juhtunud), küll aga juhtus meil midagi muud 'imelist'. Nimelt pärast 480 sõidetud kilomeetrit, kui esperanceni oli jäänud kõigest hädised 15 kilomeetrit, olin ma roolis ja järsku jäi auto seisma. No ei tööta gaasipedaal enam.auto edasi ei liigu. Juhtisin auto tee äärde ja mõtted minu peas: " nüüd on auto katki, väljas on kottpime, mis me teeme, kuidas ma tagasi Perthi saan, et queenslandi tagasi lennata ja tööl õigeks ajaks olla. Ma olen 1000km eemal Perthist". Paanika! No teine mõte oli, et ilmselt bensiin otsas. Sest juhtumisi järgmisel päeval pärast auto ostu saime aru, et bensiinipaak lekib, aga ainult ülevalt. See tähendas, et paaki täis ei saanud kunagi võtta. Ühtlasi näidik ei töötanud, mis näitaks kuipalju paagis bensiini on ja ühtlasi polnud meil õrna aimugi, kui mitu liitrit see paak mahutab ning mitu liitrit sajale auto üldse kütust võtab.seega  me kunagi ei teadnud, kui palju meil kütust on ja tankisime huupi. Ja olgu öeldud, et tanklad on vahest iga 200 km jarel nagu ka sellel päeval meie teekonnal juhtus olema. Eks siis Autole ohutuled peale ja saabuvaid autosid pimedas peatama. Õnneks esimene auto peatus, selles olid kaks toredat aussi kutti, kes lootsid ka koos meiega, et kütus lihtsalt otsas ja olid valmis meid esperance viima tanklasse ja siis tagasi auto juurde sõidutama, et kütus sisse valada. Jama aga selles, et neil kolmekohaline auto ja meid marega kaks ja noormehi ka kaks. Kuna üks auto peatus veel, kelleks juhuslikult oli saksa neiu, kellega albany hostelis samas toas ööbisime, oli ta nõus ühe meist hostelisse viima, et teine saaks kuttidega minna bensiinijaama. Kuna Mare oli sünnipäevapliks, lasin ta ära hostelisse ja jäin ise autoga tegelema.  Läksin siis poistega tanklasse, ostsin plekk kanistri ja sinna sisse 5 liitrit bensiini ja sõitsime auto poole tagasi. Olime juba peaaegu tagasi auto juures, kui äkki mul välgatas peas, et mul pole ju autovõtmeid. Mare viis need hostelisse. Korralikud blondid oleme ikka. Mitte et niigi piinlik polnud juba kuttide ees, et me ilma bensiinita sõidame, polnud mul veel võtmeid ka. Mis siis ikka, enne meie autot ots ümber ja tagasi linna, hostelisse, kus marelt võtmed sain ja saime uuesti siis poistega alustada sõitu me auto poole. Valasime bensiini sisse ja voilaaa auto töötaski jälle. Jee polnudki katki, kõigest bensupaak tühi. Tänasin poisse ja sõitsin meie autoga ka siis lõpuks hostelisse, kus meile süüa tegin ja siis mõndade inimestega hostelist Mare sünnat läksime esperance linna peale tähistama. Jalad viisid meid kohta nimega Pier, mis on pubi ja klubi ühes. Jällegi tore peo õhtu!

Järgmine päev ehk pühapäev oli meil rannapäev!!! Ja seda kauneimas rannas, kus mina iial olnud olen. Ilm oli perfektne! Ranna nimeks Lucky bay. Must go!!! Randa jõudes tervitasid meid kängurud a la 'tere tulemast meie territooriumile!' lebotasime lihtsalt päev otsa rannas ja nautisime ilusat elu. Mis oli ülimalt veider selles rannas oli see, et liiv polnud soe. Tegu polnud pehme lendleva liivaga. Tegu oli nagu lihtsalt maapinnaga. Maapind oli tõsiselt külm. Õnneks olid maas mingid kuivanud heinad ja nonde peal lamades polnd väga vigagi.

tore üllatus keset teed. hea et peale ei astunud

lucky bay

känksid iga nurga peal

jäin rannas magama ja känks tuli uudistama mind. mare tegi pilti

 

Poole päeva pealt sõitsime tagasi esperance'i,  mis on ka tuntud oma imeilusate randade poolest. ja üleüldse kogu see ümbrus on väga kaunis seal. Lihtsalt VAU!!! toepoolest kauneimad rannad, mida ma oma silmaga näinud. Isegi ilusam kui queenslandi idarannik (kui great barrier reefi paar parimat kohta välja arvata) ja Great Ocean Road. Jah, lääne austraalia lummas mind oma rannajoonega nagu te sellest postitusest ilmseltvälja lugesite :)

Samal pärastlõunal tuli kahjuks aga siht tagasi Bunbury poole võtta. Enne Esperancest lahkumist käisime veel linna külje all Twilight beaches, mida näed järgmistel piltidel. seal pidasime pikniku ja muidugi paar pilti ka ning asusimegi teele, et enne suurt pimedat järgmisse peatuspaika jõuda.

mõned hulljulged hüppeid tegemas

lendan

Tol päeval sõitsime veel umbes kaks tundi,  sihtkohaks linnake nimega Ravenshorpe. Veetsime seal oma öö.  kuna meie alguskohast bunburyst sihtpaika esperance'i sõitsime suht mööda ranna äärt, siis tagasi plaanisime minna teist teed mööda ehk mööda sisemaad, et näeks midagi erinevat.

ega suurt midagi läbi selle klaasi küll ei näe, aga õnneks kõrvalaknad olid enamvähem puhtad :D seega vaatamisväärsustest ilma ei jäänud

leidsime lume! ok nali, tegelt tegu soolajärvega, mis ära kuivanud

nii palju värve

Tee mööda sisemaad polnud küll nõnda kaunis, kui tee mööda ranniku äärt, küll aga oli see otsem ja esmaspäeva õhtuks olimegi tagasi Bunburys. Aitäh sulle Mare auto, et meid ustavalt teenisid (ja teenib teda siiani). Teisipäeval käisime Bunbury delfiinikeskuse korraldataval delfiinide vaatamise tuuril. Delfiine oli palju ja täitsa huvitav oli, küll aga oli paljudel neist just uneaeg ja enamus neist magasid -  veepinnal, niiet nina ja uim ikka väljas. 

Samal pärastlõunal ütlesime Marega teineteisele 'nägemist' ja loodetavasti kohtume seekord varem kui peaaegu kahe aasta pärast. Enne meie reisi nägime teineteist viimati, kui koos ülikooli lõpetasime juunis 2013. Küll ma olen ikka kaua Austraalias olnud... Esialgsest plaanist siin viibida kõigest 8 kuud on saanud juba 18 kuud. Aeg lendab!

Western Australiast tagasi Queenslandi saamiseks oli mul 3 lendu, mis kestsid terve igaviku. Perth- Melboune. Melbourne-Brisbane ja Brisbane-Emerald, kust edasi oma praegusesse kodulinna Tierile tööle tagasi saabusin. 

Reis oli väga tore. Nüüd aga vajab Lääne Austraalia põhjaosa avastamist. Loodan, et ühel päeval õnnestub sedagi näha. Kui ei, siis on vähemalt linnuke kirjas, et selle osariigi lõunapool on nähtud!

Lisan veidi statistikat ka siia:

Kogu Austraalia populatsioon: 23,5 miljonit inimest

Western Australia populatsioon: 2,6 miljonit inimest (nendest 1,7 miljonit elab osariigi pealinnas Perthis)

Minu koduosariigi Queenslandi populatsioon: 4,7 miljonit inimest (nendest 2 miljonit elab osariigi pealinnas Brisbanes ja 0,6 miljonit paradiisilinnas Gold Coastil)

Austraalia pindala: 7,7 miljonit ruutkilomeetrit 

Euroopa pindala: 10,2 miljonit ruutkilomeetrit, Euroopa populatsion: 742,5 miljonit inimest

Ehk siis Euroopa on Austraaliast vaid veidi rohkem kui kaks miljonit ruutkilomeetrit suurem, aga rahvaarvu erinevus on meeletu.

Miks ma seda statistikat kirjutan? Et näidata kui suur ja tühi on Western Australia. See osariik moodustab 1/3 Austraalia  pindalast, kuid kogu osariigis elab vaid 2,6 miljonit inimest, mis on vaid 11% Austraalia elanikkonnast. Osariigi pealinnas Perthis (kus elab 65% osariigi elanikest) on hea ühistranspordi liiklus, kuid endiselt liiga palju autosid. Perthi linnavalitsus loodab saada ühistranspordi nii heale tasemele, et autosid jääks aina vähemaks.

Ülejäänud osariik on lihtsalt suhteliselt tühi. Kogu selle lahmaka maa-ala peale elab väga vähe inimesi. Western Australia on paik, kus saavad inimesed RAHUS elada, sest naabreid ei pruugi olla lähima saja (või enama) kilomeetri peale. Palju on osariigis kaevandusi, sellest ka kõrgem hinnatase, sest teadupärast kaevanduse palgad on austraalia kõrgeimad. Palju on osariigis ka farme, sellest ka ilmselt Western Australia populaarsus backpackerite seas ning palju on ka kõrbe. Selline osariik siis!

Meie seikluse marsruut: Perth-Esperance mööda rannajoont ja tagasi mööda sisemaad, mis tegi kokku ligi 2000 km

Vahepeal on aga nii palju huvitavaid asju toimunud, millest loodan ka siia varsti kirjutada.  Elu on nii kiire olnud, selleparast ka WA postitus nii palju hiljaks jäi. 

Ülehomme ehk laupäeval lähen aga pulma! Pole elus varem pulmas käinud, aga nüüd olen kutsutud. Tõotab tulla kena päev :)

cowgirl

Kindlasti olete juba facebookist mu lääne -austraalia reisipilte näinud. Nimelt oli mul seekord olude sunnil töölt ühe nädala asemel kaks vaba nädalat ja kuna kõik asjad jooksid kuidagi hästi kokku, nt mu sõbranna Mare tuli eestist tagasi aussi just minu jaoks sobival kuupäeval, siis otsustasin teha midagi, mida ma kaua aega teinud pole - REISIDA! Aga sellest kirjutan järgmises postituses (loodetavasti veel sellel nädalal).  Enne aga tahan ühtesid teisi pilte jagada siin blogis, millest mõned küll fb'sse tee leidsid, küll aga mitte blogisse.

Nimelt sai mu see kahe nädalane vahetus tööl läbi kolmapäeval ja lennupilet teise austraalia otsa Perthi oli mul pühapäevaks. Tahtsin pühapäevale eelnevatel päevadel ka midagi lahedat teha ja läksin siis Stu vanemate farmi 'tööle' ehk cowgirl'iks. See asub mu töökohast aint tunni autosõidu kaugusel ka.

Niisiis 3 päeva ilma mobiili- ja internetilevita. 3 päeva jooksul nägin rohkem elusolendeid, kui olen siinviibitud 17 ja poole kuu jooksul näinud.  Nägin kahte madu, mitmekümneid põldudel vabalt ringi hüppavaid känguruid,  poolemeetrist sinikeel-sisalikku, emusid ja veidraid austraalia konni, pluss muidugi kõiki neid sajavärvilisi linde, mida näeb muidugi suht igapäevaselt. Aitasin teha lehmade musteringi, ja igasugu muid lehmade töid. Pluss kontrollida veesüsteeme, veits raamatupidamist ja mängida kiisupoja ja viimase nunnu labradori kutsikaga,  kes paari päeva pärast uude koju läks.
Ma ei teagi, mis mustering eesti keeles on, aga igal juhul on see lehmade ühest kohast teise ajamine, mis on minu meelest freaking awesome töö.  Seekord ajasime lehmi 4x4 ute'ga ja krossikaga üle 5 Km. Stu oli krossikal, ma autoga. Tavaliselt teevad nad musteringi helicopteri ja atv-dega, ehk õnnestub mul kunagi selles ka osaleda.

Siin aga pildid!

Magnetiga 

Mustering!

Cowgirl selfie

Maailma teine mürgiseim madu. Brown snake. Austraalias on neid ikka tohutult palju. Sõitsime kogemata autoga üle ja läksime siis vaatama. Tükk aega ta veel vingerdas tee peal

Green tree snake. Seisin puu all ja see madu vingerdas mu jalgadest mööda ja läks siis puu otsa. Kuna tegu on tree snakega ehk tõlkes puumadu,  siis on teda puu otsas suhteliselt raske märgata. Antud pildil on ta parempoolsel puu tüvel

Üks kiisuselfie kah sekka

Kängurud 

Lemmikloom siga. Keegi teda sööma ei hakka

Pärast kolme päeva tolmu ja lehmasita sees läksime rockysse, kus pidi ennast üles lööma, sest läksime Dani pulma eelpeole. Järgmisel õhtul käisin Sevrina ja Christinaga väljas ning juba järgmisel päeval lendasingi lääne Austraaliasse Perthi. Sellest aga varsti!

Babes

Marcia, new job & old job

Viimased paar nädalat on olnud väga pöörased! Nagu eelmises postituses mainisin, on mul nüüd uus töö ja nädal seal töötades on ka juba selja taga.

Minu kodutänav Denison street Rockhamptonis

Enne uue töö vastuvõtmist tuli aga vana tööga lõpparve teha. Ja see oli kohutavalt raske, sest ma pole kunagi elus oma tööd nii palju armastanud,  kui seda, mis mul oli. Pole kunagi nii väga oodanud, et millal juba tööle saaks minna. Töötasin Rockhamptoni ühes populaarseimas restoranis.  Ilmselt on tegu kõige suurema korraliku restoraniga siin linnas. Mahutame ligi kakssada inimest, kui hästi paigutada. Töötajaid restos üle 50. Alustasin küll baaridaamina, aga algajalt olin ka hostess ja waitress. Hostess siis niiöelda restorani nägu, kes võtab külalisi vastu paigutab nad istuma, vastab telefonile, teeb broneeringuid ja Üleüldse organiseerib ja vastutab paljude asjade eest. Waitress ehk teenindaja, kes soovitab toitu ja jooke, võtab lauast tellimusi ja sisestab need arvutisse. Waitressina töötades see nali, et kui läksin lauda tellimusi võtma ja olin jõudnud vaid viis sekundit midagi öelda, lõid inimesed käsi kokku ja uurisid "ohh where is this accent from?" :D Nimelt rockhamptonis pole üldse backpackerid. Teiste austraalia linnadega ei anna võrreldagi! Ja kohalikud ei kuule siin mingit aktsenti. Meie restoraniski töötab üle 50 inimese (tean mingi aeg oli see arv 64) ja ma olin ainus, kes on pärit kusagilt, kus emakeelena räägitakse muud keelt kui inglise keelt. Jah meil on mõned töötajad ka indiast ning mu kallis sevrina paapua uus Guinealt, aga need inimesid elanud austraalias aastaid, ammu saanud püsivad viisad siin elamiseks ning eks aktsentki taandunud rohkem austraalia poole. Mina aga austraalias kõigest aasta ja kolm kuud olnud ning kõlan nagu eurooplane. Ei mitte et see halb asi oleks. Inimestele väga meeldib mu aktsent :D igaljuhul Waitressina töötades võttis mul nii palju aega rääkimiseks, kust mu aktsent siis pärit on. Sellele järgnesid küsimused kus kohas see estonia siis üldse asub. Ja sada muud küsimust. Jutt jätkus, kui mõni inimene oli ka ise euroopas kuskil eesti lähedal käinud reisimas.  Oh jumal, ma olen tööl, mitte reisil hetkel! Pole aega rääkida teiega :D Vahest oli see nii tüütu, kui oli väga kiire ja palju laudu vajas teenindamist,aga sa lihtsalt ei saa oma lauast tulema, sest kõiki huvitab su kodumaa ja kaua ma austraalias olnud,kus ma käinud olen,mis kohad kõige rohkem meeldivad... :D Noh ja kui jutud räägitud, siis järgmisse lauda, kus see sama jama pihta hakkab...

Baariosa selles restos, kus töötasin 

See selleks. Ühel päeval nägin aga jälle üht tööpakkumist netis, mida olen kaua jahtinud, kandideerisin ja sain selle! Läksin siis restosse mänedžeriga rääkima.  Ütlesin et ma pean sulle midagi rääkima ja enne kui ma jõudsin öelda, mida rääkima mänedžer vastas: "Ei Sigrid, sa ei lähe ära.  Miks? Mis pakkumise sa said?" Mõistis mind näost juba :D igaljuhul jutud said räägitud. Kuigi mind püüti ümber veenda, jäin endale ikka kindlaks lahkuda. Olin väga kurb ja mänedžer polnud rõõmsam, sest ega temagi tahtnud üht oma parimat töötajat kaotada. Rääkis,et tal olid minuga suured plaanid, võtta mind baarist ära ning teha mind restorani näoks ja panna mind täiskohale. Hetkel töötasin osalise tööajaga ja polnud väga rõõmus selle üle.  Kuid mänedžer alati rääkis, et oota varsti saad tunde juurde. Kui väga ma ka ei tahtnud oodata, ma ei viitsinud enam, seda enam et sain töö, mida ammu tahtnud. Ja pidin uude töökohta teatama järgmiseks hommikuks, kas tulen või mitte! Ütlesin, et tulen.

Töötasin restos nädala lõpuni.  reedesel päeval oli üks turismi üritus, kus osad töötajad käisid ka meie toitu presenteerimas. Nii ka mina! Jalutasime üritusel parimate roogadega ringi ja pakkusime kõigile kutsutud külalistele.

Rockhamptonist lahkusin uue nädala kolmapäeva hommikul kell 4. Aga enne seda sai veel teisipäeva õhtul käidud väljas minu viimast õhtut rockys tähistamas koos endise mänedžeri ja oma kalli ekskolleegi sevrinaga. Vahepeal imelik mõelda, et see kutt mu mänedžer oli sest oleme rohkem nagu head sõbrad, kes üksteise üle nalja viskavad. Tore on teada igatahes, et olen sinna tööle tagasi oodatud :)

Väljas sevrina ja mänedžeriga

Viimne õhtusöök töö juures sevrinaga 

Niisiis kolmapäeva varahommikune rong kell 4, marsruudiks rockhampton - emerald. Sõitis sinna 5 tundi. Rockhampton asub austraalia idakaldal, emerald aga sisemaal. Rockhamptonist otse läände!  Jõudsin emeraldi kohale, ärevus kõige uue ees suur. Uus töö, uued inimesed, uus seiklus.

Varsti tuli auto, mis võttis mind peale ja sõidutas ~80 Km kaugusele Tierile.  selles linnas ma nüüd elan.  700 elanikuga linn. Tegu siis kaevanduslinnaga. Ja töötan minagi nüüd selles kaevanduses. Küll aga mitte kaevurina vaid köögis. Ametinimetuseks kitchenhand ehk eesti keeles siis köögiabiline või abikokk. See linn kuulub täielikult kaevandusele ja kõik linna inimesed töötavad kaevanduses või mujal selles linnas. Kui tahad sinna elama minna, peab linnalt luba taotlema. Niisama maja sinna osta ei saa nagu igalepoole mujale. Linn ise on üllatuslikult päris armas. Elasin ma ju ka vanas kaevanduslinnas mount morganis sept-nov, mille kohta armas oleks palju öeldud!  Tieri aga vaikne puhas linn, koos suure helesinise veega basseiniga, jõusaali, pisikese toidupoe, apteegi, bensiinijaama, politsei, ajaleheputka, arstikeskuse,kohviku ja loomulikult pubiga. Vahet pole kui väike on linn, pubi PEAB seal olema! Pole väga ringi tsillind tieri peal, võibolla midagi huvitavat seal veel. Mingi elektroonikapood ja vist isegi silma ja riidepood?!

Minu maja tieril 

Miks ma seda tööd tahtsin? Parem raha ja hea graafik.  2 weeks on, 1 week off. Ehk siis töötan kaks nädalat järjest ilma puhkepäevadeta ja siis nädal vaba. Vaba nädal tähendab, et saan jälle ilma näha. Viimane korralik reis oli mul uus meremaale septembri mis on oi kui kaua aega tagasi.  Vahepeal olen elanud lihtsalt teistsugust elu. Lihtsalt tsillinud ja töötanud veits. List on pikk, kuhu minna ja mida teha oma vabadel nädalatel. Olen väga väga väga põnevil.

Kaevanduses töötavad enamasti ainult austraallased.  Seljakotiränduritel on sinna üsna raske saada. Kuna tegu on ohtliku tööga,  tuleb selle jaoks läbida palju koolitusi ja omandada palju sertifikaate ning inimesi palgatakse aastateks. Backpacker saab aga töötada oma Working holiday viisaga ühe tööandja juures vaid 6 kuud. No kui väga hästi asju ajada, saab üle ka muidugi teise firmasse minna pärast oma poolt aastat, aga üldiselt see jah rohkem kohalike töö. Miinimumpalk meie linna kaevanduses meestel on 44 dollarit tunnis!!!!! See on siis ~ 30,6 eurot. Ma rõhutan MIINIMUM. Meie kaevanduses on põhiproduktiks põlevkivi ja enamasti töötatakse maa all. Mina aga maa all ei tööta ja minu töö ohtlik pole. Töötan söökla moodi hoones, kus on siis suur köök ja söökla, kus süüa saab. Lisaks üks ruum, mille nimi on Crib, kust töötajad võtavad tööle kaasa toitu. Selleks on ruumis palju toitu, millest nad saavad endale võileibu ja salateid teha ning samuti külmlett, kus alati keegi meist köögi töölistest on ja annab kaevanduse töölistele, mida nad iganes külmletist tahavad- meie poolt valmistatud wrape, võileibu, puuvilja topse, salateid, pähklite topse, pitsatükke, jogurtit, küpsiseid jne.

Võileiva tegu. Üks ja...

...kaks

Tööpäevad on 8-9 tundi pikad. Lõpuks ometi saan töötada pikki paevi! :D viimased kuud töötades restoranides on veits kopa ette visanud, sest Austraalia väikelinnades nagu nt Rockhampton (80 000 elanikku) on enamus restoranid avatud ainult lõunasöögi ja õhtusöögi ajaks ehk siis nii umbes kl 12-14 ja 17-22 ja see tähendab, et töötajad saavad töötada ainult selles ajavahemikus. Vahepeal peavad koju minema.  Nii tüütu. Ja nii on võimatu saada palju tunde! Kui just mitmes kohas korraga ei tööta.  no ma oleks saanud ilmselt täiskohale oma restos aga jap, nüüd on hilja. Uued tuuled puhuvad juba minu jaoks.

Minu töö kitchenhandina on lihtsam kui ma ette kujutasin. Kuna töökuulututuses oli kirjas, et a la otsitakse super hardworkereid. Aga võibolla eestlane juba loomupoolest hardworker nii et minu arust see töö kontimurdev pole.
Kuigi samas just enne mind töötas seal üks eestlaste paarike, kes pärast kahte nädalat lahkus, sest töö olevat väga raske olnud. Eks näis kaua ma siis vastu pean :)

Elamine on tasuta firma poolt. Oma ruum koos õhukonditsioneeriga,  korralik vannituba, pesumasin, elutoas telekas. Peale minu majas veel 3 töötajat elamas. Ja samuti toit firma poolt tasuta. Söö nii palju kui tahad. Valik on mitmekesine. Ja toidud saadaval 24/7 sest köök töötab ilma puhkusteta. Nii et pole pahad elutingimused :) peab vaatama, et paksuks ei lähe, kui nii palju süüa saab haha!

Ja nüüd Marcia'st. Nimelt paar nädalat tagasi 20. veebruaril tabas austraaliat cyclone Marcia. Ehk suuuuur torm. Tegu oli 5. kategooria tsükloniga. Tuule kiiruseks lubati 285 km/h ehk see on 80 meetrit ühes sekundis!!!!  torm saabus ookeanilt ja esmalt jäid tema teele ette kuurortlinn yeppoon ja sealt liikus ta edasi mu kodulinna rockhamptonisse.  Nendes kahes linnas olidki kahjustused kõige suuremad. Kuid õnneks lubatu päris paika ei pidanud ja tegu oli rohkem 4. kategooria tsükloniga ehk siis tuule kiirus oli pisut väiksem kuid endiselt meeletult suur. Üle 50 pere kaotas kodu täielikult, peaaegu kõik inimesed kaotasid elektri pea nädalaks,  paljud ka vee, mõlemad kenad linnad kaotasid oma kenad haljasalad. Linnad on laastatud,  puud on juurtega maast väljas või oksad küljest.  enamus palmipuud on läinud!!!  majad said palju veekahjustusi, tänavate ääred on täis kahjustatud ja läbivettinud mööblit, mida prügiautod peale peavad korjama. Ühesõnaga kahjustused on väga suured. Paljud inimesed pole siiani elektrit tagasi saanud. Väljas on 40 kraadi, neil pole võimalust kasutada puhureid ega konditsioneeri. Meeletu!

Mina lahkusin Rockyst päev enne tormi saabumist juhuslikult, sest tulin kaevandusse tööle ja töötasin siin esialgu nädala ja läksin rockysse siis tagasi vaba nädalat veetma. Kohale jõudes polnud minu kodus endiselt elektrit.  Majakaaslane Nev istus kodus juba 6ndat päeva selle kuumusega, vahepeal käis pubis telefoni laadimas. Läksime siis kinno, seal on vähemalt konditsioneer ja koju tagasi jõudes oli meil elekter tagasi!!! Ma lahkusin Rockyst ikka nii õigel ajal ja läksin tagasi ka õigel ajal. Olgu öeldud,et kaevanduslinna ei jõudnud mingi torm. Meil oli ilm nii tuulevaikne kui võimalik.  Ainult et ainus programm mis telekast tuli, oli tormi kohta ja kuidas inimesi manitseti mitte õue minema.

Ja lõpetuseks paar pilti,kui eile hannaga Yeppoonis rannas käisime.  nautisin oma viimast vaba päeva,sest nüüd olen jälle kaks nädalat tieril tööl :)

happy valentines day ♥

Mõnusat sõbrapäeva mu blogilugejad!

Austraalias tähistatakse seda küll kui valentinipäeva ehk paarikeste päeva. Minu valentinipäeva on üsna tavaline. Käisin trennis, loen raamatut, teen mõned online kursused uue töö jaoks ja kella 17st lähen tööle,  kus on mul täna eelviimane päev. Restoran on mõnusasti täis broneeritud nii et ma ei taha mõeldagi kui kiire võib täna õhtul tööl olla. Töötan ju bartenderina, ning kuna on veel laupäeva õhtu ka, siis saan vist sadu kokteile sheikida täna pluss meeletult muid jooke teha ja serveerida. Mitte et see mulle ei meeldiks. Meeldib ja mitte vähe!
Jah lugesite õigesti. Eelviimane päev tööl ja kursused uue töö jaoks käivad.  See otsus tuli raskelt, et lahkuda oma lemmikrestoranist aga tuleb uus väljakutse vastu võtta.  Sellest aga järgmises postituses! Ja loodetavasti peaks mu blogi ka nüüd ajapikku huvitavamaks minema nii et püsige lainel! :)

Minu parimad sõbrad! Küll on tore, et kaheksa kuud tagasi ühel kaunil õhtul olen nad mõlemad ühele pildile saanud :) vaevalt seda enam juhtub, sest Marili on nüüd eestis. Nemad kaks pole mind üheski küsimuses hätta jätnud ja alati aidanud, kui mul siin kaugel maal vahest üksinda raske.. sest ma pole just parim otsuste langetaja nt :)