Mount Morgan ja töö pubis

üle pika aja.

vahepeal sai kaks kuud töötatud maapubis. pisikeses mount morgani linnas "railway hotel" nimelises pubis. praeguseks olen sealt juba lahkunud, sest tavaliselt backpackerid töötavadki seal 6-8 nädalat, või noh mõni lausa 4-5 kuud. see kaks kuud oli minu jaoks väga põnev, kogemusterikas aeg, mida ma kunagi ei unusta. see on olnud elu täiesti teistsuguses keskkonnas.

saabusin sinna vaesesse üksikusse kaevanduslinna paradiisilinnast gold coast. eks elu oli seal päris igav, kui aus olla. et kohalike meelt lahutada, on linnas lausa neli pubi, linna populatsiooniks on midagi 2000 inimese ringis. railway olevat linna kõige populaarsem pubi, ilmselt tõsi ta on. esmaspäevad ja teisipäevad seal on vaiksed, aga kolmapäevast pühapäevani käib möll. mõni päev väiksem, mõni päev suurem. kolmap, reede ja pühapäev toimus seal pokkeri mängimine ning neljapäeva ja laupäeva õhtuti piljardivõistlus (pool comp), reede ja laupäeva õhtul on ka raffle'd ehk niiöelda õnneloosid, mille pilet maksab $1 ja hea õnne korral võid võta nänni õlle 6 packist kuni lihavaagnani. 

baar avatakse kell 10 hommikul, enne 10t ei tohi alkoholi müüa. sulgetakse hiljemalt südaööl. Pühapaevast teisipäevani umbes kl 20 ajal. hommikul kell 10-12 on baaris happy hour ehk pot of beer costs $3. ehk siis selline sangaga pisike 275ml õllekann maksab eesti rahas 2,10 eurot. sellel ajavahemikul on baarilett enamasti rahvast täis, kõik odavat külma vaadiõlut joomas. hommikul on baar täis vanemaid inimesi - pensionäre ja mõned keskealised ka. tööinimesed töötavad siis. nemad tulevad baari pärast tööd ja õhtupoole saabuvad noored. Väga palju elab linnas aborigeene,kellega sai tihti pärast tööd südaööl rockysse klubissee mindud.

kliendid baaris joovad enamasti alati sama õlut ja ma ei küsinud kunagi, mida nad joovad. ja ma ei küsinud kunagi raha. igaüks hoiab oma raha baariletil ja ma siis ise läksin ja  võtsin sealt. kui ma nägin aknast, et keegi tuleb baari, lasin vaadist juba õlu klaasi, sest teadsin täpselt, mida ta joob. nii käis elu seal! ja neid inimesi, kelle jooke võiks peast teada, oli ikka 30-40 ringis koos õhtuste pidulistega. seal jah väga harva küsisid , mida keegi juua soovib. hommikupoolik ja päev näevad välja sellised, et inimesed saabuvad ükshaaval baari, kes jalutab, kes tuuakse autoga ära, kes sõidab ise kohale, istuvad oma kohale leti ääres, panevad raha lauale ja baaridaam (mina) serveerib neile joogi. kui pot on tühjaks joodud leti peal, serveerin kohe uue. keegi ei küsi uut, ise pead märkama. silmad peavad koguaeg leti peal olema, et keegi jumala eest kauem kui 10 sekundit uut õlut ei pea ootama. algusel ma ei pannud üldse tähele neid tühje kannusid, aga tähelepanumeel arenes mul seal kõvasti :D kui enam juua ei taheta, keeratakse kann kummuli, kraabitakse järelejäänud raha letilt kokku ja kojuminek. kes jalutab koju, kellele kutsusin takso ja kes sõidab ise. see on ebanormaalne minu meelest, kuidas pärast 15-25 joodud õlut sõidavad inimesed rahumeeli baarist koju. ja enne lahkumist on nad ise nii purjus, et ma ei saa enam midagi aru, mida nad räägivad. austraalias võib autoga sõita, kui oled ühe õlu ära joonud, aga mitte 20 tükki!!!

Ükskord oli pubis nii igav laupäeva õhtul sest kõik olid rockhamptonis Steve sünnipäeval ja me kolm töötajat olime ainsad hingelised. Niikui tohtisime sulgeda läksime ka rockysse

Selfie tööl põhikunde johniga

Õhtud, mil ei tööta 

Mõned inimesed tulid hobustega pubisse. Hüppasin ka siis keset oma hommiku vahetust hobuse selga ja tegin tiiru. Kliendid ootasid! 

mida ma seal baaris peale õlu serveerimise veel tegin.? absoluutselt KÕIKE. pool aega tegelesin TAB masinatega ehk väljastasin hobuse võidusõitude pileteid, maksin võitude eest raha välja, sama on KENO piletitega. austraalias käib loto telekast päev otsa. eestis on keno loto päevas vist 2 korda? siin nii kui üks mäng lõppeb, kohe algab teine. hobused ja keno on see, millega inimesed siin joomise kõrvale tegelevad. paljud tulevad ka niisama ainult panustama ja ei joo. mida ma veel tegin? kuulasin klientide rõõme (muresid oleks vale öelda, sest siin ei ole väga muresid), tegin random baaritööd nagu külmkappide täitmine jookidega, töötasin bottle-o's ehk alkopoes. iga pubi austraalias omab ka alkopoodi. kui keegi bottle-o'sse sõidab, laseb ta kella ja läksin müüsin talle alksi.., koristsin, vajadusel sõidutasin kellegi koju, kui liiga purjus oli ja hommikul läksin talle tema autoga järele.., täitsin keno või race'de pileteid kellegi eest, sest ta unustas prillid koju, vastusin telefonile, kus küsiti mult vahel nii lambi küsimusi.. ja veel sada asja.. ja olin lihtsalt rõõmus! mulle väga meeldis mu töö, ainult vahel kui päeval liiga purju jäädi, on veits tüütu. õhtused purjus inimesed ei ole tüütud, sest nendega ei pea jutustama ja pole selleks aegagi.

Halloween

Selles pubis on juba viimased 4 aastat töötanud backpackerid. enamasti sakslannad, inglannad ja itaallannad. sekka ka teisi rahvusi. lähiminevikus olid seal soome tüdruku ja rootslannad. Mina töötasin koos emeliega rootsist ja steffiega hollandist ja mina olin esimene eestlane selles pubis ja ilmselt kogu mt morganis. Üleüldse pidavat ma paljude meelest olema ilusaim tüdruk, keda kunagi üldse mount morganis nähtud ning läbi pubi ajaloo üks parimatest töötajatest pubis. Ei noh.. Aitäh :) ja rääkides mu rahvusest siis eesti on kohalike jaoks täielik müsteerium. mis see on, kus see on? umbes 5% pubi külastajatest teavad kus eesti asub ja mingi 20% on varem midagi kuulnud midagi "estoniast", aga keegi öelda ei tea, mida. ühesõnaga tegelikult keegi ei tea midagi eestist.
mu esimesed 2 nädalat polnud mu boss pubis kohal vaid perega puhkusel ja kui ta lõpuks tuli tagasi puhkuselt, küsis ta: sina oled see tüdruk uzbekistanist? :D õnneks võistleb hobuste jooksul  vahest üks hobune nimega Estonian Princess, kes on pannud inimesi meie riigi nime meelde jätma. tahaks väga teada, miks see mära sellist nime kannab, aga ju tal siis on mingi seos eestlas(t)ega. igaljuhul paljud kutsusid mind selle hobuse järgi töö juures estonian printsessiks, kaasa arvatud mu vinge boss.

Igal pubisolijal oma väike ala leti peal. Raha leti peal ja kõik muu staff. Ja jooki nad ei küsi. Joogid tulevad ise baaridaami poolt

Üks toredamaid onusid

TAB masin, kust kõik panustamise piletid läbi käivad 

Ükskord võitis ühe race'i mu vennanimeline hobune.mis sellest et kahe aa-ga. Panin panuse ka ja võitsin raha :D vennal täna sünna ka. Palju õnne! 

Need tasuta eined seal, mmm! The best stir fry I've ever eaten

Henry! Kui ma mt morganist lahkusin ostis see onu mulle portsu ajalehti kust ma saaksin rockhamptonisse elamise leida. Nii kena temast :)

Koos railway hotel social clubiga käisime ka järjekordsel race päeval.  Rockhamptoni lähistel kuurortlinnas Yeppoonis. Hommikut alustasime tüdrukutega šampuse ja kerge hommikusöögiga, siis tuli buss ja viis kogu rahva race'le, veetsime seal vinge päeva, pärast tõi buss meid tagasi mt morganisse ja töötasime pliksidega kuni südaööni välja.  või noh kes jõudis õigeks ajaks tööle, kes mitte. Tehtud sai ka sada selfit kõigi mu lemmiksägadega mt morganist :D need inimesed on nii toredad

Den! Nagu vanaisa mulle

Estonian Princess 

John! Temast hiljem pikemalt juttu

And Scott :D mu pinginaaber bussis

Sattusin ajalehti ka jälle. Seekord emeliega

Mount morganist oli mul kahju lahkuda. See paik sai omamoodi armsaks, just nende inimeste pärast. Mu hommikuvahetused tööl möödusid komplimenditulva all, kui kõik need hommiku kliendid hommikuõllele tulid. Siin on õlujoomise kultuur teine, või pigem on pubikultuur teine. Olen ka varem sellest kirjutanud
 Pubi on kohtumise koht.  Jah selle juurde käib ka õlu joomine aga ma ei saa tituleerida neid inimesi joodikuteks, mis siis et nad alustavad õlu joomisega kl 10 hommikul kui pubi avatakse. Enamasti nad lahkuvad juba lõuna ajal. Hommikurahvas pubis oli enamasti vanad mehed kellest enamus pensionil ilmselt. Igaljuhul nad kõik olid väga toredad, igast maailma asju sai nendega arutatud. Mitmed sägad pubis lausa arrrrrmastasid mind nii väga et pakkusid välja mulle mida teha,  kui mul igav peaks olema. Et mul jumala eest vaba aega poleks! :D

Nt üks mees John pakkus mulle välja et saaksin veits farmielu elada pubist vabal ajal kui tahan. Ta nimelt võttis endale 3 vasikat ja käisingi temaga koos vasikate järel. Kõik mu instagrami jälgijad on kindlasti juba näinud mu mitmeid Nunnusid pilte vasikatest ja kutsikatest. Käisin neid vahepeal hommikuti jootmas piimaga lutipudelist. Lisaks johni kaks koera tõid ilmale kutsikad ja ma käisin neid tihti vaatamas. Tegin neile armsa aseme ja aitasin nad maja alt kätte saada et maod neid ära ei sööks seal ja nad saaks verandal elada kus nende ema neid imetada saab. JohnI koertel on 8 kutsikat. ja nad on nii Nunnud!!! Ma polegi kunagi näinud kutsikaid sünnist saati üles kasvamas.

Johni tüüpiline hommikusöök mulle campfirel

Sammy

Lemmikpoos tal, nii nunnu

Lisaks tegin seal muid lihtsaid õuetöid nt muru niitmine, köögiviljade kastmine, okste põletamine jne. Muru niites nägin pisikest mürgimadu ka. Ma jumaldan neid kutsusid nii väga.  Olen nüüd kutsudest eemal olnud kolm nädalat sest kolisin rockhamptonisse aga täna käisin neid jälle vaatamas ja uskumatu kui suured nad juba on. Väiksed pätid, närivad ja jooksevad ringi :) tegin puppydest miljon pilti jälle, sest on aeg neid müüma hakata ja panen kuulutused johni jaoks üles. Tegu on australian cattle dog kutsikatega.
ahjaa üks vasikas sai lausa minu järgi nime -siggy. Nimelt kutsusid kõik mind pubis siggyks.

lahkusime emeliega samal päeval. Saime ühise koogi bossilt

Nagu juba mainisin kolisin mt morganist rockysse. Sest sain siin uue töö. Tähtsaim asi uues kodulinnas oli leida endale elamine. Kuna Rocky on suur ja lai ja täis eramaju (ma pole küll ühtegi kortermaja näinud),  asuvad enamus elamisi kesklinnast kaugel. Ja on kallid! Minu uus töökoht aga asus kesklinnas ja kuna eelistan bussile jalgsi käimist, siis tahtsin leida elamise võimalikult kesklinnas.
Siin tulevad mängu tutvused. Kuna mt morgan oli täis inimesi,kes minust väga lugu pidasid, pakkus üks mees, et ta võib küsida oma pojalt kes elab Rocky kesklinnas,kas tal oleks tuba minule.oligi! Läksin vaatamata , täitsa enamvahem koht. Poissmeeste maja. Kui hinda kuulsin,ma enam pikemalt ei mõelnud.  Ma elan kesklinnas ja maksan $50 nädalas, mis on Austraalia kohta väga vähe.  Kõik ülejäänud toad majas mis netist leidsin, olid vähemalt $150 nädalas ja asusid väga kaugel kesklinnast. Vähemalt 30 min iga päev lõõmava päikese käes jalutada. Tänan ei!!!! Pärast vähest koristamist poissmeeste majas nägi maja täitsa esinduslik välja ka :) mu ruum oli lihtsalt üks tühi box, ostsin odava mööbli sisse ja nägi seegi toa moodi välja :)

Tööl käisin ühes suures restoran-baar-hotellis, kus mulle väga meeldis. Üle kahe nädala töötasin, aga paraku ma seal enam ei tööta.  Pidasime kõigi töötajatega maha ka vinge lahkumispeo ja isegi igatsen seda kollektiivi. Eriti neid lahedaid kokkasid. Mis siis et nendega vaid kaks nädalat töötasin.

Kokad

Mina ja mandy.  Mandy hakkab minuga ka uues kohas koos töötama

Austraalia põhiline ajaviide-piljard. Kõik on selles nii ässad

Victoria ja Phil. Ka Victoria hakkab minuga uues kohas koos töötama 

Praeguseks on mul juba uus töökoht kus ma veel ei tööta sest nad alles lõpetavad siseviimistlust,  siis mööbel sisse ja me avame! Olen väga põnevil, aga blogis räägin selles pikemalt, kui reaalselt seal juba töötanud olen, sest hetkel ei kujuta ette kuidas kõik olema hakkab. Aga üleeile mänedžeriga kokku saades kuulsin, et olin omaniku First pick ehk siis esimene valik kõigi kandidaatide seast oma iseloomu ja oleku poolest! Rõõm kuulda :)

Nii ma siis nüüd elan. Wifit mul siin majas pole aga uuel aastal võtan selle jaoks midagi ette. Alustasin selle blogipostitusega vist 3 nadalat tagasi ja sinnapaika ta ka jäi. Nüüd võtsin end kokku ja tegin telefonis selle postituse valmis sest vähemalt telefonis mul on nett.

Ilusat advendiaega teile mu blogilugejad. Mu blogil on juba 5000 lehevaatamist, mida on minu jaoks väga palju võttes arvesse kui harva ma postitan.
Ka minu advendiaeg on sel aastal ilus. Sain marililt kätte eestist oma advendi pakikesed ja igal hommikul saan õhinaga ühe avada. Ja sama teeb ka tema, sest vaatamata sellele et enamus mu kingitused temale ära varastati millest rääkisin eelmises postituses jõudis mu pakk kohale siiski päev enne esimest adventi ja kõik rõõmsad!
Mis saab olla parem kui leida hommikul 'sussi' seest nt rukkileiba. Just nimelt ükshommik sain 'päkapikult" nt mingise fazeri uue toodangu kuivatatud rukkileivad. Austraalias pole ju rukkileiba!  Sellega seoses tuli meelde et euroleib on tulnud välja sellise imetabase tootega nagu reisileib!!!! Pakil kirjas küll et ei sisalda sailitusaineid aga igaljuhul säilib suletud pakendis 2 kuud ja see tähendab et seda leiba on mulle võimalik pätside kaupa siia saata!! Nii et ootan pakikesi sõbrad :):)
Ilmselt ükski eestlane poest seda leiba endale söögiks ei osta sest teil sada sorti värsket leiba ka saada aga kui emme mulle seda saatis paar pätsi ma olin seitsmendas taevas!!! Maitses nagu päris olgugi et sisaldab veits nisujahu ka. Aga Austraaliast ei saa sa elusees poest midagi sellist mis maitseks nagu leib. Jah neil on mingi toode mis sisaldab lausa 26% rukkijahu ja kannab nime leib aga kuulge see maitseb kohutavalt. Igaljuhul kui raatsisin paar viilu emme saadetud leiba ka oma lemmikaustraallastele maitsta anda, kiitsid nad ka takka kui hea see on. Nad lihtsalt ei teadnud varem millest nad ilma on jäänud sest nad pole sellega üles kasvanud.
Okei mitte et ma eestis oleks mingi hull leivasõber olnud aga siin olles kui sul poes on ainult sada sorti erinevat valget röstsaia, siis tuleb leiva isu peale küll. Kui ma aega saan ja rohkem kodus püsin, siis ma uurin kas see praeahi mul siin köögis töötab või ei ja tellin siis endale sydney eesti poest rukkijahu ja küpsetan leiba.  Ühel heal päeval... :)

Emme saatis paki

Kuidas ma Austraalias varga kinni püüdsin...

... või siis "Kuidas ma Austraalias oma koti ära kaotasin" või siis "Kuidas mingi tropp Austraalias mu asju müües ratsarikkaks soovis saada"...

igaljuhul siit tuleb lugu, mis juhtus minuga eile.

plaan oli eestisse advendi alguseks pakk saata 24 väikse advendikingitusega, nii et iga hommik saab ühe avada.. nagu ikka, kui päkapikk igaks hommikuks midagi sussi sisse on toonud. kuna pakid lähevad praegu nii kaua tänu saabuvatele jõuludele ja kuuldavasti on eesti postis konteinerite kaupa saadetisi, mis vajavad sorteerimist, aga tööjõudu napib, siis olen suht ajahädas ja plaanisin hiljemalt täna ehk laupäeval paki teele panna, et see siis 1. advendiks kohal oleks. eile oli mul töölt vaba hommikupoolik. läksin hommikul bussiga rockhamptoni linna, üllatuseks oli bussipilet odavamaks läinud (harjumatu, tavaliselt lähevad teenused ikka kallimaks) ja pidin kella 3se bussiga tagasi tulema, et tööle õigeks ajaks jõuda.

kuna 24 kingituse leidmine pole just teab mis lihtne, kulus mul selleks mingi 4 tundi, aga kuna ma armastan shoppamist, siis tundsin sellest vaid rõõmu. sain põhimõtteliselt kõik asjad, mis mul listis olid ja kella 2ks oli mul 24 väikest kinki olemas. olin just viimases poes ja maksin, kui avastasin, et mu ostukott on kadunud. mitte käekott (rahakott, telefon ja kõik sellised asjad olid alles), kadunud oli see pruun paberkott, mis mulle esimesest poest anti ja kuhu sisse ka kõik muud asjad sisse ladusin, mis järgnevatest poodidest ostsin. olin ÜSNA kindel, et unustasin oma koti sinna laua peale, kus enne viimasesse poodi minemist sushit sõin. igaljuhul olin suht paanikas, et mul pole enam kotti, kus sees on mu niiöelda päevatöö ehk kõik need paarkümmend asja, mida 4-5 tundi otsinud olin. olgu öeldud, et see kaubamaja on hiigelsuur, asub ainult ühel korrusel, seega ühest otsast teise jalutamiseks läheb vähemalt 10 minutit. ja kui on vaja kuskile poodi tagasi minna, siis vaja jalutada pool päeva sinna teise otsa :D 

otsisin oma kotti igaltpoolt, andsin infolauda oma telefoninumbri, et kui keegi toob koti sinna, siis helistavad. käisin läbi ka viimased poed, kuhu olin sisse astunud ja küsisin, ega ma oma kotti sinna ei jätnud, sest ma polnud päris kindel, kas jätsin kotti lauale, kus lõunat sõin või ei. 

käisin uuesti ka poes nimega Typo, kust pruun paberkott pärit ehk kust ma oma esimese ostu tegin. tore müüja mäletas mind hommikust ja mäletas isegi, mida ma ostsin. kuna olin seal poes ühe korra veel käinud, mõtlesin, et võibolla jätsin oma kotti sinna, aga ei. samal hetkel müüja näitas mulle kahte toodet ja küsis, et kas ma ostsin need täna hommikul. jah, need olid minu asjad, mis hommikul ostsin!!! müüja ütles, et üks naine just käis siin lastega ja tõi need tagasi. ehk siis see naine oli väitnud, et tema ostis need asjad hommikul ja otsustas, et ikka ei soovi neid asju ja tahab raha tagasi. müüja oli talle raha tagasi andnud. ehk siis selgus tõsiasi: naine leidis mu koti ja parseldas kõik asjad maha, mis vähegi võimalik, et raha saada. selle asemel, et viia see infolauda, kust koti omanik ehk mina selle kätte saaks. samal ajal ütles teine tähelepanelik müüja, et tema silmas selle naise ostukärus asjadest pungil Typo paberkotti (minu oma!)

läksin siis toreda Typo müüjaga koos infolauda teenindajale ütlema, et sain teada, mis kotiga juhtus ja nad ei pea mulle nüüd helistama, sest seda kotti ei saagi leida, kuna mingi tropp müüs mu asjad tagasi poodidesse . teenindaja oli väga huvitatud, kuidas varas välja nägi ja tore Typo müüja andis teenindajale kirjelduse, mille teenindaja siis turvameestele telefoni teel edastas. 

üllatus üllatus, aga samal ajal märkas tore Typo müüja infolauast mööda jalutamas seda sama naist koos tema lastega. müüja polnud 100% kindel, kas tegu on sama naisega, sest päeva jooksul käib poes palju inimesi ja ta väga ei süvenenud sellesse klienti. ma olin pühaviha täis, et kuidas saab mingi lollakas lihtsalt teise inimese koti leides arvata, et see on tema kott ja tal on õigus teha asjadega, mida ta õige heaks arvab. igaljuhul naine jalutas meist ostukäruga mööda ja tema kaks nii umbes seitsmeaastast last tema taga. kuna ma lambist ei tahtnud võõra inimese käest minna õigust nõudma et kuule anna palun mu asjad tagasi, seda enam, et võibolla see polegi see sama inimene, siis esialgu ma jalutasin tema ostukäru kõrval veendumaks, et selle naise ostukärus on minu asjad. paraku nägin aint tühja kotti, ajalehti (mis hommikul ostsin) ja šokolaadist jõuluvanasid, millest pooled olid juba ära söödud. 

Ma ei tea kust see julgus pärit aga jalutasin siis naise kõrvale ja küsisin, et kust see pruun kott tema kärus pärit on. naine tegi ehmunud näo, läks väga närvi ja ütles, et ei tea, millest ma räägin. ma korra ehmusin ära, et võibolla tõesti süüdistan vale inimest, kuid nähes, kui närvi ta läks, jäin endale kindlaks ja küsisin uuesti, et kust ta selle sai ja miks see tühi on, sest see on minu kott ja ma tahan oma asju tagasi. algul ta pobises, et see ongi tema kott. siis ma ütlesin, et see ei saa olla sinu oma, kui seal on sees minu ajalehed (lausa kaks päeva vanad, mis ma just hommikul välja ostsin, kuna olin jälle ajalehes). selle peale kobises ta, et ta sõber andis talle selle kotti. mitu minutit ma jagelesin temaga ja kuulasin ta hirmust välja mõeldud valesid, aga ma aga ei jätnud oma jonni ja lõpuks tunnistas mulle üles, et ta tütar leidis selle koti ja ta ise viis kõik asjad poodidesse tagasi, et raha saada. 

pidi ikka viitsimist olema pool tundi mööda seda hiiglaslikku kaubamaja jalutada, et väheke pappi saada. olgu öeldud, et see kott polnud üldse hinnaline. asjad seal sees polnud kallid. nt ühest poest ta sai 7 dollarit, teisest 17, kolmandast 3 dollarit ja minu mäletamist mööda neljandast võis saada ka midagi 6 dollari ringis. pluss ta sai endale kõik mu toidupoest ostetud asjad (osad saatmiseks mõeldud, osad mulle endale). toidupoest aga raha tagasi ei anta, seega ta rõõmustas end paari šokolaadi ja vatipatjadega ja mingi random kraamiga veel, mille ostnud olin. seega kokku ta sai kogu selle jandi peale maksimum 40 dollarit rikkamaks, austraalias ei peeta seda suureks summaks, kuna selle raha saab teenida 2 tundi töötades minimaalse palga eest. pole küll päris samaväärne võrdlus, aga kaks tundi miinimumpalga eest tööd võimaldab eestis teenida 4 eurot?! ma ei tea, võibolla palgad on nüüd tõusnud, aga aasta tagasi sai küll 4 eurot. miks ma seda võrdlen, on selleks, et see tropp sai põhimõtteliselt 2 tunni töö raha võrra rikkamaks, aga mina jäin 4-5 tundi hingega otsitud asjade tõttu vaesemaks. 

asi lõppes sellega, et naine soovis kaubanduskeskusest välja minna, et keegi ei näeks meid rääkimas, tahtis mulle raha anda nende asjade eest. aga kullake sa ei mõista, et ma ei taha su raha vaid oma asju!!! kuna tal sularaha eriti polnud, kraapis ta mulle peopessa 14 dollarit müntides, millest ma väga ei hoolinud, sest ma tahtsin oma asju mitte tema sente! ütlesin talle, et mida ma temasugusest inimesest arvan ja soovitasin järgmine kord kellegi vara leides see infolauda viia, kust omanik selle kätte saaks, mitte teise inimese asju omandada!
Selle peale naine kobises midagi ja ma ei viitsind ta lolli lõusta enam vahtida ja läksin tagasi sisse. ahjaa, võtsin oma ajalehed ja vatipadjad ka tema kärust :D sisse tagasi jõudes olid vahepeal kohale ilmunud kolm turvameest, kellest üks õue naisele kohe järele jooksis. teine turva küsis, kas tahan asja politseisse anda. kusjuures soovitas mul tungivalt teha seda, aga otsus on ikkagi minu, kas teen avalduse või mitte. lisaks küsiti mu nimi ja number ja veits infot. igaljuhul ütlesid nad mulle "good job" ehk hästi tehtud, et selle naise niiöelda kinni võtsin :D

kahjuks polnud mul rohkem aega seal nendega maad jagada, sest olin juba maha jäänud linnaliinibussist, mis pidi mind kesklinna bussijaama viima, et saaksin tagasi mount morganisse sõita, et tööl oma vahetust alustada. käisin veel kiirelt läbi poest, kust tädike oli 17 dollarit saanud ehk siis poest nimega K Mart, kust enamus nänni olin ostnud, lootes, et kuna naine just pool tundi tagasi asjad sinna viis ja raha sai, on need asjad endiselt ühes kohas koos ja ma saan need uuesti välja osta, ilma et peaksin paarkümmend minutit mööda poodi jalutama ja samu asju otsima, sest et K Mart on midagi sarnast nagu eestis Jysk või Koduekstra, ainult et vähemalt 5x suurem. Sealt saad osta kõike - nänni, ilusaid odavaid riideid, tehnikat, mööblit, kosmeetikat, maiustusi, tööriistu, kõikekõike mida eluks vaja. sellepärast ta ka nii suur on ja et midagi leida, kulub seal korralikult aega. õnneks olid neil veel asjad alles ühes koos ja sain need uuesti välja osta. seega päris kõigest ma ilma ei jäänud :) raha-ahne naine oli isegi 1 dollarilise šokolaadi eest raha tagasi nõudnud (oleks võinud ju lastele jätta). teistesse poodidesse polnud mul enam aega minna. võtsin takso ja sõitsin linna, kus viimasel minutil bussi peale jõudsin. 

loo moraal: ära kaota oma kotti ära! :D jah, tean, et see oli mu enda viga, et koti sushi putkasse jätsin, aga missugune normaalne inimene hakkab teiste asju maha parseldama, et ise mõne kopika võrra rikkamaks saada. kui ta koti avas, ta ju nägi, et seal pole sees midagi väärtuslikku. ma olen lihtsalt.. ma ei teagi.. pettunud, et on olemas selliseid omakasupüüdlikke inimesi. mina oleks küll viinud koti infolauda! samas kui ma lõpuks kaubamajast lahkusin, ma lihtsalt naersin, et mis imelik juhtum see oli. kaotasin asjad, leidsin varga, ajasin ta endast välja ja sain veel osa rahagi tagasi. huvitav päev!

koju tagasi jõudes helistas mulle politsei ja soovitas ikka avaldus teha, et naine oma karistuse kätte saaks ja mina oma puuduoleva raha (umbes 25 dollarit). nende arvates on see suur asi mis juhtus, kuna tegu on vargusega. vahet pole, et et ma oma koti ise unustasin kusagile. aga ma kindlasti ei viitsi jamada sellega, sest teades seda asjaajamise kiirust siinmaal oleks see tõenäoliselt pikk protsess ja rahasumma on ka väike, mille nimel kogu see krempel algatada. pealegi ma juba sain naisele öelda, mida ma temasugusest lollist arvan ja see teeb mind rohkem rõõmsaks kui see rahatrahv, mis talle tõenäoliselt määrataks. lihtsalt lastest on kahju, et neil selline ema on.

mis nüüd saama hakkab, on see, et pean vabal päeval uuesti linna minema, et puuduolevad asjad osta, kuna meil siin mount morganis midagi normaalset saada ei ole. ja pakk jõuab eestisse tõenäoliselt veidi hiljem, kui plaanitud, kuid loodetavasti ikka enne adventi. nii et kallis marili, iga pakike, mille sa advendiaja hommikul hakkad avama, omab väga huvitavat story't :)

ja kallis Jeanelle (see on varga nimi), kui järgmine kord midagi leiad, siis veendu ennem, et su leid oleks hinnaline, et oleks ka mille nimel mööda poodi rühkida ja raha selle eest nõuda :) üldiselt austraallased pole sellised! vähemalt ma pole siin elatud aasta jooksul veel ühtegi sellist nahhaali kohanud.

Rockhampton races. Caulfield cup 18/10/14

hobuste võiduajamised on austraalias oii kui populaarsed. eriti nüüd ma tajun seda, kui ise baaris töötan ja üheks mu põhitööks lisaks alkoholiserveerimisele on rahapanustamise piletite väljamüümine ja võidu korral raha välja maksmine. ja seda päevast päeva. hommikust õhtuni. baar on täis ekraane, kust parasjagu live's race'd ehk võiduajamised käivad. inimesed baaris panustavad ja panustavad ja panustavad... kaotavad ja võidavad raha. nii see elu siin käib, igapäevane. ja nii on see üle austraalia, paljudes pubides-baarides on need ekraanid ja TAB masinad. TAB masin on tark masin, mis sisestatud piletitelt koodid välja loeb ja ütleb mulle palju kliendilt raha võtta ja hiljem välja maksta, kui tegu on võidupiletiga.

need raced, mis parasjagu telekast näidatakse, toimuvad üle austraalia. samuti on osad raced uus-meremaalt, singapurist ja rootsist. vahest ka kusagilt mujalt. seal, kus need parasjagu toimuvad, on tegelikult üks korralik üritus käimas. inimesed end viimseni üles löönud ja kohapeal seltskonnaga päeva nautimas, alkoholi joomas ning loomulikult panustamas, panustamas, panustamas... telekast näeme me ainult sõite, et panustada.. mitte inimesi. aga alati on võimalik kohapeale minna ja sellest glamuurist osa saada.

 olin austraalias vaid korra racel käinud ja seda gayndahis, kus varasemalt elasin. seal toimuvad raced 2 korda aastas. nt rockhamptonis, mis on hetkel mu suurim lähilinn, toimuvad raced igal laupäeval. 18. oktoobril toimus eriti suur race, sest samal ajal toimus melbournes suur Caulfield cup, mis on tuntud üle austraalia. selle puhul oli tavapärasest rohkem külastajaid ka sel päeval rockhamptonis. lausa 5000 ringis. rockhamptonis oli sel päeval midagi 8 ringis neid võiduajamisi. või isegi 10. aga samal ajal olid jällegi ekraanid iga pool, kust sai jälgida samal ajal melbournes, brisbanes ja kus iganes toimuvaid race'e. ja panustada!

absoluutselt kõik inimesed on race'i jaoks end üles löönud. ega muudmoodi sinna ei kõlbagi minna. igal racel lausa valitakse välja parimad outfit'id nii meeste kui naiste puhul. ma erilisi pilte kohapeal ei teinud, aga panen siia paar suvalist pilti googlest, kuidas inimesed sellel päeval välja näevad. ja nii ongi.

google.com

google.com

sel korral jälgisin race'e vip alast, kuna sõber stu on race club'i liige ja ta kutsus mu endaga kaasa... vip ala tasuta šampanja ja konditsioneeriga suur siseruum, kus veel ilusamad inimesed, kui õues lõõmava kuuma käes. mõnus! nautisin täiega. ja muidugi mis ei puudunud ka vip alas - panustamine. seda tegin ka mina. ja lahkusin suurema rahasummaga, kui kohale läksin igaljuhul. meie seltskond oli päris suur ja kellegi tuttav oli väga head tips'id meie andnud. tips ehk vihjed - kui oled õnnelik ja õiges seltskonnas, siis omad neid. see tähendab, et keegi kes on eluaeg hobuste ja race'dega kokku puutunud, teab kõike treeneritest ja jockey'dest ehk sõitjatest ja omab omakorda vihjeid kelleltki teiselt, et mis hobune on eriti hästi treenitud ja võib võita. olgu öeldud, et neid hobuseid, kes siin austraalias võistlevad, on sadu.. tuhandeid... loomulikult enne toimuvat race'i on ekraanidel ka info hobuste kohta, nt et mis koha ta on saanud kolmel viimasel racel, kas ta on hea nt vihmaga jooksma, palju hobuse reiting on ehk kui palju tema eest raha saab, kui ta võidab. mida madalam reiting, seda rohkem on sellele hobusele panustatud ehk seda parem hobune ta tõenäoliselt on. kuid kuna tegu on siiski loomaga, ei tea kunagi, kuidas tal tegelikult sellel võiduajamisel minna võib ja kui head on ta konkurendid. selleks on kasulikud tips'id. ja need meil olid ja panustasime ainult nende hobuste peale, mida soovitatud oli. eks vahest jällegi, hobune kes oleks pidanud võitma, sai hoopis eelviimase koha. jep, õnneasi!

selfieee

sain küll kogu päeva vip ruumis olla, aga käisin vahepeal õues ka "lihtrahvast" vaatamas :D okei nali, ma olen ka kõigest ju backpacker (seljakotirändur). või tegelikult õigem oleks öelda flashpacker, mul pole ju seljakottigi :D igaljuhul vahepeal käisin õues ka tüdrukuid külastamas. need tüdrukud, kellega koos töötan. ja üleüldse oli palju rahvast mount morganist kohal.

stevie laenas mu kübarat

another selfie

musirulll

pärast race'i jätkus mu õhtupoolik ühes lahedas baaris-klubis-restoranis nimega giddy goat (tüdrukud pidid tööle minema, mul oli õhtu ja järgmine hommik vaba. thank you my best boss). rahvast igaljuhul megalt, live muusikud, ülakorrusel avatud klubi, söögid-joogid. kui kogu see krempel läbi sai, lõpetas mu kena päeva meeletu jalavalu 14 tundi 15cm kontsadel olemisest. oi seda õnnehetke, kui kingad jalast sai pärast pidu :D

see oli üks ülimõnus nädalavahetus!!!

ahjaa, sattusin austraalias esimest korda ka ajalehte. ei juhtu see päris igapäev vist.. päev enne race'i ehk reedel käisime peol giddy goatis ja fotograaf küsis pärast foto tegemist nimesid, et ajalehte panna. ajaleheks Morning Bulletin, ilmub igal argipäeval ja tegu ikka normaalse ajalehega, kus uudised ja kõike, lõpus spordiuudised nagu ikka. ja keskel lehekülg nädalavahetusele pühendatud, kuna tegu oli rockhamptonis tänu racele väga suure nädalavahetusega.

ei jäänud see aga mu viimaseks race'ks siinmaal. juba tulevasel laupäeval lähme railway hotel social club'iga Yeppooni racele. yeppoon asub rockhamptoni lähedal, mõnus pisike kuurortlinn. railway hotel on see pubi, kus töötan. nii et palju rahvast social club'ist ja tõotab tulla lõbus päev jällegi. ainult et sel korral pärast race'i õhtul tööle tagasi, kus sellele samale rahvale, kellega päev otsa race'l tsillinud, siis jooke serveerida :)

selleks korraks lõpetan. saadaks pool sellest 40 kraadisest lõõmavast suveilmast teilegi eestisse!
:)

Back in Australia

pärast kuuajalist uus-meremaa reisi lendasin tagasi austraaliasse ja maandusin paradiisis - gold coastil. teise nimega surfers paradise. lennukist maha astudes lõi sooja õhu pahvakas vastu nägu :D nii mõnus tunne.. pärast uus-meremaad.

kõige rohkem olin ma igatsenud RANDA! ja rand on gold coastil võimas. paraku juhtus aga selline asi, et nagu uus-meremaa haige olemisest oleks veel vähe olnud, jäin ma kohe esimesel päeval austraalias uuesti haigeks. ei tea, kas põhjus oli lennujaam-kesklinn bussis olnud konditsioneerist või millestki muust, igaljuhul palavik, nohu, kurguvalu jt sõbrad tervitasid mind jälle ja ma olin reaalselt 2-3 päeva hostelis voodis. kolmandal päeva vedasin end mingi ime läbi randa, jäin liivale päikse alla magama, ärkasin pooleteise tunni pärast üles ja voilaaa haigus läinud. mu suurim probleem, et neelata ei saanud, oli isegi kadunud. pole elus nii lambist terveks saanud. päike teeb ikka imesid! :)

nüüd 'tervena' tuli hakata mõtlema uue töö leidmise peale. vorpisin endale korraliku CV valmis ja tegin endale RSA sertifikaadi. see tähendab Responsible Service of Alcohol sertifikaati, ilma milleta naljalt kusagile tööle ei võeta sinna, kus peab alkoholi serveerimisega kokku puutuma - restoranid, kohvikud, baarid... minu plaan oli ühes sellises justnimelt töö leida, vahelduseks farmile :) 

RSA kursus oli nagu nuhtlus, tegin selle internetis. maksis see lõbu küll kõigest $19, kuid see koosnes 94'st küsimusest, mis olid jaotatud 4 sektsiooni. kui kasvõi ühe küsimuse sektsioonis valesti vastasid, pidi kõik uuesti tegema. nii tüütu. iga austraalia osariigi või territooriumi jaoks on vaja teha eraldi RSA, kui teise osariiki tööle minna. minu sertifikaat hõlmab aga lausa nelja osariiki. sellepärast ka küsimusi nii palju oli. enamasti olid küsimused erinevate osariikide seaduste kohta seoses alkoholimüügiga. nt põhjaterritooriumil, osades piirkondades, kus elab palju austraalia põlisasukaid aborigeene, on alkoholimüük väga karmilt seadistatud. ainult paar tundi päevas ja limiit, kui palju tohib osta. nt ainult paar liitrit veini näkku. seda selleks, et mitte ahvatleda põliseid asukaid kurjale teele või siis kontrollida nende juba olemasolevat alkoholilembust. ja loomulikult seaduste vastu eksimisel suured trahvid, seda igas osariigis, kuni $18000. ülejäänud küsimused olid lihtsalt kuidas serveerida täpseid koguseid alkohole, et kedagi mitte väga purju joota ja alaealiste kohta. alaealisele alkoholi serveerimisel näiteks trahv $8800.

kokku on austraalias 6 osariiki ja 2 territooriumi.

osariigid:

• western australia ehk lääne-austraalia, mis on kõige suurem osariik ja mille niiöelda pealinnaks on perth
• south australia ehk lõuna-austraalia, mille pealinnaks on adelaide
• victoria, mille pealinnaks on melbourne
• new south wales, pealinnaks sydney
• queensland ehk parim osariik, kus mina ka elan. pealinnaks brisbane
• tasmania, mis on saar austraalia lõunaosas, pealinnaks hobart. plaanisin oma aussi trippigi sealt alustada, aga läks teisiti, maandusin hoopis queenslandis, kus elan siiani.

olen käinud ka south australia ja victoria osariikides.

ning samuti ka eelmainitud 2 territooriumi:

• northern territory ehk põhjaterritoorium, mille pealinnaks darwin
• ja ACT ehk australian capital territory ehk pealinna territoorium. austraalia pealinnaks on teadupärast canberra (mitte sydney!!!)

okei, nüüd sai natuke geograafiat siia. anyway cv ja sertifikaat olemas, asusin tööd otsima.jalutasin tänavatel ja astusin huvipakkuvatesse kohtadesse sisse ja küsisin tööd ja jagasin oma cv'sid. samal ajal refresh'isin telefonis iga 20 minuti tagant gumtree lehekülge, et kõige värskematele tööpakkumistele kandideerida. kandideerisin ka mujale huvipakkuvatesse kohtadesse väljaspool gold coasti. olin suht laisk, jalutasin tänavatel tööd küsides vaevalt tunnikese. õnneks juba järgmisel päeval sain vastumeili hest pubist, mille töökuulutuse olin leidnud gumtreest ja e-maili saatnud neile. www.gumtree.com.au on umbes nagu eesti kuldne börs, kust leiab kõiki kuulutusi.. nii tööd kui autosid. 

igaljuhul kõnealune pubi asub linnas nimega MOUNT MORGAN, kust mulle baaridaami ametikohta pakuti. paraku olid aga 3 tüdrukut veel enne mind, kes olid sellest tööst  huvitatud. siis aga panin oma kirjutamisosakuse mängu, miks mina peaks selle töö saama ja üsna pea saabus uus vastumeil, et palju õnne, töö on sinu!!! oli kolmapäev. ja hiljemalt reedeks pidin kohal olema. võtsin töökoha vastu, sest tahtsin baaritöö kogemust saada ja mt morgan tundus olevat natuke sarnane gayndahile, kus enamus oma austraalia ajast elanud olen. seega why not. igaljuhul lõpetasin edasise töö otsimise gold coastil. käisin hoopis rannas ja peol ja reede varahommikul läksin brisbane'i.

samal päeval kui töö sain, sai ka mount morgan üle austraalia kuulsaks. nimelt üks mees rockhamptonist tulistas politseid ja põgenes kodust. ta jõudis omadega välja mount morgani lähedale, kus varjus ühte majja ja süütas maja ümber oleva metsa. sellest sai alguse suur tulekahju. mitu pere kaotasid kodu ja hävis palju kõrvalhooneid ja muid asju. mees saadi muidugi lõpuks kätte politsei poolt. sellest sündmusest kirjutati ja räägiti igalpool. ja ma olin just(!) sinna linna töö saanud. üldiselt pole mt morgan just parima mainega paik austraalias.. siin on palju blacke (aborigeene) ja tegu on üsna vaese piirkonnaga. vana kaevanduslinnaga, kus miine kasutades kuni 1981 aastani kaevandati kulda, hõbedat ja vaske. aga siin kaevandatakse endiselt igast staffi, nt kulda ja põlevkivi... vesi järves ja jões on üsna sogane, sest kaevandusest tuleb igast mürke siia vette.

igaljuhul kui töö siia sain, rääkisin kohe suure õhinaga oma austraalia sõpradele, et teate ma sain töö rockhamptoni lähedale. absoluutselt igaüks küsis: "ega ometi mount morganisse?" :D ja igapäev saatsid sõbrad uudiste linke sellest tulistajamehest ja metsatulekahjust. korra mõtlesin küll, et kardan siia tulla. aga see oli lihtsalt vale hetk. sest tulistajamees oli tegelt pärit rockyst ja lihtsalt põgenes siiapoole, mt morganiga polnud tal midagi pistmist.

teate, kui erinev on erinevus bussi-, rongi ja lennupiletite hinnas austraalias. see on natuke uskumatu. mount morgan on pisike kaevanduslinn, mis asub rockhamptoni linnast umbes 40 km kaugusel. mount morgan on väga väike linn. populatsooniks 2500 inimest, rockhamptonis aga 80000. rockys on ka lennujaam.
rockhampton on brisbanest 630 km kaugusel. väike hinnavõrdlus nüüd. buss ja rong brisbanest rockhamptonisse sõidavad 12 tundi ja hindadeks on vastavalt $170 ja $140. lennuk sõidab brisbanest rockhamtonisse 1 tund ja 20 minutit ja maksab koos 23 kg kohvri ja 11 kg käsipagasiga VAID 100 dollarit!!!!! põhimõtteliselt 10 tundi lühem tripp lennukiga ja isegi odavam. kuna pidin mingil viisil rockhamptonisse jõudma, ostsin lennupileti ja lendasin rockhamptonisse. sinna tuli mulle vastu dianne. tore naine, kes asendas just baaris paar nädalat omanikku, kes oli lastega koolivaheajal. pool tundi autosõitu ja saabusingi oma uude kodulinna - mount morganisse.  sõit siia polnud väga ilus, sest mingi vähemalt 7 kilomeetri ulatuses oli kõik põlenud ja siiani oli palju väikseid tulekoldeid ja kõik kohad tossu täis.

saabusin siia 19. septembril. uskumatu, aga peaaegu kuu aega tagasi. aga siin ma nüüd olen ja mulle meeldib! baaritöö on lahe. eriti meeldivad mulle nädalavahetuse õhtused vahetused, kui palju inimesi on ja koguaeg midagi teha. inimesed joovad siin niiiii palju, vahet pole kas on hommikul või õhtul kell 10. oma tööst teen eraldi postituse varsti.

pilte seekord ei tule kahjuks, sest kõik mu tehtud pildid jäid mu üliheasse telefoni, millest ilma jäin. poolteist kuud mul teda siis oligi :D nimelt käisin kalal ja panin telefoni kivide peale, kaugele veest. aga ma ei teadnud, et see vesi siin ülihelikiirusel tõuseb ja üsna varsti kui telefoni tahtsin kasutada, oli see juba vee all. ja kuna telefoni kaamera oli hea, pole viitsind päris kaamerat kasutada tükk aega. igaljuhul nüüd valisin välja uue telefoni, mida tellida. veekindla seekord haha! kuna aasia on austraaliale nii lähedal, siis saab sealt igast tehnikat väga palju odavamalt kui austraalia kohalikest poest ostes. ja no eesti hindadega ei anna muidugi võrreldagi.  nt mu uus telefon maksab aasiast tellides aussi firma kaudu $150 vähem kui ta maksaks austraalia telefonipoes. ja nüüd ühe korra ma juba tegin tellimuse, aga siis sain meili, et see on välja müüdud, mitte et nad korraga poleks võinud seda kodulehele märkida. siis pidin sada aastat ootama kui paypal raha tagasi kannab. ja nüüd lõpuks sain teiselt leheküljelt telefoni tellida. ootan igaljuhul, seekord loodetavasti pole välja müüdud :)

üks asi , mis mulle austraalia juures ei meeldi, on asjaajamine. see on siin nii aeglane, eriti kui oled e-riigist eestist pärit. see on ilmselt ainus asi, mis mulle austraalia juures ei meeldi, sest tegelikult ma tohutult armastan siin elamist!!!! ja siin on nii mõnus ja soe praegu, lihtsalt super :)