GAYNDAH

tänaseks olen gayndahis elanud üle kolme nädala. saabusime siia laupäeval, 11. jaanuaril.

uue nädala alguses esmaspäeval läksime kohe tööbüroosse, et tööd saada. tööbüroomees peter, kellele me eelmisest gayndahis käigust juba tuttavad olime ja kellega stanthorpes elades telefonitsi suhelnud oleme, ei olnud meile töö leidmise osas just väga positiivne. ütles, et ilmselt peate nädala niisama passima, sest midagi hetkel silmapiiril pole. võib olla, et nädala pärast vajatakse töötajaid kuskile. need sõnad ei teinud meid just väga rõõmsaks. ainus tore asi oli see, et vähemalt on meil kodu, kus PASSIDA ja tööd oodata. tol hetkel isegi kahetsesin, et stanthorpest lihtsalt töölt ära tulime. töölt, kus meid just väga hästi ei koheldud, kuid kus saime palju tunde teha ja head raha teenida. üks gayndahi farmer bevan, kellele eestlased meeldivad, lubas ka meile telefonitsi, et kui gayndahisse saabute, on teile töö olemas. võib öelda, et tema on natuke "süüdi" meie nn lahkumisavalduse andmises stanthorpe õunafarmis, sest lubas meile gayndahis tööd. lahkumisavaldused laual, saatis seesama bevan aga sms'i sisuga: sorry tüdrukud, aga olin veidi farmitööst eemal ja mu mänedžer võttis teie asemel teised töötajad. 

TORE, AITÄH... tulime siiski gayndahisse, töötuna. samamoodi nagu me tulime siia detsembri alguses-töötuna. vahe ainult selles, et nüüd on gayndahis hooaeg algamas ja farmerid hakkavad töötajaid otsima. aga kujutate ette, kui palju meiesuguseid töösoovijaid siin on. väga palju!

siiski siiski... käisime iga päev tööbüroos ennast peterile meelde tuletamas ja umbes kolmandal päeval helistas peter lõpuks, et ma leidsin teile midagi, tulge büroosse. jejejee! tööks sidrunite korjamine. esialgu 3-4 päevaks. büroosse tuli ka üks prantsuse kutt, kellele peter sama tööd pakkus. tema polnud aga nõus seda tegema, sest väidetavalt tema girlfriend tegi sedasama sidrunite korjamise tööd 10 kuud tagasi ja tema käed on siiani arme täis. nimelt sidrunipuud on OKKALISED! palju ei liialda, kui võrdlen seda roosipõõsaga. meie, eesti hardworker'id võtsime selle jubedana tunduva tööotsa vastu. niigi otsiti tööle varasema kogemusega korjajaid, aga tore, et meile anti ka võimalus. eelnevat kogemust sidrunikorjamises meil kolmel eesti tüdrukul ilmselgelt polnud, ma polnud sidrunipuudki näinud. järgmise päeva (neljapäeva) hommikul kell 8 olime oodatud oma uue töökoha farmi kontorisse, et paberid täita. lisaks meile oli kohale kutsutud ka 10 korealast (loe: kogemustega korjajad). nii me seal siis kolmeteistkümnenekesi istusime, igaühele anti ports pabereid, mida täita ja tööandja luges tööeeskirja ette. rääkis maru rahulikult meile: "madusid on siin palju. me niidame küll heina, et nad ei tuleks viljapuuaeda, aga jah, neid ikka liigub siin. kui madu tuleb su puu otsa, siis lihtsalt võta järgmine puu. meile pole mõtet helistada, sest me ei saa midagi teha, kui kohale tuleme."

nagu... HEA TEADA! :) 

julgesin ma jah pärast seda juttu enam sinna tööle minna... siiski üsna pea avastasin end sidrunipõllult koos kolleegide asiaatidega. täitsa lõpp, kui naljakad nad välja näevad põllul. sada kihti riideid seljas, peas samaaegselt müts-rätt-sall, nii et vaevalt nende pilusilmad välja paistavad. okei, müts on põllul kohustuslik. aga neil on mütsi peal veel igaühel kolm rätti. ühel oli käterätt peas ja pesulõksudega kinni pandud. pesulõksud olid nagu antennid :D

okei, vanasõna ütleb, et narri meest, mitte tema mütsi, aga koomiline on vaadata. ma ei saagi aru, kas see kõik on päikese vastu või putukate-usside. põllustiili jälgides ostsin ka endale kaltsukast töötamiseks triiksärgi, sest mul endiselt polnud ühtegi pika käisega riietuseset. 5 numbrit suurem särk selga, müts pähe, pikad püksid jalga ja sidrunikorjamine võis alata. just siis oli gayndahit tabanud umbes nädalane kuumalaine, kus iga päev küündis temperatuur 40-42 kraadini. võib öelda, et pole just parim ilm lõõmava päikese käes töötamiseks pikkade riietega. 

sidrunikorjamine on kõige hullem orjatöö, mida siiani teinud olen. ka meie boss, väga toredana tundunud naine, ütles, et sidrun on puuvili, mida on kõige raskem korjata ja et see on väga raske töö. tahtsin küsida, et miks sa selle eest siis nii vähe maksad?! tõepoolest, seda tööd tehes luges kiirus ja ei saa öelda, et me just väga kiired olime. vähemalt supervisor, kes meid iga väikse aja tagant kontrollimas käis, oli meie tööga väga rahul. kuulsin, kuidas ta asiaatidega õiendas, et nad korjavad liiga väikseid vilju ja jätavad suured puu otsa. esimesel päeval lasti lahti 4 korelalast. nad ei saand midagi aru.. kas nad peavad kohe ära minema või võivad homme jälle tulla :D ülejäänud 4 korelalast läksid vist ise vabatahtlikult sellelt orjatöölt ära. sest teiseks tööpäevaks oli alles ainult 2 korelalast ja meie ja mõned uued töötajad. 

kuidas töö välja näeb? sidrunid lõigatakse varre küljest tangidega. käega tõmmata ei tohtinud, vähemat selles farmis rakendati seda tehnikat. sidrunid korjatakse kotti, mis ripub su küljes. kui kott hakkab täis saama, muutub ta väga raskeks. töö toimub redelitega. korjata tohib kindlat suurust, mitte kõiki puu küljes olevaid vilju. sidruneid pidime kohtlema kui kanamune. seega visata neid ei tohtinud, plekid pidid peale tulema. väga palju me just selle tööga ei teeninud, ometi olime rahul, et mingigi töö saime ja saime mõne päevaga vähemalt nädala üüri- ja toiduraha teenitud. 

kolm känguru

meie teisel tööpäeval reedel, kui sidrunikorjamisest oli kopp nii ees, pidin suurest rõõmust redelilt alla kukkuma, kui nägin oma telefonis sms-i farmer bevanilt: "Hey I have some more work again if ur still in gayndah." milline kergendus! mõned sms-id veel temaga ja sain teada, et ta pakub meile paariks päevaks laimide korjamist ja edasi mõneks nädalaks mandariinide harvendamist, millest viimane on tunnitasuga. ja töö algab pühapäeval!!! ma olin nii rõõmus. bevan vedas meid korra küll alt oma töölubamisega, aga õnneks pidas meid uuesti ikka meeles. teatasime sidrunifarmis, et alustame paari päeva pärast uues farmis. nad olid nõus ja tänasid meid, et tulime appi sidruneid korjama. 

madusid ma selles farmis õnneks ei kohanud, küll aga sisalikku puu otsas. madu nägin farmist paar kilomeetrit eemal tee peal koju sõites. natuke üle meetri pikk, helepruun ja suht peenike. thank god, et sa mu puu otsa ei tulnud. pärast seda vaatepilti oli järgmine päev väga kõhe tööl olla. koguaeg jälgisin, et mul selline puu otsas ei roniks.

bevani farmis korjasime paar päeva laime. see on sama hull töö nagu sidrunite korjamine, sest puu on jällegi okkaline. õnneks võis korjata sõrmedega mitte tangidega. kuumalaine polnud ka veel taandunud, seega polnud just kõige meeldivam töö. ja see lõhn.. täpselt selline tunne nagu keegi kuskil valmistab kogu aeg mojito't. vahepeal läks küll süda pahaks sellest laimilõhnast 40 kraadises kuumas. laimid korjasime jällegi enda küljes olevasse kotti ja koti tühendasime suurde kasti, mis oli haagitud traktori taha. kui edasi liikusime, pidi ka traktorit edasi liigutama. nii lahe oli traktoriga sõita :D laimid korjatud-töötasime ühe päeva shed'is ehk pakkimistehases. töökorraldus ja kohtlemine erinesid õunashedist ikka totaalselt. ei mingit tampi, ühe spottimise liini taga olime kolmekesi mitte üksinda. kui liinid seisma jäeti ja vaba hetk tekkis, hakkas lausa imelik, kui ei olnud midagi teha. õunashedis pidi liinide seiskudes kohe jooksujalu mingi uue tegevuse leidma, nt kaste tegema. 

sellised käed olid mul pärast laimide ja sidrunite korjamist

laime pakkides leidsime ühe naljaka. need rinnad-rinnad-rinnad, need rinnad teevad nii!

laimid pakitud, algas meie põhitöö, mida teen tänaseni. selleks on mandariinide harvendamine. esiteks pean ütlema, et see on maailma kõige igavam töö. töö ise on väga lihtne, päevas teen tavaliselt 8 tundi ja näen ränka vaeva, et kaheksanda tunnini vastu pidada, sest see on lihtsalt nii tüütu. päeva jooksul võib teha ühe 30-minutilise söögipausi, mille eest makstakse. ja põhimõtteliselt on ette nähtud teha ka kaks 15-minutilist smoko't ehk suitsu- või mis iganes muud puhkepausi. see aga tähendab, et peaks kauem töötama, sest neid kinni ei maksta. ühte rida teevad korraga kaks inimest, mina töötan koos sakslanna maikega. ta on ühtlasi ka ainus mitte-korealane lisaks meile. tegelikult töötavad siin ka mõned vanemad austraalia mehed ja bossi vennatütar, aga põhilised töötajad on korealased, keda on julgelt üle kümne. töö näeb välja nagu õunte harvendamine, mida eelmises farmis tegin, aga mandariinide harvendamine meeldib mulle rohkem. mulle nii meeldib see lõhn..mmmmm! mandariin on mu lemmik puuvili ja olgugi, et nad veel valmis ei ole, on lõhn ikkagi väga hea. valmis saavad nad umbes märtsi keskel.

esimese nädala töötasime me (eestlased ja sakslane) teistest eemal, aga viimase nädala oleme koos kõigi teiste töötajatega samal põllul töötanud. ja ma ei saa mitte vaiki olla asiaatide muusikamaitse teemal. korealased mu kõrvalreas kuulavad telefoni kõlarist kõvasti muusikat ja vahest laulavad kaasa ka. tule taevas appi, mis muusika see on. selline tunne, nagu kuulaks TOP 100 eurovisiooni ajaloo kõige jubedamaid ballaade. just selline muusika, mis ei meeldi, aga sa pead seda kuulama, sest ei jää muud üle. kõik laulud on täpselt ühesugused-igavad, venivad, rütmitud ja keelest ei saa ka midagi aru, sest on ilmselt korea keeles. üks laul lõppeb, teine samasugune algab... õudus! ja kusjuures, ainult mina ei arva nii, vaid marili ka. seega pärast ühte täispikka väljakannatamatut päeva kanname nüüd kõrvaklappe kaasas. ahjaa, iga paari tunni tagant tuleb "eurovisiooni" sekka ka üks vähe lõbusam laul ja selleks on: opaa-gangnam-stail.. õudus kuubis :D 

aga kui nüüd iseloomustada korealasi ka positiivsete sõnadega, siis nad on sõbralikud ja heatahtlikud. näiteks täna pakkusid meile, et toovad meid töölt koju oma autoga, sest meie oma on hetkel mehhaaniku juures kontrollis. 

täna oli üldse imelik päev. ärkasime 4.30, et minna 5.30-ks tööle. meie majaomanik graig ärkas ka samal ajal ja ütles, et terve öö on sadanud ja puud on kindlasti märjad. mõtlesime, et lähme siis 8-ks tööle. mõeldud-tehtud. kohale jõudes selgus, et asiaadid tulid ka 8-ks. puud olid endiselt märjad, tilkusid veest. nõnda tulime koju tagasi. jube mõtekas oli küll ärgata 4.30, kui vaba päev on :D 

minu tööpäev kestab 5.30-13.30. teil eestis on kell siis 21.30-5.30. meie oleme 8h ajast ees. 

muideks mandariinipuud pole nii okkalised. pikad umbes 3 cm pikkused okkad on enamasti ainult puu tipus.  

mul oli 2 videot, mida tahtsin blogisse lisada, aga need ei laadinud ära, ja nüüd jäid siia lihtsalt tühjad kastid ilma videota. ei oska eemaldada ka neid. ehk teinekord saan need teieni tuua.

                         

mandariinifarmis on palju loomi - lehmad

kanad

koduteel võib ka lehmi kohata

queenslandi osariigis, kus ka mina viibin, on lehmapidamine väga populaarne. pole farmerit, kellel pole lisaks viljapuudele lehmi. osad lehmatõud näevad välja kaamli moodi-küüruga ja osad kalkuni moodi-lõualotiga. mõtlema paneb neid lehmi vaadates see, et mida nad ometi söövad. üleltoodud pildidel isegi tundub, et neil on midagi süüa. aga üldjuhul autoga sõites ja neid põlde vaadates, kus lehmad viibivad, ei näe peale kivide suurt midagi muud. meie farmi lehmadele antakse kuivanud heina, nagu rullidena. just eile räägiti raadios, kuidas üks farmer, kellel 400 lehma, palus riigilt toetust, sest tema põllud olid olnud põua käes ning lehmad näljas ja kõhnad. riik polnud teda nõus aga toetama ning lihakombinaat neid lehmi ei tahtnud, kuna nad olid liiga kõhnad. nõnda soovitati nii jutujätkuks mehel oma lehmad maha lasta, sest abi pole kusagilt loota. ja mees tegigi seda... lasi oma lehmad maha ja seejärel iseenda... et avada valitsuse silmad! väga jube lugu :(

ükspäev sain sellise masinaga sõita. ja sellel on rool paremal pool! nii veider lihtsalt :D rool paremal, aga sõitma peab ikka vasakul

mandariine harvedades

meil on ikka bossidega sellessuhtes vedanud, et nad viitsivad meile ka meelelahutust pakkuda. olles alles paar päeva bevani juures töötanud, kutsus ta meid enda ja oma perega järvele veesuuskadega sõitma. ta ostis endale hiljuti jet ski (eesti keeles skuutri) ja suusad ja tuubi. tube on mõeldud kolmele inimesele korraga, kuna see on lai ja megalahe oli sellega vee peal sõita. ja ega boss siis rahulikult ei sõitnud, retsis meid ikka korralikult. ma lendasin ühe korra niimoodi õhku, et tegin õhus 360 kraadi ja terve elu käis silme eest läbi. loodan, et varsti saame jälle vee peale minna.

gayndahis asub jõgi nimega burnett. ei saa öelda, et ta just voolaks, sest pool jõge on nagu ära kuivanud. aga selles samas jões/järves oleme ujumas käinud ja seal tuubitasime-suusatasime samuti. esmakordsel käimisel ei saand nagu arugi, kas tegemist on üldse ujumiskohaga. krokodille gayndahis küll pole, aga veekogu näeb välja täpselt nagu krokude, madude, kaanide ja kõigi muude mitte-minu-lemmikute meelispaik.

ei kutsu just väga ujuma

väike gayndahi linnake. vasakul on märgitud minu kodu asukoht

gayndah on ikka üliväike linn nagu ülalolevalt pildilt näha. samas on siin olemas kõik eluks olemas: toidupood, 3 tanklat, kiirtoidukohad, raamatukogu, paar panka, tööbüroo, bassein, kaks karavanparki, paar maakat riidepoodi, kaks kaltsukat, postkontor, spordiklubi YMCA, tenniseväljak, kaks pubi... ja oh, see nimekiri võiks veel jätkuda... inimesed on siin reaalsed austraallased. kedagi ei huvita, kuidas nad riides käivad ja millised nad välja näevad. aga nad on lahedad. pärast tööpäeva lähevad farmerid nende samade tööriietega otse pubisse õlut jooma. väga huvitav on elada PÄRIS austraalias külas (jah, see linn meenutab pigem küla). põhimõtteliselt iga kohalik sõidab ringi ute'ga. suurepärane kirjeldus "austraalia rahvusautole" ute'le on pärit ühe laheda blogija kedi blogist: "Julgelt pooled autod on siin Ute'id. Need on sellised rõvedad elajad, mis näevad täpselt välja sellised, et tavaline sõiduauto on keskelt relakaga pooleks räusatud ja tollele künale siis kast taha topitud. Ja need pole ainult mingid suvalised tööautod, vaid ka jumala ässad sportad."
jep, nii on! igal jumala farmeril on maakas kastikas ja mitte-farmeritel sportad.  isegi meie külakeses sõidavad ringi neoonvärvides ute-sportautod.

paar pilti googlest:

võrreldes stanthorpega, kus me viimati elasime, siis stantis elas palju bäkkereid ehk noori seljakotiründureid üle euroopa. peod pubis olid pigem euroopalikud kui aussilikud. sai ka siis gayndahis pubis ära käidud. siin nägin ilmselt esimest korda aborigeene ehk austraalia põliselanikke. ma ei tea, kus nad päeval on. aga õhtuks olid nad ennast üles löönud ja pubisse tantsulkale tulnud. oi see oli pidu! üldiselt on nädalavahetused siin siiski suht vaiksed. peod pidavat vägevamaks minema märtsis, kui korjamise hooaeg algab, siis on linn ülerahvastatud bäkkeritest ja loodetavasti ikka euroopa omadest. hetkel siin ainult korealased. 

pubis nimega golden orange on meil tekkinud ka sõbrad. nimelt pubi töötajad. pärast pidu või vabadel päevadel laulame ja mängime tagaruumis nendega kitarri. . ükspäev käisime pubi omaniku pojaga õhtusöögil. tegi meile pubi steakhouse'i osas megahead praed välja. üldse pubi töötajad on lahedad.

siin linnas elavad ka 3 soome tüdrukut, kes meil tihti külas käivad. õigupoolest meie "issi" ehk maja peremees graig tutvustas meid nendega, sest kaks neist elavad tema sõbra juures. minnaga suhtleme vahest soome keeles. ütles, et ma olen hea selles. haha, imestasin isegi, et mäletan soome kalatööst keelt veel :)

kui pliksid külla tulevad, teeb "issi" head ja paremat süüa. ta on väga hea kokk. ma polegi veel rääkinud meie uuest "perest". elame ühe paari juures. mees on natuke üle 60 aasta vana ja naine üle 50. nad ei näe üldse nii vanad välja, sest neil on väga tervislikud eluviisid. neil on 2 last, kes on 25+ ja elavad oma elu. sellepärast nad meile oma majas vabu tube välja üürivadki. kutsume neid ave ja mariliga omavahel "emmeks" ja "issiks". eriti sobib see nimi "issile", sest ta püüab meid õpetada ja koguaeg käib ja uurib, mis me teeme ja mis me süüa teeme jne. peres teeb tema süüa, "emme" ei tee mitte kunagi süüa. paljud tehtud toitud pildistab "issi" üles ja pildid paneb facebooki. üleüldse nad elavad palju facebookis. neil on seal ühine konto. "issi" on pensionär ja "emmel" on kodus oma töötuba, kus ta tegeleb graveerimise, piltide raamimisega, logode ja muude asjade tegemisega. ta on väga andekas oma töös ja tal on palju kliente. vaadates "issit", siis on austraalia pensionäri elu väga hea. ta ärkab umbes kella 5 ajal, läheb kuuris olevasse jõusaali. pärast seda koeraga jalutama. siis teeb endale ja naisele mingi uhke hommikusöögi. siis ma ei tea, mis ta vahepeal teeb, sest ma olen tööl, aga ilmselt käib poes õhtusöögi jaoks toiduaineid ostmas ja niidab lõõmava päikesega muru või kastab seda (täiesti mõttetu mu arust, sellise kuumaga nagunii kuivab ära). päeval läheb ta oma mullivanni, mis asub õues ja mida ta nimetab spa'ks. mingi aeg vaatab telekat ja hakkab veel uhkemat õhtusööki valmistama kui oli hommikusöök. ta on meeeeeletult retseptiraamatuid ja ta kasutab neid koguaeg. ahjaa, terve päeva käib temaga kaasa punase veini klaas. selline mõnus elu aussi penskaril.  meile ta süüa ei valmista. ainult siis, kui soome pliksid ka õhtusöögile kutsutakse. 

meil on siin nende juures väga hea elu. vähesed bäkkerid elavad nii head elu ma arvan. me maksame madalat renti, see on vähem kui 100 dollarit nädalas (tundub palju eks, aga üür ongi austraalias kallis). meil kolmel on eraldi magamistoad, oma wc ja vannituba kolmepeale. oma väliköök, võime kasutada jõusaali nii palju kui tahame. jõusaalis on 3 trenazööri: 

+ kangid ja matt, puhurid

ja olen seda küll juba maininud, aga meie suurim luksus siin on tasuta wifi. pesu saame ka tasuta pesta.

võrdluseks, et stanthorpes jagasime kööki-duširuume 8-kesi. magasime logisevates narides neljakesi ühes toas. asju polnud kusagile panna. ja maksime selle eest 135 dollarit nädalas. isegi see on tegelikult suht soodne üür aussi kohta, sest maja oli korralik ja elamistingimused suhtleliselt head.

väike võrdlus veel siia kõrvale. meie praeguses farmis on ka majutusvõimalus, kuulsime, et see maksab 100 dollarit nädalas. ei suuda uskuda:

selline telkelamu. kasutada saab duširuumi, wc ja ilmselt külmkappi ja mingit pliidimoodi asja ka võibolla, mis asuvad kõrvalasuvas shedis. 100 dollarit nädalas!!!

26. jaanuaril on üle austraalia suur pidupäev. nimelt tähistatakse siis austraalia päeva. see tähendab, et sellel kuupäeval aastal 1788 toodi esimest korda suurbritannia lipp austraalia mandrile. käisime meiegi pidustustel. kell 7 algas gayndahis ühes pargis tasuta hommikusöök kõigile linnakodanikele (pidasime ka end linnakodanikeks ja läksime kohale). pakuti peekoni-muna burgerit ja grillvorstikeseburgerit. kell 8 lauldi hümni ja algas erinevate autasude kätteandmine. nt gayndahi aasta sportlane ja linnakodanik jne. väga armas oli sellisest üritusest osa võtta. väikse linna inimesed on väga kokkuhoidvad ja rõõm oli sellisel päris austraalia üritusel viibida. 

meie kutsu Missy

Missyl ka pidupäeva kostüüm

kuna saime töölt paar vaba päeva, otsustasime seda ära kasutada ja pärast pidulikku hommikupoolikut alustasime sõitu hervey baysse. mina, ave, marili ja töökaaslane sakslanna maike. teekonnaks ligikaudu 300 km. hervey bay on linn ookeani ääres, kus elab 75000 inimest. kuna gayndah ei asu ookeani ääres, siis nautisime enamus ajast rannas hervey bay ookeanimõnusid. kahjuks oli ilm tuuline ja rannast lahkudes olime päris liivased. austraalia päev on kohalikele ettekääne ennast purju juua ja seega polnud purjus inimesed mingi haruldus ka rannas. 

meil oli suur soov ka kuskile klubisse-pubisse minna, aga see ei õnnestunud. kuigi oli austraalia päev, oli õhtune linn millegipärast tühi. ilmselt sellepärast, et oli pühapäev. samas, ega hervey bay polegi linn lõbutsemiseks. tänapäeval on sellest saanud pigem peatuspaik reisihimulistele minemaks fraser islandile. see on kaunis saar hervey bay külje all, mis on üleni kaetud liivaga, kus võib vabalt kohata metsikuid dingosid ja mis on populaarne turismiobjekt. sinna lähen isegi millalgi. tundub väga põnev.

hervey bay

pilt: Marili

suur gayndahi kuumalaine lõppes vihma ja äikesega.

elus esimest korda sain äikse pildile. polnud varem proovinud

eelmisel aastal täpselt samal ajal ehk enne austraalia päeva oli gayndahis samuti kuumalaine ja see lõppes samal ajal. inimesed olid rõõmsad, kui vahetult enne 26. jaanuarit hakkas vihma sadama. küll aga lõppes see rõõm austraalia päeva varahommikul, kui koerad äratasid pered üles, sest vesi tungis majja. gayndhit tabas veeuputus. kodu kaotasid umbes 30 pere. ja veel rohkemate perede majad said rohkelt veekahjustusi. tänu loodusõnnetuste rohkusele on maja kindlustamine siin kohustuslik ning need pered on tänu kindlustusseltsidelt saadud rahadele omale uued kodud ehitanud. vesi püsis tänavail mitmeid päevi ja kahjustused olid suured. farmerid kaotasid puid. niisutussüsteemid ujusid veega minema. näiteks meie farmer kaotas ligi 1000 puud. enamike puude juurte ümbert oli muld minema uhutud, juured olid lihtsalt maa peal. pärast üleujutust oli kogu linnas ja selle ümbruses tööd meeletult. sellepärast ehitataksegi paljud majad nn kanajalgade peale ehk siis peenikeste postide peale, et neid üleujutuste ajal kaitsta:

lõppu lisan paar pilti ühest gayndahi päikseloojangust... enjoy!

linnud

Metsatulekahju

mõned päevad enne stanthorpest lahkumist oli meie kodu ja farmi lähedal metsatulekahju. metsatulekahjud on küll austraalias vist suhteliselt tavalised, aga täiega hirmus oli. meie kodust oli see mõne km kaugusel , aga õnneks oli tuul teises suunas. tulekahju algas õhtul pimedas ja enne magamaminekut käis boss ja rahustas meid, et tuli saadakse ilmselt kontrolli alla. kuid siiski hoiatas, et tuul võib vabalt suunda muuta ning kui midagi on, siis me helistaks talle. ma ei mäleta, et oleksin viimaste aastate jooksul nii halvasti maganud. tuletõrjeautod sõitsid koguaeg meie teeotsast mööda, lisaks kõik muud autod (ilmselt farmerid, majaomanikud). igaljuhul hommikul kell 6, kui ärkasin, oli tuli kustutatud ja sai shed'i tööle minna, kus terve päev pidi unisena töötama suitsuvingu käes. :)

kaamera suutis midagi jäädvustada ka

aastanumber vahetus

mul on olnud väga kiire. vahepeal on elukoht muutunud ja tegemisi on palju olnud. sellist üleliigset vaba aega, et blogi kirjutada, pole küll kordagi leidnud. kuna ma pole kirjutanud siia umbes 3 nädalat mitte midagi, siis mulle tundub, et sellest tõotab tulla maratonpostitus (loe: selle blogi ajaloo pikim postitus), aga püüan teha kiirelt ja lühidalt (tundes ennast ei usu, et sellega hakkama saan).

jõulud möödas, läksime 27. detsembril jälle põllule õunu harvendama. tol päeval me veel ei teadnud, et rohkem ei lähe me nendele põldudele enam kunagi. SEST ET järgmisel hommikul tuli boss kell 7 hommikul meile koju ja ütles, et kohtume kell pool 8 pakkimistehases ehk shed'is. me olime umbes nädal aega tagasi bossile maininud, et kui shed'is peaks vabu töökohti olema, siis me oleksime huvitatud. sest teised on rääkinud, et parem oleks kuskile varju alla tööle saada kui lõõmava päikese käes töötada. loogiline. ärevus uue töö ees oli suur. ma olin rõõmus, et saimegi shed'i tööle. seda tööd pidi meile ajutiselt olema. kuna enne aastavahetust oli lihtsalt palju tellimusi ja töötajaid shed'i rohkem vaja. kui kiirem aeg möödas, siis lubas boss meid tagasi põllule saata. seda aga ei juhtunud. jäimegi shed'i tööle. või noh, kes jäi, kes mitte...

pisike osa shedist. sööginurgake

kuu aega tagasi kirjutas ave oma blogis, mida oli sheditöö kohta kuulnud. tol hetkel polnud me seal veel töötanud. tsiteerin:
"Bossi naine, hüüdnimega Ella või nõiaella võimidagisellist töötab ka shedis ja kamandab pakkijaid. Temaga me kokku puutunud pole, oleme vaid eemalt näinud. Väidetavalt pidigi ta täielik nõid olema. Kõik sõltub sellest, kas naisel on hea tuju või mitte. Halva tuju puhul talle jalgu jäädes võid jällegi päeva pealt tööga hüvasti jätta. Pakkimine on tunnitöö ja tundub natuke ahvatlevam kui väljas õunapuude harvendamine, kuid pidavat siiski päris julm orjamine olema, sest sekundikski ei pääse saa kellegi silmade alt. Kellegagi suhelda seal ei tohi, kella vaadata ei saa (arvuti monitoril olevat kella ette märkmepaber või mingi kleeps  kleebitud, et töötajad seda ei näeks), pause võib teha ainult ettenähtud ajal."

tundub ju väga hull!? täna, kui sheditöö on minevik, saan öelda, et just täpselt selline elu meie pakkimisshedis oligi. nõiaella kamandamas ja kontrollimas ja vigu otsimas. ja meie siis nobedasti töötamas.

tol hetkel, kui meie oma tööd shed'is alustasime, töötas seal lisaks meile umbes 15 backpacker'it + mõned vanemad inimesed. töötajad olid toredad. töid on seal igasuguseid. erineval viiisil pakkimine, halbade õunte välja sorteerimine, õunte kontrollimine. selle jaoks töötasid erinevad liinid, seega tegu oli liinitööga. lisaks pidi vahepeal kaste tegema. vanemad inimesed sõitsid kahveltõstukitega ja tegid tähtsamaid töid.

kõige parem töö oli pakkimine. sest koguaeg sai erinevate liinide vahel liikuda ja üksi liiges ega lihas valusaks ei jäänud. pakkimine toimus munakarbi materjalist restide peale ja igat õuna pidi kontrollima, mis resti peale läks. vahest sai ka õunu kilekotti pakkida, see oli kõige lebom töö. kõige hullem töö oli spotting ehk liini pealt halbade õunte välja korjamine. liin liigutas õunu ja lisaks pidi kätega ka neid liigutama, et näha õuna 360 kraadist vaadet ja kõik plekkidega/mädanenud/sisselõigetega õunad välja korjama. ja seda kiiresti! samuti pidi pakkima kiiresti. kõike pidi seal shed'is kiiresti tegema. ühest kohast teise pidi ka kiiresti liikuma. jumal hoidku, kui keegi sind jalutamas nägi või kui sa spottisid või pakkisid ühe käega.

alguses pandi mind spottima. oi see oli hull töö, eriti kui üksi kahe liini taga pidin olema. jalad ei jäänud ka sinikatest puutumata.

kuna ma mingit väljaõpet töö kohta ei saanud, siis esialgu sain iga asja kohta sõimata. aga mitte ainult mina. teised ka. see oli seal farmis tavaline. panna töötajat tundma, kui halb ta on. isegi kui hästi töötasin, siis tuli nõiaella vigu otsima. alguses leidis ikka, sest ma ei teadnud lambist, kuidas kõiki asju õigesti teha. aga hiljem, kui olin juba osav ja nõiaella enam vigu ei leidnud, muutus ta sellest veel vihasemaks ja läks kellegi teise juurde näägutama. kui midagi valesti tegin, siis nõiaella kullipilk tabas selle kohe ära ja ta tuli ähvardama, et kui ma veel korra peaks seda nägema, siis see on su viimane tööpäev siin. esimene kord tundus hirmus, kui ta nii ütles. teine kord juba naljakas. ja kolmas kord lootsin, et oleks see siis no ometi viimane päev.  iga kord pärast tööpäeva lõppu, kui pidi küsima, mis kell homme tööle tulla, lootsin ma sisimas, et nad ütlevad, et ma ei peagi enam tööle minema, sest ma olen ju nii halb töötaja, et nad ei vaja mind enam. AGA EI, kogu aeg nõid vastas, et homme kell 7. (tegelt ma olin hea ja vajalik töötaja, aga ega nad ometi seda ju mulle ei öelnud-muutun veel laisaks või tõusen ära). lihtsam oli öelda, kui halb ma olen :) viimasel kahel päeval oli nõiaella kohe eriti sõbralik ja spottimise töö jäi uutele saksa tüdrukutele. vaesed nemad. mina sain terved päevad pakkida. varem olin ainult vahepeal saanud. pakkida oli lahe. mulle täiega meeldis. kiire ja liikuv töö. muuseas uutele saksa tüdrukutele tegi boss umbes pooletunnise koolituse kohapeal, kuidas shed'is töötada. hea, et mulle ka siis tehti :D

õunad, mida shed'is pakkisime, olid korjatud mitmeid kuid (isegi peaaegu kuni aasta) varem ja need on koguaeg külmas olnud või ma ei kujuta ette, mis imeläbi need säilinud on. päevas pakendasime meeeeeeletult õunu. keegi pole küll öelnud, aga kui ma võrdlen kodus oleva kartulisaagiga, siis 15-30 tonni päevas, olenevalt päevast, kui palju tellimusi vaja oli. õunad pakendati kahele suuremale poeketile coles ja woolworths. üle austraalia. no ilmselt mitte tervele austraaliale, aga idakaldale küll, sest tean et sidneysse läksid koguaeg rekkad, mis on üle 700 km stanthorpest.

sellised olid kogu aeg shedi ees

aastavahetuse plaanid tulid meil päevapealt. kuna olime just shed'i tööle saanud, siis sõltus tööandjast, kas saame aastavahetuse vabaks või ei. aga boss ütles, et kui oleme nõus töötama isegi pühapäeval, siis saame 1. ja 2. jaanuari vabaks ja 31. dets oleks sellisel juhul poolik tööpäev. KUI TORE!!! see oli vist kolm päeva enne aastavahetust, kui selle uudise teada saime. tuli hakata plaane tegema ja kiiirelt. selge oli see, et oma maakolkasse me ei jää, vaid lähme vahelduseks kusagile suuremasse linna. gold coast kõlas hästi. seal olime varem korra käinud ka, kui meie esimene couchsurfingu host chris meid sinna viis. gold coast on suur ookeaniäärne linn, kus elab ligi 600 000 inimest. linna populaaarseim osa on surfers paradise (piirkond ranna ääres). see on tõesti paradiis! kuigi linna kõik ööbimispaigad olid juba mitu kuud varem ära broneeritud ja ainus soodne ööbimispaik tundus olevat oma armsas punases toyota camrys, leidus veel paar hotelli kogu linnas, kus oli vabu tube 6-le inimesele. valisime kesise valiku seast hotelli nimega Mercure Gold Coast Resort , mis asus küll surfersist (kesklinnast) 10 minutilise autosõidu kaugusel, aga hind oli allesjäänud valikust kõige normaalsem.

aasta viimasel päeval rügasime veel pool päeva tööd teha. ja pärastlõunal algaski meie tripp. 254 km! mina, marili, ave ning meie maja tüdrukud lorraine, lisa ja wendy. oi kui palju ilusat loodust nägime tee peal. hotellis olid vist kõik esimest päeva tööl. mitte et me niigi juba hilja peale poleks jäänud, siis läks meil ka check-in'i peale julgelt tund aega. lihtsalt sellist raskust valmistas adminnidele 6 inimese sisse kirjutamine. fuajees tuli selline uni peale, et mõtlesin, et selle aastavahetuse magan küll maha. siiski EI.

tuppa saades lõime end ülihelikiirusel aastavahetuseks üles, istusime natuke lorraine'i ja lisa toas ja jooksime kiirelt takso peale. kõik shampused ja säraküünlad ja muu staff, mille olime aastavahetuseks muretsenud, ununes muidugi hotelli.

kohustuslik grupipilt

kesklinn oli rahvast pungil täis. pressisime ka ennast ookeani äärde, et südaööl algavat ilutulestikku vaadata, mis on kindlasti võimas. JÄRSKU kell 23.55 ma-ei-tea-kust hakkas sadama paduvihma. jah, PADUVIHMA. vihm oli soe, aga kõik meie sätitud soengud ja meik oli ühe hetkega läinud. vihm lõppes täpselt 00.05, mõned minutid hiljem ka ilutulestik. kusjuures ilutulestik oli väga mõttetu. tartus on ka ilusam. anyway, me olime märjad nagu kassipojad ja polnud õrna aimugi, kuhu sellistena nüüd minna :D

6 kassipoega

jalad viisid meid siiski sellisesse ööklubisse nagu melbas, mille pilet maksis 30 dollarit. kuna mul ei olnud sularaha ja kaardiga maksta ei saanud, saatis klubi teenindaja mind klubisse sisse (sest seal oli sularahautomaat), et raha välja võtta ja võttis senikaua mu dokumendi endale hoiule. automaat aga ei töötanud ja raha ma ei saanud, seega pandi mulle lihtsalt käepeal ja tempel käe peale ja sain tasuta sisse. haha lucky me!

klubi wc-s selgus, et pole me nii koledad midagi ja pidu võis alata. pidu oli normaalne ja mis mulle eriti meeldis, oli see, et iga laul kestis umbes 1 minut ja seega ei saanud ühestki laulust kopp ette nagu tavaliselt peol käies, kus üks mõttetu remix võib kesta nii kaua, kui viimnegi hingeline on tantsuplatsilt lahkunud. aga pärast klubipidu linnas elu käis täies hoos. kuna taksojärjekord oli ulmeline (teised ütlesid hiljem, et ootama pidi 3 tundi), seiklesin linna peal edasi ja mul oli lihtsalt niiiiiiiiiiii meeletult tore. kohtasin uusi ülitoredaid inimesi keset ööd.

1. jaanuar kell 5.12, päiksetõus

SEE OLI PARIM AASTAVAHETUS!

...

hommikul ärkasin rannas liival... lained uhusid randa, tuul paitas juukseid. ma olin nii õnnelik, et öösel ei õnnestunud mul taksot saada ja et ma hotelli magama ei läinud. ma olin lihtsalt nii õnnelik kõigi nende hetkede üle. et ma olen austraalias, et ma ärkasin aasta esimesel päeval rannaliival, et ma...

ohh, just nii peabki üks aasta algama! teistmoodi...

...et oleks, millele mõelda. ma siiamaani iga jumala päev ikka veel mõtlen kõigele sellele.

pilt tehtud päeval, aga varahommikul liival lebades tegid rannapuhastustraktorid siinsamas usinasti tööd

hotelli jõudsin 9 ajal hommikul. selleks ajaks oli takso saamine normaliseerinud. ilmselt oli taksojuht öö jooksul igasuguseid pidulisi näinud, aga nii liivast tüdrukut polnud ta kindlasti veel näinud nagu mina :D

tegin oma hotellitoa hiiglaslikus voodis, mida avega jagama pidime, paar tunnikest iluund ning läksime avega siis randa.. jälle! sinna samasse. paradiisi. lebasime seal kuni õhtuni ja vahetasime aastavahetuse muljeid. mitte kuskile ei tahtnud rannast lahkuda. hea meelega oleks seal teisegi öö veetnud. aga pidi ikka oma uhket hotellituba ka kasutama :)

1. jaanuar rannas:

piknik avega

PA-RA-DIIS

passisime rannas kuni pimedani. siis tulid ka teised tüdrukud hotellist kesklinna, kaasas säraküünlad, mis õigel õhtul hotelli jäid. aga kunagi pole hilja. põletasime õhtuses rannas säraküünlaid ja rõõmu kui palju :D
(PS! korjasime kõik põlenud säraküünlad kokku, mitte ei jätnud liiva sisse. korralikud tüdrukud)

2. jaanuar oli meie check-out'i päev. kell 10 pidime hotellist kadunud olema. ärkasime avega vara, et hotelli basseini võlusid ka nautida.

korralikud padjanäod. otse voodist

teel tagasi stanthorpe'i

järgmine päev käisime kuskil suures shoppamise linnakus. seal oli ka turg, kus ma pehmoks muutusin, sest kõik köögi- ja puuviljade hinnad olid lihtsalt nii odavad.. näiteks ostsin endale 15 karpi maasikaid, sest see maksis ainult 5 dollarit (3,60 eur).

ploomipilt on varasemast ajast. stanthorpe lähedal oli koht, kust sai hulgi puuvilju osta. nt need 4kg ploome maksid ainul 8 dollarit (5,8 eur). seda kasti ostsin rohkem kui üks kord omale

tagasi töörutiini naastes otsustasimegi, et ei taha selles farmis enam töötada, sest kohtlemine polnud paremaks muutunud. pealegi meie gaydah'i "pere" craig ja alisson uurisid, kas tuleme ikka tagasi nende juurde. detsembri alguses lahkudes jäi selline jutt, et võibolla tuleme. meid ju seal lukselamine ootamas ning tööbüroomees, kellega vahepeal ühenduses olime olnud, ütles, et leiaks meile tööd ka. samuti üks farmer bevan lubas tööd anda (aga see jäi ära). otsus stanthorpest lahkuda tuli suhteliselt päevapealt, sest ühel hetkel tundus meile kõigile, et nüüd aitab! ja kohe andsime sellest ka tööandjale teada, et soovime nädala pärast lahkuda.

kui tahad austraalias ka viisat teiseks aastaks taodelda, peab olema tehtud 88 farmipäeva. see tähendab, et kuskil maapiirkonnas töötama 88 päeva. ilmselgelt ma veel ei tea, kas tahan siia ka teiseks aastaks jääda, aga teiste kogemustest tean, et kunagi ei tea, mis tuuled aasta pärast puhuvad ja igaksjuhuks võiks farmi suht kiirelt alguses ära teha, et hiljem, kui 1. aasta viisa hakkab lõppema, enam muretsema ei peaks, et farmipäevad puudu. sellepärast andsimegi igaljuhul nädal aega varem teada oma lahkumisest, et farmipäevade paberimajanduse jõuaks korda ajada. siin võtab kõik nii kaua ju aega. ja sain oma 27 ametlikku farmipäeva kätte!!! 61 veel :D

viimane tööpäev oli reedel 10. jaanuaril ja oma majast pidime välja kolima laupäeva hommikul kell 9. käisime meie viimase päeva puhul maja tüdrukutega aasia toidukohas head sööki ostmas ja tegime kodus viimase ühise õhtusöögi. kuna teised pidid laupäeval töötama, otsutasime meie 3 viimase tööpäeva puhul ikkka välja ka minna. lootsime, et reedel on pubis sama lahe pidu kui laupäeviti ja läksime pubisse. koju lubasime tagasi jõuda kell 2 öösel, sest vaja oli hommikul asjad pakkida ja tuba koristada, et see üle anda puhtana. lisaks ootas meid ees 440 km pikkune sõit gayndahisse.

pubis polnud mingit pidu, klubiosa oli suletud, avatud oli ainult baar, kus oli paar hingelist ainult. aga avastasime linnas uue baari ja läksime sinna. õhtu oli tore ikka, ainult et koju jõudsime kell 5.55!!! heitsin kiirelt voodisse ja 5 minuti pärast oli juba äratus. olin varasemalt kella 6ks äratuse pannud, et kõik kella 9ks korda saada. mis seal ikka, pidin üles tulema. vedasime kogu oma kola autosse, niiet tagaistmel istujale jäi vaevu mingi nurgake istumiseks. 9 ajal saabus boss, kes toa üle vaatas ja viimased sõnad meile ütles. rääkis, et TEGELIKULT olime me head töötajad :) ja et oleme oodatud tema farmi tagasi tööle. no tegelikult oli tema ka tore, ainult et ülinõudlik ja läks vahest liiale sellega. käisime ju nende fämiliga jõulude ajal järve ääres ja nad tegi meile jõulukingi. seega ta vahepeal oli ikka täitsa inimlik ja kena inimene. tundub, et eestlaste mainet hoidsime ikka kõrgel, sest meie viimasel päevalgi võeti shedi üks uus eestlane tööle. muidu kogu see aeg, kui meie shedis töötasime, olime me 3 ainsad eestlased. aga üleüldiselt on eestlasi seal väga palju töötanud ja töötab ilmselt ka edaspidi...

stanthorpest oli natuke kahju ikka ära ka minna. teistel rohkem kui mul. laupäeva õhtutest on kõige rohkem kahju, need olid üliülilahedad selles kohalikus kõrtsis. ja muidugi meie maja tüdrukute juurest oli kahju lahkuda. olime headeks sõpradeks saanud.

meie teekord gayndahisse nägi väga huvitav välja. kõigil oli eelmisest õhtust paha olla. aga ees ootas 440 km sõitu. marili oli esimene julge ja sõitis 140 km linnani nimega toowoomba. tegime seal paaritunnise shopingu ja uuesti auto juures kohtudes öeldi mulle, et sina sõidad! MINA? okei :D kui muud üle ei jää. kuna ma polnud enam unine ja tundsin end juba päris hästi (ma räägin, shoping aitab!), siis olin nõus ikka, sest teistest polnud ka asja. 300 km ilusat loodust algas. kui veel viimased 100 km oli jäänud, läks pimedaks. kuna auto tuled on peaaegu, et olematud, siis püüdsin aeglasemalt sõita. mingil hetkel tuli väga kurviline tee ja mõtlesin pärast seda kurvi esimese ettejuhtuva peatumiskoha otsida ja marili tagasi rooli lasta, sest ma ei tahtnud enam pimedas sõita. kurvides aga oli mul nagu pind per*es üks auto koguaeg taga. nii kui õpuks sirge tee paistis, vähendasin kiirust, et ta minust mööda saaks sõita. JA SIIS!!! ave kõrvalistmel karjus. käis pauk. suur pauk. ma mõtlesin, et see tagumine auto sõitis tagant sisse. aga ei. känguru hüppas keset viimast kurvi auto ette. märkamatult ja kiiresti. kuna olime sisekurvis ja sõidame vasakpoolses reas ja rool on paremal pool, siis tuli ta kõrvalistuja poolt kraavist. kõik käis nii kiiresti. see oli õnnelik õnnetus, mis oleks võinud lõppeda päris kurvalt, kuna meil oli teine auto ka täpselt taga. nägin sekund enne känguru peeglist, et auto hakkab nüüd mööda sõitma. ma ei saanud pidurdada, sest auto oli veel pooleldi minu reas ja ma ei saanud kängurust ka kõrvale põigata vastassuunavööndisse, kuna sinna pidi just sõitma möödasõitu tegev auto. otsajooksnud känguru pidurdas auto hoo väiksemaks ja vedas, et tagaolev auto sisse ei sõitnud vaid juba mööda hakkas minema :) kahjustusest nii palju, et meiega on kõik korras, autol läks numbrimärk kõveraks ja see plastik, kus peal on toyota märk, liikus sissepoole. aga tänaseks on numbrimärk sirgeks tagasi painutatud ja plastik oma kohale tagasi lükatud. enam mulle kängurud ei meeldi, nüüd mul läheb süda pahaks seda pilti vaadates :D

veidike ehmunult ja väga väsinult jõudsime 11. jaanuari õhtul gayndahisse. jälle siia, kust me lahkusime detsembri alguses, kuna saime stanthorpes töö. nüüd aga on ka gayndahis hooaeg algamas. see on queenslandi osariigis kõige suurem tsitruseliste kasvatamise piirkond. ehk siis - sidrunid, laimid, apelsinid ja mandariinid.. siin ma olen, et teid korjata ja harvendada :D

kohale jõudes oli craig meile süüa teinud ja vastuvõtt oli kena. saime igaüks endale oma isikliku toa!!!!!! milline luksus, ei peagi enam nari teisel korrusel magama jeee. samuti rääkis craig, et meil oli õnnelik õnnetus. temal juhtus aasta tagasi nii, et sõitis ka autoga ja känguru hüppas kõrvalistuja aknast sisse. hüppas nii, et klaas lendas kildudeks katki. ja siis see üleni verine känguru siples seal liikuvas autos edasi. KUI JUBE! craig muidugi pidas kiirelt auto kinni. aga ma ei suuda ettegi kujutada sellist olukorda, et peab verise hüppava känguruga samas autos viibima. selline jube lugu siis, näiteks teile, milliseid avariisid kängurud põhjustavad. kängurud on kohe kindlasti vaenlased siin, mitte sõbrad. vähemalt autojuhile. õnneks meie oma oli väike. aga üle meetri pikkune känks võib auto mahakandmisele hüpata ilmselt.

selline "lühike" postitus sai siis. no ei oska ma lühidalt teha. kirjutasin seda kokku neljal õhtul vist. lõpuks saan postitada.

mäletan, et lubasin küsijatele 1. jaanuaril, et ülehomseks vast postitan. läks kaks nädalat kauem aega.

ahjaa, meil on nüüd tasuta wifi ju, ei peagi enam telefoni 500MB laadima ja sellega netis käima. vaid nüüd saan arvutit kasutada jeje. thanks craig ja alisson.

gayndahi eluga olen ära harjunud. siin on palju palavam kui stanthorpes. iga päev üle 30 kraadi. oleme juba 2 päeva käinud sidruneid korjamas, aga sellest kirjutan järgmises postituses.

SISALIK

see yaaaaa!