jõulueelne aeg

homme on jõululaupäev. kas keegi teeb nalja minuga või? istun hetkel õues ja kirjutan seda postitust. õues on niiiii kuum. üle 30 kraadi. pidime täna tööpäeva varem lõpetama, sest nii kuumaga ei tohi tööd teha, kuna see mõjub puule halvasti. ei saa just öelda, et meile see hästi mõjuks. jõulutunnet pole endiselt ja ei tule ka, olen selles kindel, kuigi oleme siin tegelenud vahepeal lisaks tööl käimisele igasuguste jõulutegevustega, millest kohe ka lähemalt räägin. 

kõigepealt aga räägin tööst. töötame endiselt samas farmis. üllatav, sest vähemalt 3 korral olen kindel olnud, et homme hommikul enam meid ei vajata ja sama palju kordi veendunud, et jah, me töötamegi piirkonna nr.2 kõige hullemas farmis (sest üks pidi veel hullem olema). eelmisel nädalavahetusel olin selles vägagi veendunud, sest meie tööpäev lõppes umbes 3 tundi varem kui peaks, sest ülemused said pahaseks, et oma õigusi nõudsime ja ütlesid lambist, et rohkem tööd pole täna. tegelt kindlalt oli. väga suur teadmatus oli, kas esmaspäeval jätkame tööd või ei. siiski jätkasime, ja juba samal pärastlõunal saime bossilt isegi kutse nädala lõpus toimuvale firma jõulusöömingule. ja lisaks küsis ta, kas meil on plaanid tehtud 25.detsembriks. meil ilmselgelt polnud, aga nüüd on!!! nimelt me läheme järve äärde, kus saab veesuusatada. bossi ja ta fämiliga, ja veel palju töötajaid pidi tulema. ei ole väga kursis selle üritusega veel, aga juba ülehomme lähemegi. kui meid nii palju sinna läheb, siis pole kindel, kas kõik saavad suusatada, aga no ujuda ikka saab. siin pole selliseid järve ja tiiike, kuhu tohiks sisse hüpata ja ujuma hakata. seega viimati ujusin ma kuu aega tagasi. 

kõik on nii imelik. esimesel jõulupühal ja randa?! eestis olles taastuksin samal ajal jõululaupäeva piduroogadest alles. siin pean aga rannavormis olema...

kutse

väga kena igaljuhul, et meid üritustele kutsuti. terve eelmise nädala olime farmis jälle heas kirjas igaljuhul!

tegu on perefirmaga. ja kõik pereliikmed teevad farmis hoolega tööd: boss, ta naine (on ülemus pakkimistehases), tütar ( on raamatupidaja) ja kaks poega. kahest pojast võiks ka pikemalt rääkida. põhimõtteliselt enne, kui olime poegi näinud, juba hoiatati meid teiste eesti tüdrukute poolt, et me laupäeva õhtul pubist nendega koju ei läheks, sest siis jääme tööst ilma :D poegadeks on "edev-iluspoiss" daniel ja "iluspoiss" rodney. viimasega me tööl olles kokku ei puutu. aga danieliga kohtume päevas mitumitu korda, sest ta käib kontrollimas, kuidas me töötame. sõidab kohale, vaatab mõnda puud ja ütleb "good" või siis kutsub enda juurde ka küsib, kas ma näen neid õunu, mis on harvendamata jäänud. ja kui mingi põld saab harvendatud, siis viib meid uude kohta ja jagab töökorraldused kätte. ilus on ta tõesti ja ta teab seda ise ka, tänu sellele on ta üsna ülbe ja kuna ta on boss, siis tänu sellele on ta veel omakorda üleolev. päris bossiga ehk tema isaga õnneks väga tihti kokku ei puutu ja ega ei taha ka. 

laupäeva õhtul oli meil kodus tüdrukutega jõulu eelõhtu. lõime end üles, veetsime lõbusasti aega  ja pärast seda läksime baari. see laupäevane baariskäimine on täiega lahe. tegu on tavalise külakõrtsiga, kus lastakse väga head muusikat. peo lõppedes, kui tuled põlema pannakse, on muidugi kerge ehmatus, kui näed et dj-deks olid umbes 50-aastased mees ja naine. aga vahet pole see vanus, pidu on hea ja muusika on hea. peol on VÄGA palju eestlasi lisaks kõigile teistele. kohe saab näo järgi aru. olen nalja pärast mõne käest küsima läinud "where are you from?", teades, et ta vastab "from estonia." ja poes.. seal ei saa nii käia, et eestlasi ei näe. eriti naljakas on see, kui mõni eestlane möödub minust ja riivab nt ostukäruga ja siis vabandab: "sorry" ja ma vastan "no worries", mitte et seda omavahel eesti keeles teha ei saaks. small talk'i on siin üldse jube palju. see tähendab, et mõttetut teksti, enne kui jutu pointini jõutakse. kui varem rääkisin, et poes müüjad on kõik jube viisakad ja küsivad ette ja taha, kuidas mul läheb, mitte et see neid huvitaks, siis mitte ainult poes. KÕIK on siin sellised ja imestavad punnis silmadega, miks meie, eestlased, sellised pole. eks juba hakkab mulle ka harjumuseks saama, et kui ma kedagi näen ja tahan temaga rääkida, siis kõigepealt pean maha pidama vestluse:

-tere. kuidas läheb?

-tere. hästi. kuidas sul?

-hästi

.. ja alles siis kui SEE vestlus peetud, võin alustada oma jutuga. okei, tegelikult pole see asi nii hull, harjutumise asi. muideks ma isegi harjutasin, et kuidas kiiresti küsida "hi. how are you?", sest siin ei öelda kõiki sõnu ilusti välja, kuidagi lohisevalt läheb see. seega eelpool öeldud küsimuse suudan küsida kiiremini kui 1 sekundiga. ega aega pole raisata, pean päevas palju kordi small talk'i pidama :D

näiteks ükspäev olime tööl. lõpetasime oma bloki. helistasin danielile, et tule näita meile uus põld ette, kõne alguses pidasime maha vestluse "tere-kuidas-sul-läheb-hästi-kuidas-sul?", dany lubas kohe kohal olla, aga polnud. ta helistas mulle 10 minuti pärast ise, ütles, et jääb hiljaks. kõne alguses pidasime maha täpselt sama vestluse. kohale jõudis 5 minutit pärast oma kõne ja arvake ära kas me pidasime uuesti sama vestluse maha. JAH. ta saabus. ja jälle: "hi how are you? good, you? i'm good". no ma ei tea, naljakas lihtsalt vähem kui poole tunni jooksul kolm korda küsida, kuidas läheb. eks see ole populaarne üle maailma, aga lihtsalt kui varem pole kokku puutunud, siis tundub veider.

nagu näha, oli sujuv teemavahetus. aga jah, jõulude eelõhtu meil tüdrukutega peetud. baarist saabusime tagasi pärast kl 2. pidu jätkus meie kodus. kes läks kohe magama, kes mitte. aga hommikul olid kõik kaua voodis. ma olin esimene, kes voodist välja ronis, sest nälg oli suurem kui uni. tegin hommikusöögi ja vedasin end terrassile sööma. korraga vaatan, et boss sõidab meie poole. küsis, kas keegi saaks shed'i (pakkimistehasesse) appi tulla tööle. vaja oli tõsta ühed eelnevalt pakendatud õunarestid ühe supermarketi kastidest teise marketi kastidesse. kuigi enamus magasid ja keegi polnud absoluutselt vaimustuses kell pool 10 pühapäeva hommikul tööle minemisest, saime siiski 4 nägu kokku (uimane mina nende seas) ja läksime tööle.  ilm oli niiiiiiii palav ja shed'is oli niiiii kuum ja joogivett ka ei võtnud keegi muidugi kaasa. mõtlesin, et sinnasamasse ma surengi. õnneks elasin üle ikka. sama päeva pärastlõunal kell 13 pidi algama ka meie firma jõululõunasöök. tegime õunatöö ära ja aitasime veel ka peoks kõik valmis seada. koju tagasi jõudsime 12.40 ehk hetk enne peo algust. ilmselgelt jäime peole hiljaks. aga ega sellest midagi polnud. pidu ise oli normaalne. barbeque oli maitsev ja õlut oli rohkem kui küll. õlu on siin nagu vesi. ükskõik kuhu lähed, kohe topitakse nina alla. koju tulime valges. läksin vara magama ka, sest eelmise õhtu pidu ja selle järgnev varahommikune ootamatu töö olid teinud oma töö. 

meie jõulueelõhtu:

tundub, et meil mariliga oli fotosessioon

põder ja päkapikk

toakaaslased!

FARMI JÕULUPEOL:

ja muidugi meie põhitegevus jõulutunde tekitamiseks!! me tegime piparkooke!!! algusest lõpuni. väike hirm oli, et võibolla ei leia siiit poodidest kõiki vajalikke maitseaineid taigna tegemiseks, aga seda muret polnud. seega tegime ise taigna. me usinad tegime ikka topeltkoguse, ja seda taigent sai 2 kg umbes! no tõesti, ega meil austraalias muud teha ka pole ju, kui piparkooke küpsetada. kogus sai meeletu, homme kaunistame glasuuriga ära ka. ja kolmapäeval kui järve äärde läheme, võtame kaasa. iga rahvus pidi soovitavalt oma maa jõulu rahvustoitu kaasa võtma. ilmselgelt hapukapsas ja verivorst kaasavõtmiseks oleks olnud veider ja teostamatu, niiisiis vorpisime piparkooke nii kuis jaksasime. 

meie taigent tegemas. higimull otsaees

selline laar sai just valmis. hullukesed :D

lisan töömeeleolust ka paar pilti:

harvendatud õunad

koduteel kohtasime kilpkonna

kaktused puu all. ave istus peaaegu sisse 

linnapeal tavaline

meie linna jõulupuu

ja viimaks! meie auto... marili suutis selle kraavi sõita, nii et üks ratas rippus õhus. tol hetkel oli väga naljakas muidugi. sõitsime just danieli järel uuele põllule, kui see juhtus. dany oli muidugi väga kõveras ja tegi telefoniga meie autost pilte. piinlik. aga põhja alt midagi ära vist ei tõmmanud ja daniel lükkas meid välja.

ja kõige lõppu üks pilvepilt

üks teema, mida pean veel mainima, on meie "kaunid"  päikserandid töötegemisest. hooaja lõpus võiks vabalt korraldada võistluse, kellel on kaunim sokirant või pluusirant või lühikeste pükste rant. see on lihtsalt hirmus :D ma saaks kindlalt koha esikolmikus. aga nagu esimesel päeval boss ütles: "no bikinis, girls. thanks", siis ilmselgelt päevituste väel me tööd ei või teha ja seega päevitame endale kauneid pluusirante selga ja sokke jalga.

tänaseks kõik.

RAHULIKKE JÕULE, ARMSAD BLOGILUGEJAD! loodan, et ma ka siiin üles ei sula :) homseks lubas 37 kraadi. jõululaupäev missugune!

pildipostitus

paar nädalat tagasi sain hakkama ühe piiiika postitusega (LINK), kus oli palju teksti, aga null pilti. jagan nüüd siis pilte ka, mis oleks pidanud minema sinna postitusse. 

"jõulupuu" meie autu taustal

 Meie punane suksu. Tagaolev hütike on meie kodu Gayndah'i karavanpargis, kus viibisime 2-3 ööd.

Sisevaade hütile

vasakpoolne liiklus, jejee

Gala 

kui eestis on kodus tiikides plastmassist luiged, siis aussis on aedades plastmassist hobused!!!

taevas ja päikseloojangud on siin I-M-E-L-I-S-E-D !!!

tavaline kaunistatud kodu

osa meie kodust Gayndah'is Graigi juures. see koht, kuhu tahame tagasi. pildil meie isiklik väliköök

lehmad hõivasid meie auto

Esimene tööpäev Stanthorpes. Kurikuulus "ootamine" kuuri all. Oleme Austraalias, aga kuuri all seisab üleni tolmune auto, kus eestikeelne sõnade äraarvamis mäng.  Eestlasi on siin palju!

advendiaeg

teisipäeval toimus meil siin midagi imelikku. minu jaoks imelikku. tundub, et mitte teiste jaoks. majakaaslased käisid linnas ja saabusid tagasi rohkem kui kümne kilekotiga, kotid olid täis igasugust jõulustaffi. osteti plastmasskuusk, suures koguses kõikvõimalikke kuuseehteid, jõuluvana kujusid ja muud kulda-karda. sain siis aru, et meie majja tulevad jõulud!!! :D 

ma poleks uskunud, et ma austraalias kuusega jõule kogen. jõule on ikka plaanis kuidagi pidada, kuigi väga veider ja harjumatu on teha seda ilmselt 30 kraadide kuumaga. jõulu- ega advenditunnet pole ju absoluutselt, ilmselt ei tule ka. aga kes teab, mis tundeid see jõuluehteis maja võib veel tekitada. aega on veel poolteist nädalat vist. 

igaljuhul pliksid saabusid koju, panid jõulumuusika mängima ja hakkas pihta! kuusk pakist välja, ehted külge, mitu paari elektripirne. õue lehtpuude külge pandi roosat kuusekarda ja mingeid sädelevaid kette ja kuuse kuulikesi. uste kohale pandi lehvima mingid sädelevad lindid. üks tüdruk urgitses karbist välja mingisugust suurt vatilaadset asja. minu küsimusele peale: "mis see on?" sain vastuse, mis peaks siililegi selge olema: "LUMI!" okei, lumi siis lumi. seesama lumi pandi õue terrassi äärele ning pärast järgmise päeva rahet oli sellest alles ainult valge käkk ja õhtuks vedeles seesama "lumi" juba prügikastis. muljetavaldavad jõulukaunistused olid ka 'merry christmas' kirjaga õhupallid. naljakas oli vaadata, kuidas kõik olid nii ametis ja püüdsid kogu sellele ostetud kraamile leida parimaid paiku. suur osa kraamist jäi lihtsalt kuskile laua peale vedelema, polnud enam vaba ruumi nendele. ma olin veidi jahmunud, istusin diivanil ja aitasin paberist ketti kokku liimida. sellist, nagu põhikoolis 1. klassi tööõpetuse tunnis viimati tehtud sai. ei, väga lõbus oli :D 

nüüd on meil jõuluehteis kodu. kui õhtul tuba pime on ja ainult kuusetuled põlevad, siis isegi mingi üliväike hubane jõulutunne nagu tuleks, aga päeval õues 30 kraadiga seda kuusekarda suvalise lehtpuu ja aialille küljes vaadates tuleb küll naer peale. 

tegelikult eks maja tüdrukud on ka kõik euroopast pärist ja harjunud õigete jõuludega ja eks sellepärast tahtsidki võlts jõulutunnet tekitada. kellelgi meist pole sel aastal ju PÄRIS JÕULE.

selline advendiaeg siis mul, päkapikud ka ei käi... 

(lisan pilte meie majast, õuest ja jõulusaginast)

töö

täna räägin töö leidmisest ja oma tööst.

töö leidsime läbi telefonikõne. marili helistas stanthorpe tööagentuuri ja sealne töötaja ütles, et ilmselt oleks 3 eestlasele tööd pakkuda küll. räägitakse, et stanthorpe farmides on eestlased ja sakslased hinnatuim tööjõud. saatsime agentuuri meilile oma cv-d ja sealt edasi läksid need farmerile. õhtul veel gayndahis olles (oma uues kodus graigi pool) helistas agentuuri tädi meile tagasi oma mobiililt ning ütles, et tulge homme kohale, töö on olemas. vedas! :) meil läks ikka väga hästi, reaalselt võib austaalias tööd oodata ka kuu aega.
järgmine päev sõitsimegi siis kohale, nagu eelmises postituses kirjutasin. kohale jõudes läksime kohe tööagentuuri, ukse taga oli pilusilmade järjekord. astusime uksest sisse, seal oli ka umbes 5 asiaati tööd küsimas. tööbüroo naine just rääkis neile, et tööotsijaid on sadu ja kahjuks hetkel tööd pole pakkuda. ja hetk hiljem tervitas sama naine meid sõnadega, et siin te oletegi, eesti tüdrukud. meil lihtsalt väga vedas! täitsime erinevaid pabereid ja vastasime küsimustele. ostsin endale veel sealt laia kaabu/kübara vms, et kaela kaitsta päikese eest. näen sellega välja nagu aasia riisikasvataja :D tädi rääkis, kus elama hakkame ja andis koordinaadid kätte. edasi läksime toidupoodi, ostsin igaksjuhuks nädala varu toitu kaasa, kes teab, millal jälle poodi saab. linn on farmist 17 km kaugusel.

sõitsime farmi, kohtusime bossiga. tore mees, aga nõudlik. just selline, nagu ka tööbüroo tädi kirjeldas. ka bossi naine, 2 poega ja tütar töötavad farmis kõrgematel kohtadel.  jutud räägitud, näitas boss meile maja kätte. poisse pole lubatud majja tuua :D elame farmile kuuluvas majas. enamus farmitöötajad elavad hostelites ja kusagil mujal. farmimajas elavad lisaks meile veel 5 tüdrukut: meie toakaaslane korea pliks wendy, iirlased, inglane ja rootslane. maja asub õunapuuaedade lähedal väikse tehisjärve ääres. majas on kolm tuba, köök, söögituba, telekatuba ja piisavalt duširuume ning wc-sid. võib rahule jääda. maja ümber on palju lilli ja niidetud muru. aiandusega tegeleb siin niiöelda majahoidja widget (ilmselt on kirjapilt vale). ta on 60-70 aastane mees, kes elab kõrvalmajas ja hoiab ka meie majal silma peal. toob tuppa värskeid lilli ja on muidu muhe. oskab isegi mõned sõnad eesti keeles rääkida. minu nimi on ka tal meeles juba isegi. väike kõrvalepõige teemast, olen saanud endale 2 uut nime: secret ja sigarette. mõlemad kõlavad nagu "sigrid", seega kasutan neid kordamööda enda tutvustamisel :D ok secret ehk saladus on juba vana hüüdnimi mul, aga sigaretti kuulsin küll esimest korda aussis.

umbestäpselt kuu aega tagasi algas meie seiklus eestist ja selle kuu jooksul oleme elanud kokku 7 erinevas kohas. praegune kodu on meie kaheksas ja seda mõneks ajaks. kolimismõtteid veel peas pole. lõpuks ometi sai asjad kohvrist välja võtta ja kappidesse panna. päris väsitav on see kohvri otsas elamine.
järgmisel päeval ajasime tööpaberid korda. korralik bürokraatia ikka, ma ei teagi, kui palju pabereid me täitsime ja allkirju andsime. ja siis pidime ootama bossi, kuni ta meile näitab kuidas töö käib. oi seda ootamist, ootasime vist 5 tundi. teised töötajad, kes meist möödusid, ütlesid et see on normaalne. selline olevatki esimene tööpäev. ootamine ja ootamine. tundub, nagu uute töötajate proovile panek, et kas jõuavad ära oodata. vahepeal hakkas vihma sadama. ja täitsa lõpp kui külm oli. tuul vihises läbi. ma arvasin päriselt, et jään haigeks. ega polnud just väga pakse riideid ka seljas. üleüldse stanthorpe on selle piirkonna kõige külmem linn. ma võrdleks siinset temperatuuri eesti maikuuga. üleeelmisel laupäeval oli siin näiteks 13 kraadi sooja ainult, nii räägiti. olen siin olnud 7 päeva ja sellel ajal on ilm päris soe olnud siiski, ka 30+ kraadi.
jõudsime ikka ära oodata ja näidati ette, kuidas töö käib. ei midagi keerulist. töö ise on lihtne, aga tüütu. töö nimeks apple thinning ehk õunte harvendamine. peab lihtsalt õunu kobara küljest vähemaks võtma, et kõik saaks sama suureks kasvada selleks ajaks, kui neid korjama hakatakse.

pärast esimese täispika tööpäeva lõppu ei jõudnud ma tööd ära kiruda, nüüd kui 6 tööpäeva seljataga, olen juba rahulikum. olen arenenud ja enam mitte nii algaja, siis läheb töö ka kiiremini. teistelt kuulsime, et oleme piirkonna ühte kõige hullemasse farmi sattunud. ei oska kommenteerida veel, siiani on kõik korras olnud. ometi tean, et iga päev võib boss tulla ja öelda, et oli tore, aga kahjuks ei teinud sa oma tööd piisavalt hästi ja see on sinu viimane tööpäev. aga loodame, et niipea veel ei tule :) see farm siin on TOHUTULT suur. paarsada hektarit. töötajaid on ka paljupalju, juba ainuüksi umbes 20 eestlast töötab siin, lisaks muud rahvused. boss küsis meilt ükspäev, kas mõni eestlane veel kodumaale ka on jäänud? :D

siit kobarast tuleks nii mõnigi õun vähemaks võtta

laupäeva õhtul läksime teiste eestlaste juurde külla. neli neist töötab meiega samas farmis, kaks mujal. kuulasime, mida targematel meile farmitööst rääkida on. õhtu edenedes läksime linna, külastasime kohalikku kõrts-klubi. täitsa huvitav pleiss. samuti on see eestlaste seas väga populaarne koht laupäeva õhtuti, eks neid seal ikka oli sellel korralgi. peod lõppevad siin varem kui eestis. kell 2 pandi tuled põlema ja aeti rahvas välja, või isegi enne kl 2.

järgmisel päeval ehk pühapäeval läksime linna, toiduvarusid täiendama ja soojemaid riideid ostma. riideid me ei saanud, sest ainsad sobilikud poed on pühapäeviti suletud. linnas on kaks suurt toidupoodi: woolworths ja IGA, üks neist pühapäeviti suletud. ebanormaalne.  koju tagasi jõudes kuulsime tüdrukutelt, et boss oli meid otsimas käinud, et meiega rääkida. mul jättis süda löögi vahele. olin kindel, et nüüd on mingi jama. äkki poleks me tohtinud eile peol käia või mida iganes. olin kindel, et nüüd vallandab. sest nagu..millest ta ikka rääkida tahab?! ei jõudnud ära oodata, millal ta uuesti tuleb. üsna pea tuligi, läksime neljakesi õue rääkima.  jutt oli hoopis teistlaadi. kuna paar päeva varem ta küsis meilt, kas atv-ga sõita oskame ja mina ja ave vastasime, et oleme sõitnud küll, siis oli tal hoopis üks töö pakkuda. tööks on taimekaitse tegemine ehk õunapuude pritsimine mingite putukate vastu. tööd on iga nädal ühel-kahel päeval, ülejäänud nädala saab ikka harvendamist teha. niisiis pidimegi otsustama, kumb meist taimekaitset tegema hakkab. mõlemad olime sobivad, aga ave ütles, et ta pole päris kindel, kas ikka tahab teha. otsustama pidi kiirelt. mina olin väga põnevil. aga hirmul. maailma suurim põdeja nagu ma olen. peas keerlesid mõtted, kas ma ikka saan hakkama jne. tundus suur vastutus. olin nõus, samal õhtul läksin harjutama 10 minutiks ja järgmisel päeval oli esimene tööpäev.

töö näeb välja nii, et atv küljes on 80 liitrine paak, kuhu sisse käib vedelik ja atv lenksu vms küljes nupp, mille vajutamisel prits tööle ja kinni läheb. iga rea lõpus panen korraks kinni, keeran atv uude ritta ja panen pritsi jälle käima. tööd on palju, paaki käin täitmas iga umbes 30-45 minuti tagant. täitsa ise :)

esimene tööpäev nägi välja selline, et läksin poole 8ks kohale. minu ülemuseks (siin öeldakse supervisor) on bossi poeg daniel. tema ülesandeks on mulle blokid kätte näidata, mida pritsima pean. üks blokk on üks kuni mitu hektarit suur. ja korraga näitab ta mulle üle 10 bloki, vahest isegi 20. miks just mina pean olema maailma kõige halvem orienteeruja??? oi kui raske on meelde jätta neid kõiki. tema istub atv roolis, mina selja taga ja siis ta kihutab mööda õunaaeda ja näitab: "this one! and this one! and..." ühtede puude vahelt läheme sisse, kusagilt tagant jõuame välja. minuarust on kõik need puude read ühesugused. mööda kihutades püüan mällu salvestada kiirelt märke, mille abil mingit blokki meelde jätta ja hiljem üles leida, nt siin on see palk selline ja siit on võrk natuke katki, või siit paistab mingi maja katus natuke või mis iganes. olen nüüd aru saanud, et kõik need blokid on omavahel seoses. aga kuna ala on nii suur, siis ma ikka korralikult ekslen seal. vahest pritsin kusagil ja siis avastan, et siin olen juba olnud ja töötanud. õnneks on mul kiire atv ja saan koguaeg ringi sõita ja vaadata ja kontrollida, mis kohad juba tehtud on. atv-ga sõita mulle meeldib. boss rõhutas esimesel päeval mitu korda, et see pole mingi lõbutöö. jah, saan aru, et pean olema hoolas atv-ga sõitmisel ja tähelepanelik pritsimisel. seda ma kindlasti ka olen. aga no nii lahe on atv-ga ringi sõita, mis teha! ei saa varjata oma elevust, et fun on. kuna masin on võimas, siis käed on õhtuks ikka päris valusad rooli keeramisest. kui rida lõppeb, tuleb tavaliselt kohe kraav ja pean ettevaatlikult keerama uude ritta, et mitte kraavi sõita. samuti pole maastik päris loodis. väga tihti sõidan üks atv pool kõrgemal, või siis läbi kraavide või läbi lompide ja hüpekate. ikka igasugust maastikku on siin. kui blokid pritsitud, helistan danielile, kellega siis kokku saan ja uusi platse lähen vaatama. esimesel päeval töötasin 12 tundi. kuna siin 6 või poole 7 ajal õhtul läheb pimedaks, siis viimased tund aega töötasin tulede valgel kottpimedas. see oli kõige lahedam. nahkhiired lendasid ja mujale kui enda ette ei näinud. vihisesin mööda õunapuu aeda vist veidi kiiremini kui ette nähtud, aga sain kõik plaanitu tehtud. muidu kiirus, millega pritsimiseks sõitma peaksin on 20 km/h umbes.  õhtul koju jõudes olin niiiiiiii väsinud. 12 tundi atv-ga ringi kimanud ja korralikku mälutreeningut teinud. aga olin päevaga samas VÄGA rahul! uskumatu, et mind pandi sellist tööd tegema. sobib mu õpitud erialaga ideaalselt. kõik teised pritsijad on siin mehed ja sõidavad traktoritega, kus pütid taga. kohtun nendega siis, kui käin paaki täitmas. koguaeg lehvitavad ja naeratavad. ja siis ma taban end taas mõttelt, et teen ka sama tööd, lahe :D lihtsalt masin on väiksem. samas tundsin end vahepeal ikka täieliku puupeana. päeva lõpus küsisin oma supervisor'ilt, kuidas ta mu tööga rahule jäi. ütles et olen väga hea sõitja, aga vahest unustan ikka midagi ära. jah, nii on. õnneks sain ise alati aru, kui miskit kuskil tegemata oli ja ütlesin seda talle ja läksin uuesti tegema. sain ka järgmisel päeval veel pool päeva taimekaitset teha, kuna palju puid oli vaja pritsida. uuel päeval polnud ma enam nii juhe ega eksinud ära. ainult ühel korral olin veits segaduses. tundus, et üks blokk vajaks pritsimist, püüdsin meenutada, mida daniel selle kohta räääkis, et kas on vaja või ei. arvasin, et ju ikka on, sest õunad on küljes. püüdsin leida teed, kuidas sinna saaks. ei leidnud. otsisin kraavis laugema koha ja läksin läbi kraavi. korraga hüüdsid mind kaks töötajat, kes eemal harvendust tegid, õnneks ma kuulsin neid läbi atv müra ja sõitsin nende juurde. selgus, et olin naabri aeda läinud. siit ka põhjus, miks teed ei olnud :D õnneks pritsida veel ei jõudnud. feil :D

minu masssin:

see kollane on 80 liitrine paak

kuna õunapõldude blokke on meeletult palju ja need asuvad igalpool laiali, siis pean uude kohta minemiseks kasutama osadel kordadel ka maanteed. üks asi on autoga sõita 70 km/h maanteel, teine asi atv-ga. adrenaliiiin! :D aga kiiver on mul peas, seega no worries.

ahjaa, ja kängurusid ja jäneseid on palju siin. eriti neid esimesi. jooksevad võidu mu atv-ga koguaeg ja mitu korda on mulle ka kõrvapõõsast ette hüpanud. kui austraalia alguspäevadel käisime känkse looduspargis vaatamas, siis nüüd on kõik känksid ja jänksid mul siin sõpsid. känguru on siis sama tavaline kui eestis metskits, või siis veel tavalisem.

oh väga pikk tekst sai pritsimise kohta. aga ma ei oska kirjeldada, nii vinge oli ja hea tunne. järgmine nädal peaksin saama jälle atv tööd teha, aga eks elu näitab. loodan, et nad vahepeal meelt ei muuda. seni thinnin õunu, mis on ka juba tolereeritav töö :)

eile jäi tööpäev lühikeseks, sest ilm muutus. thinnisime õunu ja järsku hakkas tibutama. hakkasime koju minema (õnneks olime kodu lähedal põllul), ja siis hakkas rahet sadama. suuured rahejupid, päris haiget tegid. jooksime koju suures rahes, enne kojujõudmist sadu lakkas, olime läbimärjad. siis oli selge- täna tagasi tööle ei lähe, lähme hoopis linna sooje ja vihmakindlaid riideid ostma. läksime. ja mida me ei saanud, oli riided!!! lihtalt ei müüda siin soojaid riideid. riidepoe spordiosakonnas pole isegi dressipluusi müügil. ulme. ometi on see piirkonna külmeim linn. poes kohtasime eesti tüdrukut, kes kinnitas meile, et siit tõesti ei saa soojaid riideid osta. kaks kaltsukat on me viimane variant, aga need olid suletud juba tol päeval. samas kaltsuka klaasuksest sisse vaadates tundusid seal ka põhilisteks müügihittideks bikiinid ja muud õhemad riided. mul on ainult üks soe riideese siin kaasas (sest ma tulin austraaliasse!), selleks on ilus ja sädelevate kivikestega pusa. aga suva need kivikesed, kannan seda nii töö- kui puhkehetkedel.


austraalia tormieelne ilm:

edu meile tööl eks!

õnneks ei ole samasugused nokatsid

We are 3 estonian girls and we are looking for a job

pole väga kaua kirjutanud. see ei tähenda, et oleksin elanud igavat elu. vastupidi - vahepeal on juhtunud vägaväga palju.
alustan sellest, et oma viimase couchsurfingu hosti juurde pidime jääma esialgu umbes 4 ööpäevaks, aga lõpuks olime seal vist kokku 8-9 ööd. ei taha mõeldagi. liiga kaua. põhjus, miks seal nii kaua elasime, oli, et tahtsime osta endale auto ja host ryan lubas aidata meil sobiva auto välja valida, sest ega me ise autodest suurt midagi ei tea. ryanil oli aga koolis kiire aeg ja enda elu ka elada, seega me sõltusime temast. kui tal vaba aega oli, helistas ta automüüjatele, päris neilt autode kohta ja sobivusel läksime koos siis autot vaatama. kokku käisime vaatamas vist 3 autot. igal autol oli mingi viga küljes, põhiliselt õlileke. lõpuks oli seis juba nii lootusetu, et mõtlesime bussiga brisbane'st edasi liikuda. siiski suht viimasel hetkel leidsime endale sobiva auto. seega rõõm teatada, oman nüüd autot: toyota camry 1999 :) eelistasime universaalkerega autot, et oma kohvrid taha ära mahutada ja et muu kola jaoks ka ruumi oleks.. ja et lisaks kraamile ise ka muidugi ära mahuks. auto on küll suur, aga selle viimasega (et ise ära mahuks) on natuke raskusi vahepeal :)
auto olemas, tuli edasi mõelda, mida teha. selge oli see, et puhkus on läbi ja peaks vist minema kusagile tööd otsima, et ka edaspidi austraalias ära elada. eelistuseks oli esialgu farmitöö, sest sinna on lihtsam korraga kolmekesi tööle saada. aga kuhu minna? austraalia on suur ja lai. ega väga ei teadnudki, kuhu minna. mina eelistasin linnakest brisbane'st lõunapool, nimega stanthorpe. sest seal pidavat parasjagu hooaeg käima ja tööd nagu jaguks. tundus, et tööle saamise aeg oleks olnud umbes paar nädalat. see on okei austraalia farmide puhul, sest tööotsijaid on siin mee-le-tult. samuti teadsime, et stanthorpes elab-töötab ka väga palju eestlasi. kuna arvamused olid erinevad, siis stanthorpe jäi esialgu kaugemasse tulevikku ja võtsime suuna hoopis brisbanest põhja poole, linna nimega gayndah, kus pidavat käima või algama tsitruseliste hooaeg. kuna vahemaad on pikad ja me pole veel profid vasakpoolses liikluses autoga, millel on rool paremal pool, siis otsustasime, et korraga tervet pikka sõitu ei tee, vaid ööbime tee peal hostelites.
esimeseks sihtkohaks sai caloundra linn. see asub sunshine coastil, mis on rannikuala austaalia idakaldal. meeletult ilus, niipalju kui nägime. ega varem suurt eeltööd ei teinud, arvasin et caloundra on mingi pisike linnake, aga ei. üsna suur rannikuäärne linn, millesse kohe armusin. populatsiooniks 40000 inimest.  selle linna võib panna nende linnade listi, kus elada tahaks. vaevalt ma sinna elama satun, aga listi võib ikka kuuluda. ööbisime backpacker'ite (nn seljakotirändurite) hostelis, kus oli väga räpane ja inimesed olid lärmakad. magada siiski sai. järgmisel päeval liikusime mööda ranniku äärt veidi edasi, linna nimega maroochydore. mina jälle arvasin, et tegu mingi urkaga, aga ei. populatsiooniks üle 40000 inimese ja jällegi väga ilus rannikuäärne linn. ööbisime jällegi hostelis, kus elas ka üks eesti tüdruk. see oli mul esimene kord austaalias võõrast eestlast näha tol korral. tüdruk töötas samas linnas juuksurina. rääkis, et jube raske oli juuksurina tööd leida, sest ajatakse taga hullu kogemust. samuti rääkis, et salongis, kus ta töötab, peab juuksur olema üles löödud nagu printsess. kõike oma näos pidi rõhutama ja soeng pidi väga sätitud olema.  sellel
hommikul tõusin äratuskella peale ja vedasin ennast jooksma. tegime mariliga ühe korraliku tiiru. jooksma hakkasime umbes 7 ajal hommikul. linnas elu juba käis, jooksime mööda kohvikutest, mis olid hommikusööjatest pungil täis, inimesed külastasid turgu, oli palju jooksjaid-kõndijaid-rattureid. jooksime mööda ookeani äärt. vesi oli täis surfajaid ja hommikuujujaid. enamus juba lõpetasid surfi (kell 7 hommikul). seega jah, kui mina arvasin, et olen jube varajane, kui kell 7 jooksma lähen, siis nalja kah, olin üks hilisemaid. päike lõõmas ja oi kui palav oli. õnneks oli raja ääres palju kraane, tänu millele end värskendada sai. lõuna ajal jätkasime teekonda. umbes kella 18 ajal jõudsime sihtkohta, linna nimega GAYNDAH.
oh gayndah, nii kahju oli sealt lahkuda. linn, kus meie (3 eestlast) saime kiirelt "kuulsaks". linn, kus igal hetkel püüdsin kohaneda uue olukorraga ja juba järgmisel hetkel see muutus ja siis püüdsin uuesti kohaneda. räägin siis lähemalt. olgu öeldud, et wikipedia järgi populatsiooniks 2000 inimest. meenutas sellist räpina suurust linna, ainult et KÕIK erines räpinast :D olime eelnevalt uurinud erinevate elamispaikade kohta. ega variante väga palju polnud, sobilik koht tundus karavanpark. püüdsin eelneval ja samal päeval telefonitsi karavanpargi omanikku kätte saada, aga võimatu. saatsin ka meili ning alles veidi enne gayndah'sse jõudmist sain ka vastumeili, et tulge, koht on olemas teile. huh, vähemalt ei pea lageda taeva all magama. kohale jõudes kohtusime sõbraliku tädiga, kes omas karavanparki. saime endale oma majakese, kus 3 voodikohta ja ka köögiosa. pargis oli ka palju karavane, aga meie saime majakese (cabin'i). olime väga rõõmsad ja plaanisime seal veeta ka oma jõulud.tädi lubas aidata tööd otsida. olime jälle rõõmsad. ta andis meile järgmisel hommikul kellegi telefoni nr, aga see isik teatas, et tema farmi hetkel töötajaid vaja pole. saabus väike reaalsuse hetk, et kõik polegi nii ilus. sellest hoolimata ei andnud me alla ja samal hommikul seadsime oma sammud tööbüroosse. imelik, et nii väikses linnas tööbüroo on. tööbüroo onu oli väga sõbralik ja muhe, tegi koguaeg silma, nimeks peter. rääkis, et eestlased talle väga meeldivad ja nendel siin linnas hea maine. jama ainult selles, et hetkel pole väga tööd pakkuda, kuna hooaeg pole veel alanud ja need tööd mida juba tehakse, neil on töötajad olemas. jälle reaalsuse hetk. täitsime seal siiski mingid paberid tööotsimise kohta ja onu püüdis meid siiski aidata, andis mõned nr-d ja aadressid, kust tööd võiksime küsida. helistas ka ise farmeritele, et 3 eesti tüdrukut otsivad tööd ja kiitis meid taevani. siiski polnud tööd kuskilt võtta. me polnud ainsad tööotsijaid. tööotsijate avalduste virn oli laual kõrge ja ilmselt enamus neist on seal kirjas juba enne meid ja neile leitakse enne meid töö. siiski soovitas onu nädalaks linna jääda vaadata, kas tuleb mingeid pakkumisi. järksu ilmus tööbüroosse üks mees (nimeks graig), kes uuris, kus eestlased siis ka elavad ja palju me oma karavanpargi majakese eest maksame. hinda kuuldes tegi suured silmad ja kirus karavanpargi naist (meie jaoks oli hind normaalne võrreldes eelnevate hostelitega) ja pakkus, et võime minna tema juurde elama ja maksta umbes poole vähem kui karavanpargis. mõte tundus hea, kuid ööbisime ühe öö veel karavanpargis. hommikul käisime mariliga jooksmas. absoluutselt kõik autojuhid viskasid käppa ja inimesed lehvitasid oma aedadest. kui sõbralik vastuvõtt :) päeval käisime ümberkaudsetes farmides uurimas, kas neil töötajaid on vaja. ega väga ei olnud küll vaja. jätsime igaksjuhuks oma numbrid. üks farmer saatis meile kõigile isegi sõnumid sisuga: kui te, tüdrukud, vajate kohta, kus elada, seni kui midagi selgub, võite minu juures elada mõned päevad tasuta :D tundus kahtlane. ei läinud sinna, sest meil oli võimalik graigi juurde ka minna. seda me ka tegime. graig elab koos oma abikaasaga, mõlemad väga toredad. 50-60 aastased. maja on suur, lapsed on kodust eemal, toad seisavad tühjana. see on ka põhjuseks, miks meile maja pakuti. seal on varemgi farmitöölised euroopast elanud.
ja nüüd majast: lihtsalt uskumatu!!! esiteks-igaüks meist sai oma konditsioneeriga suure voodiga toa. teiseks- meil oli oma väliköök. kolmandaks- suur aed ja jõusaal, mida võisime kasutada nii palju kui süda lustib. neljandaks- tasuta internetiühendus (suht harv nähtus siin), viiendaks- oma vannituba. mida veel tahta. ja naeruväärselt väike üürihind. lisaks pakkus onu välja, et me ei peagi maksma esialgu, piisab kui teeme paar tundi päevas aiatöid. ulme! lukselu lihtsalt. püüdsin siis kohaneda mõttega, et sinna ma jäängi ja seal veedan oma jõulud. kõige selle ilusa peale pidime mõtlema ka, et kui tööd pole, pole mõtet niisama ka passida kellegi kodus. tööbüroo onu rääkis, et püsiva töö leidmiseks võib minna koguni kuu aega. samal ajal tegelesime endiselt töö otsimisega. nähes, et gayndah'is midagi silmapiiiril pole, helistas marili stanthorpe linna tööbüroosse (see linn, kuhu mina korraga minna tahtsin). vastuseks saime, et ühes farmis oleks kohe töötajaid vaja. väga pikalt me ei mõelnud. töö ootas meid. ööbisime oma ainsa öö uues kodus. see oli kõige mugavam öö kogu austaalias veedetud aja jooksul ja kõige parem uni. suur voodi, kus üksi laiutada. couchsurfides pidime tihti voodit jagama kolmekesi ja hostelites naris magama. nagu juba öeldud, siis VÄGA kahju oli lahkuda. jutt jäi umbes selline, et tööbüroo onu püüab leida meile jaanuariks töö ja ehk on siis graigil veel majas vabu tube ja saame ikkagi sinna tagasi elama minna. nad olid ka kurvad, et me jääda ei saanud. aga jaanuarini on veel aega ja kes teab, mis meist selle aja peale saab. linn meile meeldis igaljuhul. väike, aga armas. inimesed ka toredad. nt olime ühele tüdrukule meelde jäänud, sest käisime ühes farmis tööd küsimas ja tema elas seal. kui ta järgmisel päeval tänaval meist autoga mööda sõitis, siis peatas ta auto ja esiteks vabandas (:D), et meid segab ja pakkus meile ühe temale tuttava farmeri telefoni numbrit, kust võime ehk tööd leida. kahjuks sellel farmeril hetkel rohkem töökäsi vaja polnud, aga siiski ülimalt kena sellest võõrast tüdrukust, kellele meelde jäime.
niisiis lahkusime kurvana gayndah'st, et sõita stanthorpe'i, kus ootab meid töö, mis samas jällegi rõõmustab.  teekonna pikkuseks 440 km, mina sõitsin sellest viimased 140 km. päääris jube. vasakpoolne liiklus ja mina seal siis mööda vasakut kraaviäärt sõitmas. peab veel harjuma, aga sain sõidetud :) tubli olen.

rõõm teatada, et nüüd oleme tööpliksid! tööks on õunte harvendamine. seljataga on 4 tööpäeva ja tööst räägin lähemalt järgmises postituses, sest uneaeg on. loodan seda teha homme. töö leidmine läks tegelikult kiirelt. reaalselt otsisime seda vast maksimaalselt nädal aega, võibolla isegi vähem. gayndahis olime kokku 3-4 päeva ja enne seda olime netist mingeid tööpakkumisi vaadanud ja helistanud. tegelikult oleme palju pakkumisi saanud. enim kõneainet tekitas meie seas lüpsjatöö, mis algaks jaanuaris (onu on mitu korda helistanud ja uurinud, kas ikka tuleme). siis pakuti meie maitsetaimede rohimistööd, tomatite korjamist ja veel mitmeid töid.  kõigi tööde puhul oleme leidnud miinuseid rohkem kui plusse. meie uue töö puhul on aga plusse rohkem.

kahjuks sellesse postitusse pilte ei tule, sest internetiga pole siin just parimad lood. saan kasutada ainult mobiilset internetti.  aga pilte on mul blogi jaoks palju ka küll neid ka varsti teiega jagan.

see you!